Jelena
Ahtjorskaja
„Paanika
kohvris“
Kirjastus
Tänapäev 2015
Sari
„Punane raamat“
Inglise
keelest tõlkindu Ehte Puhang
293
lehekülge.
Pean
tunnistama, et selle raamatuga jõudsin ainult 48 leheküljeni. Ei jõudnud isegi
kohustusliku 100. leheküljeni, et kui siis ei meeldi, jätan pooleli, on minu taks.
Raskepärane
lause, keeruline lugeda, ei köitnud.
Tutvustusest
öeldud: Nasmertovid kolisid Odessast Brighton Beachile Brooklynis tohutu
lõplikkuse tundega, kuid avastasid siis, et lõhe vana ja uue maailma vahel pole
sugugi nii selgepiiriline, nagu nad olid arvanud. Pärast Nõukogude Liidu
kokkuvarisemist piisas tagasipöördumiseks lennukipileti ostmisest, samas kui
venelastele kuuluvatest poodidest neid vastu võtnud linnajaos võis leida isegi
kõige vähemtähtsaid koduseid tarbekaupu.
Kunagi oli «Ameerika unelma» poole püüdlemine tähendanud kõigest loobumist, kuid kas toimib see unelm ka siis, kui minevik keeldub muutumast kaugeks ja müütiliseks, jäädes alatiseks häirivalt käeulatusse? Kui Nasmertovite pere vanemad liikmed saavad endale lubada vaid tulevikku vaatamist, kõrgemale pürgimise reeglite õppimist, siis pere kõige noorem võsuke, Frida, ei saa kuidagi muidu, kui peab vaatama minevikku – ja esitama oma vaestele vanematele ilmselgelt liiga palju küsimusi.
Kunagi oli «Ameerika unelma» poole püüdlemine tähendanud kõigest loobumist, kuid kas toimib see unelm ka siis, kui minevik keeldub muutumast kaugeks ja müütiliseks, jäädes alatiseks häirivalt käeulatusse? Kui Nasmertovite pere vanemad liikmed saavad endale lubada vaid tulevikku vaatamist, kõrgemale pürgimise reeglite õppimist, siis pere kõige noorem võsuke, Frida, ei saa kuidagi muidu, kui peab vaatama minevikku – ja esitama oma vaestele vanematele ilmselgelt liiga palju küsimusi.
Jelena Ahtjorskaja sündis 1985.
aastal Odessas, kuid kasvas üles Brooklynis, Brighton Beachil. Ta on omandanud
magistrikraadi kaunite kunstide alal Columbia ülikoolis ja saanud Poseni fondi
kirjandustipendiumi ning tema loomingut on ilmunud ajakirjades n+1, The New
Republic, Triple Canopy ja mujal. Ta elab New Yorgis.
Mõtlesin,
et on midagi sarnast vene emigrantide elust nagu Marina Lewycka „
„Ukrainakeelne
traktorite lühiajalugu“- lustakas ja tempokas raamat „Tänapäevalt“ 2006 .a.
Aga
ei olnud.
Võib-olla siiski ei olegi raamat nii kehv ja süüdi selles, et ma lõpuni ei loe, on suvised aiatööd ja -üritused. Suvi ühesõnaga.
Peaksin
sügisel uuesti proovima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar