Mart Kadastik. Katariina Tammert "Paarismäng".

Mart Kadastik

Katariina Tammert

„Paarismäng“

Varrak 2014

310 lehekülge

Mart Kadastiku esimest raamatut „Kevad saabus sügisel“ lugesin, teine raamat on lugemata.

Kolmandat raamatut „Paarismäng“ ärgitas mind lugema negatiivne kriitika, tahtsin teada kui hull see raamat siis on.  Kivisildnik vist hõiskas kusagil: „See ei ole kirjandus“. 

Samuti meelitas mees- ja naisautori  poolt kahasse kirjutatud raamat. Meenub ammunähtud  Prantsuse (André Cayatte ) film „Abielu“, kus I seeria oli naise nägemus abielust  ja II seeria mehe nägemus. Või vastupidi, aga igatahes hea film oli.

Katariina Tammerti raamatut „Lenda minuga“ ei ole lugenud.

Päris lõpuni ei jõudnud ma "Paarismänguga". Kusagilt viimases kolmandikus hakkasin läbi lehitsema ja lugesin ainult meespeategelase monolooge.

Mulle väga meeldis selle raamatu vorm- mehe ja naise poolt ühe ja sama suhte kajastus. Tegelikult midagi kardinaalselt erinevat, vastanduvat, üllatavat ei ilmnenud nagu eespool viidatud filmis.

Meeldisid peategelase Hannese sisemonoloogid ja arutelud matuste ja surma, abielu ja truuduse ning vanaduse teemadel.

Meeldis nooruse ja vanaduse reljeefne vastandamine raamatus noore naise ja vana mehe kaudu.

Mis seal salata, oli huvitav teada saada, mida vanad mehed vanadest naistest mõtlevad ja jälgida kui enesestmõistetavalt  jäävad vanad mehed noorte naiste võrku.

Ei meeldinud raamatu kohatine olukirjelduslikkus- eriti Kristini peatükkides. Näiteks kohvikutest lugedes tundus kirjutatu  suisa reklaamina. Olen minagi Dietrichis praetud räime söönud, maitsev küll, aga mitte hõrk. Minu jaoks välistab praetud räime lõhn sõna „hõrk“ kasutamise.

Kuigi Kristin on noor, ei õigusta see tema kohati sisutühja loba. Kristini kirjad seevastu erinesid suuresti tema monoloogidest, oli tunne, et kirjad on kirjutanud teine Kristin.

Kuigi raamatu tegelased kasutasid  sõna „kirg“ ja „armastus“, siis kirge ma ei tabanud. Oli selline hillitsetud ja tagasihoitud kirg. Loetu ei pannud kummalegi tegelasele, kellelegi tegelastest, kaasa elama. Hea armastusromaan, olgu siis kurva või õnneliku lõpuga, toob ikka pisara silma, see raamat mitte.

Selle raamatuga loen küpsete meeste ja noorte naiste suhteromaanid sellel tasandil enda jaoks ammendatuks.

Kui peaksin kiiresti nimetama eesti kirjandusest mulle meeldinud kaasaegse armastusromaani, nimetaksin Peeter Helme „Varastatud aja lõpus.“ Helme meenus seetõttu, et alustan nüüd tema uusimat „Sügaval läänes“.

Reedel 13. novembril 2015 esietendub Rakvere teatris  Iris Murdochi  „Must Prints",  tõlkija ja lavastaja Gerda Kordemets. Loodan teatrist sama elamust, mis raamatust.