Kinos "45 aastat"

Film „45 aastat“

2015, Suurbritannia

Režissöör ja stsenarist Andrew Haigh (David Constatine’i lühijutu ainetel)

Operaator Lol Crawley

Osades Charlotte Rampling (Kate)

Tom Courtenay (Geoff).

Sellest filmist on palju kirjutatud. Näiteks „Sirbis“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/vaikne-lugu-suurest-kirest/,

Müürilehes http://www.muurileht.ee/45-aastat-aja-augus/

Nende ja teiste  kirjutiste valguses, mis ma enne filmi vaatamist läbi lugesin, oli selge, et midagi tarka mul lisada ei ole. Otsustasin juba ette keskenduda oma tunnetele seoses filmiga.

Filmile  mõeldes  leian kohe rea sarnasusi hiljuti loetu või nähtuga:

Film „Adaline aeg“"Adaline aeg" kinos.film. Enne pulma aastapäeva tähistamist ilmub suhteid segama mehe vana armastus. „45 aastas“ mehe aastate tagune armastatu Katya, kes on küll surnud, kuid kelle laip leitakse jääliustikust väljanägemiselt sama noorena kui 50 aastat tagasi. Õnneks filmis laipa siiski ei näidata. „Adaline ajas“ säilib noor naine muutumatuna üle saja aasta tänu teda tabanud välgulöögile. Adaline armsam viib naise vanematekoju, kus selgub, et noormehe isa oli nooruses Adaline armastatu ja mis sellest kõigest siis välja tuleb. 

Teatris- N. Simon „ Paar sentimeetrit armastuseni“Neil Simon "Paar sentimeetrit armastuseni" Oma Laval.teater  Etenduses Maggie kurtis, et surnud Julia vari on nende abielus kohal iga päev . Filmi Katie  ütles peenemalt, et juba mitu päeva on meie majas  tunda Katya parfüümi.

Raamatus „Harold Fry palverännak“. Selle raamatu lugemisega olen alles poole peal.

Nii film kui ka raamat algavad sellega, et mees saab kirja. Filmis tuleb kiri kelleltki, kes teatab, et mägedest on leitud 50 aastat tagasi kadunud  Katya laip. Raamatus saab mees kirja  endiselt kolleegilt ja sõbralt, naiselt, kes on suremas. Harold läheb vastust  posti panema, jalutab ühest postkastist teiseni kuni otsustab kirja ise kohale viia, mis tähendab  üle 700 miili jalgsirännakut.  maamiil 1,609 km. Mis mõlemas, nii raamatus kui ka filmis ühist, mõlemad mehed muutuvad tegusamaks ja......  iseseisvamaks on see õige sõna.

Filmi Geoff julgeb oma Katyale ainult mõelda, vaatab vanu pilte, hakkab uuesti suitsetama, korraks mõtleb ka reisile šveitsi, kuid loobub sellest kohe. Raamatu Harold alustab pikka palverännakut, sellest oma abikaasat isegi teavitamata. Sellest raamatust kirjutan, kui läbi loetud, tõeliselt hea raamat.

Vaatasin filmi enda seisukohalt. Ealt sobilik, mõtlesin, kuidas käituksin mina Kate asemel sarnases olukorras. Nii mõeldes tundusid  filmi sündmused ja konflikt ülepaisutatud ja ületähtsustatud.  

See, mis toimus enne meid, ei võiks endast nii välja  viia. Mulle jääb arusaamatuks tutvustusest loetud „Esimese armastuse ülessulamisest kujuneb metafoor, mis paneb abikaasade jaoks käest libisema koosveedetud pikkade aastate tähenduse“.  Loomulikult soovib iga naine olla oma abikaasa elu suurim armastus ja maha vaikida need, kes olid mehe elus enne. Aga siis on targem mitte urgitseda selles, mis oli „enne meid“. Tegelikult ei taha teadagi ,mis oli enne, teise ringi abikaasadel ei tule see kõne allagi. ( Mõnikord on see siiski vajalik, meenus raamat  „Üksainus hingetõmme“ Lucy Clarke "Üksainus hingetõmme".raamat).

Ühes filmi arvustuses kirjutati eluaegsest valest inimeste vahel.  Ma ei näe siin valet, kui pooled ei ole just vandunud teisele poolele kõike ära rääkida, mis juhtus „enne meid“. Tõel on piirid ja abieluski õigus mingile privaatsusele.

Ma ise lubaksin mehel leinata, üksi olla, mida iganes. Kui olukord hakkaks mulle närvidele käima, ignoreeriksin, ütleksin talle, küll läheb üle.

Ma ei usu, et 50 aasta tagune sündmus saab kustutada 45 aastat abielu. Siis on see sündmus vaid ajend ja abielu enne katki.

Vaatasin filmi ja mõtlesin, mis nüüd saab: kas Geoff ütleb pulma aastapäeva kõnes midagi valesti või plahvatab Kate, kuid ei. Sõbranna, kellega koos filmi vaatasin, mõtles kogunisti kriminaalsele süžeele, et Geoff ise lükkas Katya kaljult alla. Ka seda mitte. 
Oligi lihtsalt selline film näitamaks, et vanade abielupaaride näiliselt idüllilise elu varjus on probleeme ja tundetorme ning kartusest üksi jääda tehakse head nägu halva mängu juures.  

Kuidas tõlgendada Katie pisaraid  filmi lõpus? Olid need meeleheite pisarad, et mees on armastanud enne teda kedagi teist, võib-olla palju tugevamalt kui teda ja nüüd ei ole miski enam endine.

Olid need rõõmupisarad, et kõik on taas endine, nad suutsid uuesti alustada ja armastus on alles. Rõõmupisarateks oli Kate nägu liiga meeleheitel ja karm.

Mina ei tea.

„45 aastat“ ei reastu mu lemmikfilmide hulka aga film meeldis mulle.

Kummardan näitlejate mängu ees. Tänavusel Berliini filmifestivalil said näitlejad Charlotte Rampling Kate Mercer osa eest ja Tom Courtenay Geoff Mercer osa eest Kuldkarud . Mulle meeldis operaatori töö- need läbi auto- ja majaakna filmitud kaadrid ning halastamatud suured plaanid.

Mulle väga meeldis filmi heli, näitleja hääled taustahelidega: teler, tuulehoog, auto  jne, lõi erilise kohaloleku tunde.

 „Adaline aeg“ meeldis enam- mõtlesin välja, miks. Adalines  mängisid kaunid noored inimesed. „45 aastas“ olid esiplaanil vanad inimesed, ka suures plaanis. See tegi filmi nukramaks ja süngemaks kui see tegelikult oligi. Öeldagu mis tahes, vanadus ei saa kauniduses noorusega füüsiliselt võistelda ja inimest tõmbab ilu poole.

Filmi lõpus kõlas Geoffi ja Kate’i pulmalaul, The Plattersi „Smoke Gets in Your Eyes“