Peeter Helme. "Sügaval läänes"

Peeter Helme

„Sügaval läänes“

94 lehekülge

Toimetanud Ene Hanson ja Leelo Laurits

Kirjastus Jumalikud Ilmutused 2015.

Mulle see raamat meeldis.  

Autor selgitas: "Katsusin kirjutada hübriidžanri - mu uus teos on korraga üks veidi müstilise koega krimilugu, kus ühe öö jooksul viib sünge juhtum kokku seitse väga erineva taustaga inimest, ja samas on see ka reisiraamat," kommenteeris Vikerraadio kirjandustoimetaja Peeter Helme värsket teost ERR kultuuriportaalile. "Tegevus hargneb nimelt Saksamaa lääneosa vanas Ruhri tööstuspiirkonnas, kus selle raamatu kirjutamiseks ka ekstra kohal käisin, et sealseid linnu ja inimesi oma silmaga näha, ning see kõik on raamatus ka sees - kõiki tegevuspaiku on kirjeldatud võimalikult täpselt ning ka mitmel tegelaskujul on päriselus kohatud prototüübid. Nii et raamatut võib lugeda kui üht sünget lugu, mille sündmuskohad on võimalik teosest näpuga järge ajades ka läbi käia. Aga eelkõige loodan, et see on üks põnev lugemine."

Kusagil nimetati raamatut „reisikrimkaks“. Uus zanr?

Mina lugesin alguses nagu väga head reisiraamatut, sellist, kus tunnetad kirjeldatud koha ehedat atmosfääri. Oli tunda, et autor valdab seda, millest kirjutab väga põhjalikult: müüte, ajalugu, tänapäeva. Palju (ja huvitavaid) joonealuseid märkusi.

Zeche Zollverein-2001. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud endine kaevandus, nüüd kunstikeskus Essenis:

Tundmatu Ruhri piirkond tuli lähedale. Oli mõnus lugeda. Raamat meenutas kirjelduste põhjalikkusega minu lemmikkirjaniku W.G. Sebaldi raamatuid.

Põnev oli ka. Lugemisel saatis pidev ärevustunne, sünge aimdus, et midagi hakkab juhtuma. Juhtuski, 86. leheküljel toimus mõrv, napilt 94 lehekülge  raamatus üldse ongi.  Nii et võib öelda küll, et kriminaalromaan, kuid raamat sobib ka neile, kes krimkasid ei taha lugeda. Seda võiks lugeda ka siis, kui mõrva ei toimukski.

Kuigi ülaltoodu tsitaadis nimetas kirjanik 7 tegelast, sain mina kokku 8, keda juhus liidab ühe loo sisse.

Ralf Kowalski- töötu kaevur

Martin Peschke- politseinik

Adnan Aydogan- türklasest politseinik

Konstanze Weydel- üliõpilane

Erwin Jäger- Konstanze kallim

Erna Burkowsky- väikettevõtja

Karlheinz Vattmann - pensionär

Charlotte Waits – kunstnik Inglismaalt

Lisaksin nimekirja lõppu veel koer Bella ja ühe mõtetes eksisteeriva tegelase saksa mütoloogiast: Otsahüppaja e.  Aufhocker.

Raamatu pealkiri on pärit Saksa muusiku, laulja ja näitleja Herbert Grönemeyer ’ i laulust“ Tief im Westen“

Stiilinäide ka. Nii mõtiskleb Charlotte autoga sõites:

Lk. 63 „Kuid näha polnud aknast mitte midagi. Vaid autode vool, aeg-ajalt mõne müüri kohal kõrguvad tornid, majakarbid, korstnad, gaasihoidlad, tühjad või pooltühjad tööstushooned ja pidevalt pea kohalt mööda vihisevad sinised liiklusmärgid, tähistades kuskil siinsamas , nende kõrgete betoonmüüride taga asuvaid linnu.

Jah linnu. Kui nad viimaks Essenisse jõudsid, läbiski kiirtee linna. Kummalgi pool tänavat olid majad, elu….. Ja Charlotte tabas end mõtlemast, kas need majad ja tornid, kahel pool katkematult liikuv metallivoog ning silmapiiri palistavad linnu ja asulaid tähistavad liiklusmärgid on ilu, kunst või mingis mõttes väärtus. Kui see on meie tänapäeva tegelikkus ja meie oleme praeguse aja ja ruumi asukatena selle loonud, siis oleme ju nõnda tahtnud ja järelikult peame seda kui mitte ilusaks , siis vähemalt vajalikuks ja heaks….“