Kaks krimkat.

Hjorth Rosenfeldt

„Sebastian Bergmani needus.

Mees, kes polnud mõrtsukas.“

Tõlge rootsi keelest Maris Sõrmus.

Kirjastus Helio 2015

405 lehekülge

Klassikaline nordic noir, kuigi ehk noorema liini esindaja.

Nii arutleb politseikomissar: lk.109 „Mis on saanud vanast heast politseitööst? Torkel peletas selle mõtte eemale. Nii mõtlesid tavaliselt ooperit armastavad ja viskit trimpavad vanad komissarid krimifilmides. Tehnoloogia kasutamine oligi uus ja aus politseitöö. DNA, valvekaamerad, uusim arvutitehnoloogia, info jagamine ja kaardistamine, pealtkuulamine, mobiilne jälitamine, kustutatud sõnumite taastamine. Tänapäeval lahendatakse kuritegusid nii. Selle vastu võidelda või seda eirata poleks üksnes tulutu, vaid võrduks luubi kui politsei tähtsaima uurimisvahendi ülistamisega. Rumal ja tagurlik. Ja praegu polnud see küll hetk, kus midagi sellist teha.“

Peategelane on krimipsühholoog, keerulise eraeluga muidugi ja raske iseloomuga. Aga need „puudused“ teevadki tavaliselt raamatu loetavaks. Lugesin läbi ühe hooga, mulle meeldis. Raamat on sarja „Sebastian Bergmani needus“ esimene osa.

Eelnevat tsitaati üles märkides sain aru ka ühest põhjusest, miks ma  järgneva krimka pooleli jätsin.

Thomas Rydal.

„Eremiit“

Taani keelest tõlkinud Ene Mäe

Kirjastus Varrak 2015.

415 lehekülge.

Kuigi lugesin selle raamatu kohta kiitvaid hinnanguid ja ootused olid suured, jätsin pooleli. On vähe raamatuid, mille lugemise pooleli jätan, ehk olid ootused liiga suured: 2014 aastal Taani kirjandusdebüüdi auhind, 2015 aasta Taani krimi- ja põnevusromaanide auhind ja Põhjamaade krimi ja põnevusromaanide auhind Klaasist võti.

Sain palju teada taksojuhi tööst kaunil Fuerteventura saarel, kuid peategelane jäi mulle mõistetamatuks ja kuriteo lahendamine tema poolt ei saanud osutuda võimalikuks.

Kui krimka, siis minule palun 100% „nordic noir“, „Eremiit“ seda ei ole.