Märt Laur "Lahustumine"

Märt Laur

Lahustumine.

Kirjastus Hea Lugu 2015

437 lehte

Lahustumine” võitis Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel II koha.

Tutvustusest:

 „Lahustumine” on romaan sõjast ja armastusest, inimsaatusi muutvatest valikutest, vabadusest ja selle puudumisest. See on lugu, mis läbi nelja põlvkonna vaatleb Eesti olevikku ja minevikku, ühtekuulumist ja lahkukasvamist. See on raamat keerulise saatusega Ants Rauast ning tema püüdlustest toime tulla pojaga, keda tabab raske õnnetus; elades eestlasena maailmas, kus ta ei tea, kas temasugustele on kohta ja minevikuga, mida ta on sunnitud vastutahtsi ümber hindama.“
Tutvustusega on lühidalt ära öeldud, millest juttu on, kuid raamat ise on ääretult mitmekesisem.
„Mitte põgeneda, mitte alla anda, trotsida saatuse igat külvi: Raudade kreedo...”
Peategelane Ants Raud toimetab käesoleva sajandi esimesel kümnendil, kuid omaette peatükid on romaanis pühendatud ka Ants Raua vanaisale, isale ja kasupojale. Saab lugeda Raudade pere nelja põlvkonna meestest, taustaks vastava ajastu ajaloolised sündmused, millest tegelased ei jää puutumata.

Raamatu peategelased on mehed. Naised romaanis on pigem visandlikud ja vähe- sümpaatsed. Kasvõi Antsu naine Signe. Temast ma aru ei saagi,  päev pärast seda kui ta poeg metanooli mürgitusega haiglas on ja Ants kasupoega vaatamas on, võõrustab Signe armukest. Ants piidleb oma naist, et kaasa on vanaks jäänud, piht ei ole enam sale ja ning siin ja seal nahk lotendab. Naine pole samuti rahul Antsuga. Meenusid read kusagilt Lehte Hainsalu luuletusest: püüab leivaraasukesi teiste laudadelt, endal kodus leivapäts kodulaual lahti lõikamata. Lihtsalt uitmõte , sest sellest, miks peres on võõrdutud, selget sotti ei saa. Raamat pole sugugi ainult perekonnalugu, autor on tegelased paigutanud sündmuste keerisesse ja vaatleb, kuidas nad toime tulevad ning missuguseid valikuid teevad.

Juttu on vapsidest, II maailmasõjast, Narva pommitamisest, küüditamisest ja Siberist tagasitulekust, demblist vene sõjaväes, pronksiöö sündmustest, Eesti- Vene piirileppest. Ja  see on mitteammendav loetelu. Raamat vaatab ka küüditaja ja KGB operatiivvoliniku südamesse ja mõtetesse, on dokumentalistikat- ülekuulamise protokolle. Need on sünged leheküljed.

Tegu on mastaapse ajaloolise romaaniga, kus koht ka ajaloolisel fiktsioonil. Antsu aegne tegevus toimub väikeses Heinakülas (Komõškinos) Peipsi ääres, mis on Vene küla Eesti territooriumil. Häbi öelda, aga guugeldasin, kas selline küla päriselt ka olemas.Heinaküla muutub tähtsate sündmustetandriks, kui Vene Föderatsiooon otsustab territooriumi kinniseks kuulutada ja elanikud ümber paigutada Venemaale.

  

Autori keel on rikas ja kujundlik, hea lugeda, kuigi kohati on (liiga) pikki lauseid, keerulist sõnakasutust ja võõrsõnu, mille tähendust pidin otsima.

Peipsist kirjutab autor nii hästi ja võimsalt nagu ehk vaid Juhan Liivist meelde tuleb.  Järgnev stiilinäide on üks pikim lause raamatus.

Lk.227 „Neljakümne neljandal, pärast mootorrattasõitu- tema tagaistmel, naine külgkorvis kohvrit süles hoides, ratturi nahkmantli lõhn ninas ja mootoriplärin kõrvus, silmad tuulest vesised, keerates suurelt teelt Heinküla poole ja juba tundes sõõrmetes Peipsi lõhna , mis sealt eales päris lõplikult ei lahkunud, peatudes küla kaugemas servas väikese tühja talu juures, sissevarisenud pool katust juba rohelise taimevaiba all ning läbi võsamüüri paistmas hallid lained, ronides kangeid liikmeid sirutades maha, andes ratturile enamiku kaasaolnud rubladest, ja siis üksi seistes, kuuldes sumbuvat masinamüra ja valjenevalt ritsikaid ja laulurästast- tekkis Johannesel tunne, et siin, võib-olla tõesti siin suudab ta ennast kokku lappida ja tunda ,et tema kui tervik on ühes kohas, mitte üle Eesti laiali“.

Veel stiilinäited lk. 80 „Auto rappus teekonarustel ja Ants mõtles lõpututele talvedele, mis algasid juba oktoobris esimeste nukrate lumehelvestega  ja jäid ennast meenutama mai alguseni metsa all püsivate lumeviirgudega. Kaheteistkümnest kuust kaheksa tuletasid mingitpidi meelde külmust ning vahel tundus talle, et kõik eestlased on sellest natuke segaseks läinud, kannatavad ehedaima Stokholmi sündroomi all: nad tunnevad talve vastu sümpaatiat, õigustavad tema julmusi nagu kolmkümmend miinuskraadi või põlvini pritsiv lobjakas, taluvad tema lõputute sadude ähvardusi ja rüvetavad ise kõiki, kes söendavad midagi halvustavat öelda. Ta mõistis neid: kuidagi peab ju kohanema.“

Kohanemine ei ole öeldud ainult ilma kohta vaid kajastab  lõppematut kohanemist elus.

Antsu sõber Jüri esitab oma mõtted lk. 346:

„Vene ajal oli lihtsam. Ainus eesmärk oli hoida end liikumas, raiudes ja rügades tuimalt läbi unenäolise hämara metsa, meeltes ainult edasi, edasi ,edasi…, jättes raja kõrvale need, kes rohkem  ei jõudnud või kellele polnud antud sündida hetkel, kus oli lootust välja pääseda. Ühel hetkel sai mets läbi , aga paljude jaoks oli see veel kammitsevam, sest murda end avarusest läbi ja leida siht- kui vasakult paremale võis näha horisondini – nõudis hoopis teistsugust mõtlemist, mõtteviisi muutust. Kes suutsid kohaneda ja oma nägemisspektrit õigele poole nihutada, taipasid, et polnud mingit kujundlikku kõigi võimaluste avanemist ka uues maailmas; et ka siin olid ees oma müürid ja käändteed, tihniku asemel labürint: et sõltumata riigikorrast ja majandusest ei hakanudki kunagi päris kerge, üksnes raskused avaldusid erinevate kohtade peal.“

Kas see on ka autori kreedo, jääb lugejale mõelda.

Raamatul on  mitmetähenduslik pealkiri „Lahustumine“ , sama hästi võiks olla ka „Kohanemine“.

See on raamat eestlusest ja eestlaseks olemisest. Küllap võiks neid epiteete jätkata, mida öelda, tegu on niivõrd mitmekihilise teosega.

Raamatut ei ole kerge lugeda ja teose toon on rusuv, õnnelikke inimesi neil lehekülgedel ei kohta, kuid vaatamata sellele kinnitan, et loetu on väga hea.

Kui ma valiksin ühe mõtte, millele lugemist lõpetades mõtlesin, siis olgu see mõte, et ajalugu nõuab mäletamist, ent vajab andestamist. Viha, kättemaks ja vägivald ei ole head

teejuhid.