Herman Koch "Õhtusöök"

Herman Koch

„Õhtusöök“

Hollandi keelest tõlkinud Kerti Tergem

Pegasus 2015

295 lk.

Tutvustusest:

Neli inimest. Üks õhtusöök. Otsus, mis muudab kõik.

Kui kaugele on valmis minema vanemad oma lapse kaitseks, kes on teinud midagi, mida ei saa õigustada – midagi, mis hävitab tema elu ja võib saata ta mitmeks aastaks vanglasse? Kaugele, on vastus. Peenes restoranis kantakse lugeja lauale palahaaval sünge, kuid põnev perekonnadraama. Aegamööda paljastub, millist hinda tuleb maksta aususe – või vaikimise eest. See romaan lõikab sügavale.

Raamatu panin kohe lugemise listi, kui Apollo lehel tutvustust nägin.

„Õhtusöök“ on väga hea raamat, lisaks  mõjuvale sisule on see ka väga hästi kirjutatud. 

Autor on loo pannud ühe peategelase suhu. Kaks venda naudivad kallis restoranis õhtusööki  oma abikaasadega. Jutustaja on noorem vend. „Naudivad“ ei ole küll õige sõna, sest  naudingust on õhtusöök kaugel. Autor on jutustuse samuti jaganud osadeks: aperatiiv, eelroog, pearoog, magustoit, digestiiv ja jootraha.  

Tajutav on pinge, mis kasvab iga käiguga. 
Eelroa ajal mõtled, et peab olema midagi, miks noorem vend vanemase venda, kes juhtumisi on Hollandi peaministri kandidaat, nii tõrjuvalt suhtub. Aperatiivi ajal saad teada, et jutustaja otsis midagi oma poja toast ja leidis, ning et nüüd ei ole miski enam nii nagu enne. Eelroa ajal, kusagil 50. lehel,  saad teada, mida noorem vend poja toast leidis. Pearoa ajal avanevad mineviku ja oleviku sündmused, jutustaja anamnees ja diagnoos, kõik tuleb  välja. Kuigi juba eelroa lõpus ütleb vanem vend, et me peame rääkima oma lastest, jõutakse lastest rääkimiseni alles magustoidu ajal. Digestiivi ajal läheb lugu veel hullemaks ja ega viimane osa, jootrahagi, leevendust ei too.

Äärmiselt kaasahaarav, mõtlemapanev ja ohutunnet süvendav raamat.
Lugemise kestel mõtlesin: selleks et kasvatada normaalseid lapsi, peab ise normaalne olema, kui lõpetasin, mõtlesin, et sellest ei piisa. Lugemist lõpetades olin suisa oimetu, loetu oli paras vapustus.
Kumb emme ma ise oleksin: Jacobi ema (“William Landay " Jacobi kaitsmine"." ) või Micheli ema, see paneb mõtlema. Minu vastus on, et ei see ega teine. 

Autor kirjutab ka toidust, mida kallis restoranis pakutakse, kõik käigud väärivad põhjalikku kirjeldust: lk. 43: „“Jõevähid on estragoni ja šalottsibula vinegretiga“, ütles oober; ta oli maandunud Serge’i taldriku juures ja osutas väikese sõrmega. „Need on Vosges’i kukeseened.“ Väike sõrm hüppas üle jõevähkide, et osutada kahele pikuti pooleks lõigatud pruunile seenele: tundus, nagu oleksid need „kukeseened“ alles paari minuti eest maa seest välja tiritud, sest seenejalgade alla oli kleepunud miski, mis minu meelest võis olla üksnes muld.“

See toidukirjeldus nagu teiste käikude kirjeldusedki, edasiantuna jutustaja suu kaudu, on kõike muud kui isuäratavad.

Raamatu tegevus  on väga filmilk. Tegevus olevikus toimub põhiliselt ühe õhtu jooksul restoranilaua ümber ja lähedal asuvas pargis. Hollandis ongi raamatust film tehtud.