Jelena Ahtjorskaja "Paanika kohvris"

Jelena Ahtjorskaja

„Paanika kohvris“

Kirjastus Tänapäev 2015

Sari „Punane raamat“

Inglise keelest tõlkindu Ehte Puhang

293 lehekülge.

Pean tunnistama, et selle raamatuga jõudsin ainult 48 leheküljeni. Ei jõudnud isegi kohustusliku 100. leheküljeni, et kui siis ei meeldi, jätan pooleli, on minu taks.

Raskepärane lause, keeruline lugeda, ei köitnud.

Tutvustusest öeldud:  Nasmertovid kolisid Odessast Brighton Beachile Brooklynis tohutu lõplikkuse tundega, kuid avastasid siis, et lõhe vana ja uue maailma vahel pole sugugi nii selgepiiriline, nagu nad olid arvanud. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist piisas tagasipöördumiseks lennukipileti ostmisest, samas kui venelastele kuuluvatest poodidest neid vastu võtnud linnajaos võis leida isegi kõige vähemtähtsaid koduseid tarbekaupu.
Kunagi oli «Ameerika unelma» poole püüdlemine tähendanud kõigest loobumist, kuid kas toimib see unelm ka siis, kui minevik keeldub muutumast kaugeks ja müütiliseks, jäädes alatiseks häirivalt käeulatusse? Kui Nasmertovite pere vanemad liikmed saavad endale lubada vaid tulevikku vaatamist, kõrgemale pürgimise reeglite õppimist, siis pere kõige noorem võsuke, Frida, ei saa kuidagi muidu, kui peab vaatama minevikku – ja esitama oma vaestele vanematele ilmselgelt liiga palju küsimusi.

Jelena Ahtjorskaja sündis 1985. aastal Odessas, kuid kasvas üles Brooklynis, Brighton Beachil. Ta on omandanud magistrikraadi kaunite kunstide alal Columbia ülikoolis ja saanud Poseni fondi kirjandustipendiumi ning tema loomingut on ilmunud ajakirjades n+1, The New Republic, Triple Canopy ja mujal. Ta elab New Yorgis.

Mõtlesin, et on midagi sarnast vene emigrantide elust nagu Marina Lewycka „

„Ukrainakeelne traktorite lühiajalugu“- lustakas ja tempokas raamat „Tänapäevalt“  2006 .a.

Aga ei olnud.

Võib-olla siiski ei olegi raamat nii kehv ja süüdi selles, et ma lõpuni ei loe, on suvised aiatööd ja  -üritused. Suvi ühesõnaga.

Peaksin sügisel uuesti proovima.