Selle kuu luuletus

Need on Vladislav Korzetsi laulusõnad. Viisi tegi ja laulab Riho Sibul.

Videvik.

Mu tüdrukute juustes juba leidub vahel halli
ja kurbus neile pisitasa silmadesse poeb.
Ma ise mässin tihedamalt kaela ümber salli,
ei sõlmi uusi tutvusi vaid vanu kirju loen.

Ma vahel mõne klaasikese kallan kurgust alla
kui miski seda pitsitab just nagu kitsas krae.
Ei anna enam vandeid ma vaid vannun vaikselt alla,
niisama vaikselt kellaklaasi taga liigub aeg.

Pean päevast päeva omaette pikka videvikku,
mu päike loojub taevas, tuhmub, kustub päeva kuld
Toos tühi on ei ole selles enam ühtki tikku
ja mina mees ei võta enam üles pirrutuld

Mu aasadel on hommikuti hõbevalget halla,
on õrn ja rabe salamahti külmetanud maa.
Kui lähen sinna kõndima ma võtan jalad valla
ning jäätund kõrte kõlinas on kaduviku hurm

Kui maailm ussikookonina mähkub hämarusse
ja kitarrikeeli uisapäisa näpib virtuoos,
hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse,
kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos

Hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse,
kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos.