Anya von Bremzen "Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes"

Anya von  Bremzen.

"Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes. Mälestusi toidust ja igatsusest"

Inglise keelest tõlkinud Kreet Volmer

Toimetanud Siiri Rebane.

Kirjastus „Tänapäev“ 2014

375 lehekülge.

Mulle meeldivad raamatud toidust. Aga nagu tutvustuses öeldud, ei ole see raamat ainult toidust.

Ja hea, et raamat ei ole ainult toidust, vene köögi austaja ma ei ole. Aga raamatu lõpus on ka toiduretseptid, näiteks kulebjaaka, pliinide ja lisaks vene toitudele veel  „vennas-rahvaste“ toitude retseptid.  

Seda raamatut lugeda oli nagu korrata põhikooli ja keskkooli ajaloo kursust. NSV Liidu ajalugu seotult toiduga. Alates Lenini sõjakommunismist ja NEP-st, läbi näljahädade, Hruštsovi maisimaania ja Gorbatšovi kuiva seaduse kuni Putini 2011 võidupüha paraadini. Huvitav lugemine. Autor on intelligentne, vaimukas ja põnev, halastamatu ajaloo lahkaja.

Anya von Bremzen juudi- vene päritolu auhinnatud toiduajakirjanik sündis 1963. aastal Moskvas. 1974. aastal emigreerus koos emaga Ameerikasse. Ta on mitme kokaraamatu autor ja auhinnatud kolme James Beardi auhinnaga. Kuulsin just „Maitse „ saates, et James Beardi auhind on nagu kokakunsti Nobel.

Raamat lõpeb 2011 aastal kui autor väisab Moskvat ja teeb teoks oma lapsepõlve unistuse, külastab Lenini mausoleumi. See tõi mulle meelde enda mausoleumi külastuse. Sõitsin rongiga koos teiste „Sädeme“ ja “Pioneeri „ kirjasaatjatega Artekki üleliidulisele kirjasaatjate kokkutulekule. Moskvas oli peatus, jalutasime Punasel väljakul sooviga Leninit näha. Kuna pakkide hoiuruum oli kinni, panime oma kompsud mingi laternaposti najale ja asusime järjekorda. Hilistalvisel sombusel päeval järjekord väga pikk ei olnud. Mind üllatas kõige rohkem see, et Lenin oma klaaskirstus oli nii väike, nagu jupats. Aga toona oli uhke tunne küll, et Lenin nähtud. Kõik pioneeride laulud, mida autor raamatus meenutas, olid mulle ka tuttavad. Keskkooli lõpus käsin sõbraga rahvamajanduse saavutuste näitusel, tõsi sellest meenus vaid viljavihku kõrgel hoidev hiigelsuur üleni kullatud kolhoositar. See-eest on väga hästi  meeles imehea Kiievi kotlet kullatud interjööriga restoranis „Praha“, kuhu pärast pikas järjekorras seismist ja pistist šveitserile, sisse pääsesime. Nii palju unustuse hõlma peidetud mälestusi, mida raamat äratas.

Üks stiilinäide ka. Autor kirjutab kaks lehekülge järjekordadest, tema vanemad tutvusid järjekorras:

Lk. 153 „Keskmine homo sovieticus veetis järjekordades seistes kolmandiku või poole oma tööle mittekuuluvast ajast. Järjekord oli kui eksistentsiaalne  jalakäijate sild, mis ületas kuristiku isikliku soovi ja kollektiivse saadavuse vahel, mille dikteeris tsentraliseeritud jaotuse kapriis. Ühe sotsioloogi sõnul oli see kui valitseva sotsialistliku reaalsuse vorm, adrenaliinirohke hasartmäng, teatud nõukogude-pärane saatus. Või võtkem järjekorda kui metafoori kodaniku eluteest- alates järjekorrast sünni registreerimiseks ja lõpetades ootenimekirjas korraliku hauaplatsi saamiseks. Mulle meeldib ka järjekorra tõlgendus kui „justkui kiriku surrogaat“ nagu see kõlas essees, mille kirjutas enfant terrible Vladimir Sorokin, postmodernist, oma absurdiromaanis „Järjekord“, mis koosnes eranditult vaid järjekordade dialoogide fragmentidest, omalaadi dialekti näidis, mille põhisõnaks oli paljukannatanud „seisma“.“

Üks Brežnevi ajastu anekdoot ka: Arenenud sotsialismi kuus paradoksi: 1) puudub töötus, kuid keegi eitööta; 2) keegi ei tööta, kuid produktiivsus kasvab; 3) produktiivsus kasvab, kuid kauplused on tühjad; 4) kauplused on tühjad, kuid külmkapid on täis; 5) külmkapid on täis, kuid rahul pole keegi; 6) rahul pole keegi, kuid kõik hääletavad poolt.

Nii oligi, aga raamatu vaimukus on küllap mõistetav neile, kes ise on sellest ajast puudutatud.