Pascal Quignard "Villa Amelia"

Pascal Quignard

„Villa Amelia“

Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik

Eesti Raamat 2015

Nüüdisromaan

190 lehekülge.

Võluv raamat, napid laused, kerged sõnad, nagu ka Pascal Quignard’i „Kõik maailma hommikud“.

Mõnevõrra segas see, et III peatükis vahetus jutustaja. Jutustaja rolli võttis üle ootamatult tegelaste hulka tekkinud Charles, kellele ma õiget kohta romaanis ei leidnudki. Aga kui see väike segadus sai klaaritud, läks lugemine jälle ludinal.

Peategelane Ann Hidden on pianist ja helilooja, kes tõsi küll ei komponeeri oma helitöid, vaid võtab unustusse vajunud vanu helitöid, töötleb neid ja leiab neile uue, 21. sajandi tõlgenduse. Ta on edukas, tema muusikat on plaadistatud.

Lk. 49 „Enamasti ta ise ei komponeerinud.

Ta lihtsustas kuni peateemani vanu unustatud partituure, millele tahtis uut elu anda. Eemaldas üleliigse, tegi kupüüre, kohandas ja kontsentreeris kuni selle hetkeni, mil teda haaras vaimustus.

Kui see saabus, katkestas ta töö. Ta oli siiralt rahul“

Raamat on Ann Hiddeni elust ja tema valust. Ta on eraklik ja üksindust armastav, tundub nagu kannaks ta pidevalt endaga kaasas valu ja ängi. Kui naine oli laps, jättis tema isa pere maha, tema väikevend suri, ema on terve elu lahkunud abikaasat tagasi oodanud. 

Naise abikaasa on surnud. Ta elab uue mehega. Kui naine saab teada, et mees, kellega ta 15 aastat koos elanud on, petab teda, otsustab ta kogu senise elu maha jätta ja uut elu alustada. Ta müüb (mehe teadmata, ajal kui mees on välis-lähetuses) maja ja vara, sulgeb arved, lõpetab lepingud, muudab välimust, vahetab riideid, peidab igal võimalikul viisil jälgi  ja sõidab ära. Ainult ootamatult kohatud koolivend, teab kuhu ta sõidab ja sedagi mitte kohe.

Ann Hidden alustab uut elu. 

Ta otsib õiget kohta  ja leiab end Ischia saarel (ma olen seal isegi käinud), võtab üürile maja, mis kõrgub mere kohal kaljuserval. Siin möödub tõenäoliselt tema elu kauneim aeg. maja on tema armastus ,siin tunneb ta end hästi.

Lk. 166 „ Ta võis veeta tunde lainete ees, nende kohinas, haaratuna nende rütmist ja mere hallist avarusest, üha valjemast ja mõõtmatust mühast. Seal ei summutanud ta mitte ainult endas kajavaid helisid, vaid kustutas kogu mälestuse oma elust , kuni alles jäi vaid omaenese keha tunnetamine“.

Naine kohtab uusi  inimesi ja uut armastust. Ühe väikese tüdruku õnnetu surm toob uue valu.

Lk. 147 „Kui sündmusest endast saab selle pidev kordamine, ei suuda miski lohutust pakkuda.

    Ei alkohol, uimastid , kohv, tubakas, ravimid ega unerohud leevenda valu.

    On vaja, et hing pöörduks kannatuste poole, vaataks valule silma, annaks aega, süveneks meeleheite kuristikku. On vaja, et ta kisuks kannatuse kehast välja. On vaja, et ta toidaks seda millegi muu kui iseendaga. On vaja valu kiusatusse viia, visata talle mingi teine sööt, ohverdada midagi, nagu oleks tegemist mingi olendiga.

   Ann Hidden otsustas ohverdada oma maja mere kohal.“

Raamatu lõpus, juba päris vanana, meenutab ta „Seal, kus nad veel koos olid, kui nad veel kolmekesi koos elasid, ei kartnud nad päikest kunagi. Nad lebasklesid kõik kolmekesi lamamistoolides ja jõid suurtest uduseks tõmbunud klaaspudelitest jääkülma vett, terrassil, kõrgel mäeveerul, paradiisis.“

Sellise  lausega see poeetiline raamat leheküljel 187 lõpebki.

Kui lugesin, imetlesin naise tahet ja tegutsemist senisest elust ühtäkki loobuda. Küllap mõttega, kõik sinnapaika jätta, on teisedki peale minu mänginud. 
Anne Tyleril on raamat "Aastate redel", kus üks väsinud koduperenaine ootamatult kodunt lahkub. "Villa Amalias" tegutseb peategelane planeeritult ja teadlikult.
Olen nüüd terve õhtu raamatut siit ja sealt avanud ja üle lugenud ning järjest paremaks läheb. 

Raamatu järgi tegi Benoit Jacquot 2009. aastal filmi "Villa Amalia". Ma ei tea, kas film Eestis on linastunud, igatahe pole ma näinud. Oleksin tahtnud näha: võrratu Ischia saar ja võrratu Isabelle Huppert Ann'i osas.