Saaremaa ooperipäevad 2015.

2015 aasta saaremaa ooperipäevi sisustas Teatro di Milano, noor muusikateater  ooperi kodumaalt.

Kavalehelt loen, et 2013 aastal andis 1970. aastatest pärit vana kinosaali taastamine Milanos tõuke uue muusikateatri sünnile. Teatri asutaja ja kunstiline juht on Itaalia tuntud teatritegelane Carlo Pesta. Pesta nägemus klassikalisest itaalia ooperist on küll uuenduslik, kuid truu traditsioonilisele libretole.

Nii et küll Milanost, aga mitte Teatro alla Scala Milanos. La Scalat tuleb endiselt sõita kuulama kohapeale.

Saaremaal oli teater kolme ooperiga: Verdi „Rigoletto“, Puccini „ Madam Butterfly“ ja Rossini „Sevilla habemeajaja“.

Minu ooperipäevade selle aasta kavas olid „Sevilla habemeajaja“, balletietendus „Viva Verdi“ ja galaetendus „Bella Italia“. Ja mõlema õhtu lõpetuseks Estonian Dream Big Band ooperipäevade kesköösalongis.

Suvine ooperimaja mahutavusega ligi 2000 vaatajat oli mõlemal etendusel välja müüdud. Tuttavad, kes istusid 41. reas, kurtsid, et ei näinud ega kuulnud. Kuulda ja kuulata oli tõesti kehv, eriti galaõhtul, kui tuul eriti hoogsalt lappas ooperitelgi kangapaneele. Mõtlesin minagi, et kas on mõtet kuulata ooperit seltskonnaüritusel "Saaremaa ooperipäevad" vabas õhus, kui kuulamiselamus on kaheldav. Võrratult parem on ooperit nautida teatrisaalis.

Siiski ostsin pileti ka järgmiseks aastaks Bizet „Pärlipüüdjatele“. 2016 aastal on ooperipäevade peaesineja Wroclawi ooperiteater Poolast.

Aga etendustest:

 "Sevilla habemeajaja" on Gioachino Rossini koomiline ooper kahes vaatuses, Cesare Strebini libreto Pierre-Augustin Beaumarchais' näidendi "Le barbier de Seville" (1775) ja Giuseppe Petrosellini samanimelise libreto järgi. Esietendus 20.02.1816 Roomas, Teatro Argentinas.

Beaumarchais' näidendit oli ooperi kirjutamiseks kasutanud enne Rossinit mitu heliloojat, kellest edukaim oli Paisiello (1782). Esietendus oli fiasko tänu Paisiello mahhinatsioonidele, kes oli selleks ajaks juba surnud, aga tema palvel tegid Paisiello sõbrad kõik, et Rossini lavastus läbi kukuks. Rooma esimene etendus oli üks värvikamaid ooperiajaloos. Paisiello Rooma sõbrad olid organiseerinud klaköörid, kes ooperi suure aplombiga ja värvikalt välja vilistasid.

Alates teisest ettekandmisest algas "Habemeajaja" edulugu. Teost peetakse kõigi aegade parimaks koomiliseks ooperiks. Edulugu on kestnud üks aasta vähem kui kaks sajandit. "Habemeajaja" on Rossini kõige edukam ooper maailma teatrilavadel, millega võistleb helilooja teine meistriteos- "Tuhkatriinu". "Sevilla habemeajaja" kuulub tänaseni kümne enim esitatud ooperi auväärsesse nimekirja.

Rossinile omistatakse ütlus: „Söömine, armastus, laulmine ja seedimine moodustavad koomilise ooperi neli vaatust, millel on ühine nimetus- elu, mis kaob nagu vaht šampanjalt. Kes laseb elul neid nautimata mööduda, on täielik narr. „

Kuressaares vaadatu oli „Sevilla habemeajaja“ kolmas erinev lavastus, mida olen näinud. Metropolitan Operas  Bartlett Sher lavastus, mida nägin loomulikult kinolinal 2009.a , oli parim ja ületamatu. Ma ei ole ooperis kunagi rohkem naerda saanud, kui seda etendust vaadates. Krahv Almaviva rollis maailmakuulus tenor Juan Diego Flórez, kes näitleb sama hästi kui laulab, ei jäänud alla Figaro rollis Peter Mattei värvikale baritonile.  Rosina osas metsosopran Joyce DiDonato, kes on üllitanud mitu plaati Rossini aariatega.  

Teisele kohale paigutan  Moskva Novaja Opera  „Sevilla habemeajaja“ 2010 aasta Birgitta festivalil, lavastaja Elijah Moshinsky. Sellest etendusest jäi meelde võrratu Figaro – Vassili Ladjuk. Lõpu aplodismentide ajal laulis artist Figaro aaria uuesti. Täiesti omalaadne kogemus, lisapala ooperietendusel.

Saaremaal oli jälle omamoodi kogemus: Figaro laulis oma esiaaria teist korda läbi etenduse käigus. Lavastus oli klassikaline, väikeste vempudega nagu näiteks teise vaatuse lõpp, kus kõik artistid laval järgemööda põrandale langesid, lilled sandarmite käes jne.  I vaatuses oli lavale asetatud veinikorviga n.ö. valvejoodik, kes järjepidevalt veini kummutas ja tuigerdas. Meenutas mulle, et oma mitmete Itaalias käikude ajal ma ei näinud veinist purjus kohalikke, ainult turiste. 

Figaro küll püüdis kõigest väest, kuid ta ei olnud etenduse säravaim täht minu arvates. Minu täht sellel etendusel, kui lähtuda eeldusest,et igal etendusel on oma täht, oli Rosina Mirella di Vita esituses. Hea oli ka doktor Bartolo Carlo Torriani esituses, kes päästis etenduse koomilise külje.

Balletietenduse „Viva Verdi“ koreograafia autorid on Agnesen Omodei Salè ja Federico Veratti . Ballett on loodud 2013 aastal Giuseppe Verdi 200-ks sünnaastapäevaks. Balletis ei ole üht läbivat teemat, valitud on parimad tantsu-numbrid,  mida leiab pea igast Verdi ooperist.

Muusika tuli lindilt. Avaloole“ Aida’st“ , järgnes „Macbethi“ "Nõidade tants", mida peetakse üheks kõige ilusamaks Verdi kirjutatud tantsuks. Esimese vaatuse lõpetas "Traviata" „Libiamo“ .

Teises vaatuses kanti ette „ Neli Aastaaega“ ooperist „Sitsiilia Verepulm“.

Tõenäoliselt oleks kasuks tulnud kui tekstialale oleks kuvatud ka ooperi nimetus, kust tants pärit.

Oli lummav ja emotsionaalne etendus.

Galakontserdil astusid üles Itaalia, Eesti ja Soome artistid.

Stefanna Kybalova Bulgaaria päritolu sopran Itaaliast esitas muuhulgas Elvira aaria Bellini  ooperist „Puritaanid“ ja  Bellini „Normast“ minu lemmik sopraniaaria „Casta diva“

Soile Isokoski laulis Othellost „Pajulaulu“ ja teenis ära marulise aplausi.

Minu lemmikuks selle galakontserdi naisartistide hulgas oli Monika Evelin Liiv, kelle metsosopran üllatas meeldiva jõulisuse ja sügavusega- eriti Leonore aaria Donizetti oopeerist „Favoriit“.

Itaalia solist Luigi Albani laulis Nemorino aaria Donizetti  ooperist „Armujook“, Rudolfo aaria „Boheemist“ ja lõpetas kontserdi Calafi aariaga Puccini  ooperist „Turandot“.

Jällegi olid minu lemmikud kodumaised kui nii võib rahvusvahelise karjääriga Ain Angeri kohta öelda. Tema Filippo aaria  Verdi ooperist „Don Carlos“ ja Raimondo aaria Donizetti „Lucia de Lammermoorist“.

Võrratu oli Ain Angeri ja Rauno Elp’i esituses Malatesta ja don Pasquale duett  Donizetti ooperist „Don Pasquale. Ja seda eesti keeles, nagu  kunagi Georg Ots ja Ott Raukas kunagi.:

Ja siin Ain Anger ja Rauno Elp:

Ooperipäevad venisid pikaks, õhtu lõppes Saaremaa ooperipäevade ametlikus festivaliklubis Estonian Dream Big Band saatel.  Siim Aimla juhatas, solistideks Venemaalt Lera Gehner (segu Bonnie Tylerist ja Tina Turnerist) ning laulev trompetivirtuoos Fjodor Vassiljev. Fjodor Vassiljev juba teist aastat järjest. 

Sõbranna mees, kes ooperietendusi ei külastanud, pidas just  Estonian Dream Big Band esinemist ooperipäevade tippsündmuseks.

Kuigi jah, eelmisel aastal Kuressaare Kuursaalis meeldis mulle sama üritus rohkem, oli kuidagi  stiilsem! Telk on ikkagi telk, äri eesmärgil laudu tihedalt täistopitud  ja tantsuruum napp, eriti laupäeva õhtul.

Aga noh, kes viriseda tahab, leiab alati põhjust. Võiks ju viriseda veel tuule ja vihma ja praami järjekordade üle. Aga järgmisel aastal jälle.