Valged heteromehed kinos ja teatris.

Filmi on palju reklaamitud ja tõesti sai kõvasti naerda. Naljad küll enamus allapoole vööd, aga kui läheneda asjale sedasi, et keskealistele meestele on nende seksuaalsus tähtis  teema, millest saavad alguse kõik teised probleemid, siis on selline lähenemine normaalne. Armastatud näitlejad mängivad ja kui just ülearu snoob ei ole, naerutab film ikka väga. Keskealisele ja vanemale on see naer iseenda üle, mis on eriti tervistav. Naised saavad meeste üle naerda, mehed iseenda üle. Naised on kõrvaltegelased, neid on filmis esindatud terve galerii ideaalsest abikaasast kuni ööklubi šikkideni, kuid mitte ühtegi meeldejäävat. Viimati naerutas Eesti film mind samamoodi ….. „Siin me oleme“ vaadates.

Õhtul vaatasime Pärnu teatris „Endla“ Young Jean Lee tõsise komöödia „Valged heteromehed“ esietendust.

Lavastaja Enn Keerd

Kunstnik Marion Undusk

Valguskunstnik Karmen tellisaar

Muusikaline kujundaja Felix Kütt

Liikumisjuht Carolina Tagobert

Osades:

Ago Anderson- Drew

Meelis Rämmeld- Matt

Sepo Seeman- Jake

Raivo Rüütel- Ed

Autor alustas valgetest heteromeestest näidendi kirjutamist siis, kui ta oli endale selgeks mõelnud, kes ta ei tahaks olla. Vastus küsimusele on , et valge heteromees ei tahaks ta olla. Autor uuris erinevatel kohtumistel, milline võiks olla ideaalne valge heteromees ja kirjutas selle põhjal kokku oma tegelaskuju. Sellisel tegelasel olid kõik soovitud omadused, kuid just seetõttu oleks selline mees tavaelus luuser, kaotaja ja keegi ei taha selline olla.

Sisust:

Autori intervjuust kavalehelt: „Seega armastan selle näidendi puhul kõige enam seda, et nüüd publik küll naerab enamuse ajast, aga etenduse lõppedes tunnistavad nad mulle, et neisse jäi kohutav tunne, mis häiris seda enam, et nad ei saanud selle põhjusest aru. Ma arvan, et näidend osutub täiesti mitterahuldavaks kogemuseks. See on suurepärane, sest viimane asi, mida ma soovisin, oli luua sellistel teemadel teos, mis võimaldaks tunda nii publikul kui ka minul rahulolu.“

Nii oligi. Rahulolu ma ei tundnud, aga naerda eriti ka ei saanud. Kui siis ainult sellepärast, et laval olid Sepo Seemann ja Ago Anderson. Võib-olla oli viga hoopis selles, et neli tundi varem sai „Klassikokkutulekut“ vaadatud.

Huvitavam näidendi tekstist on kava. Sealt leiab kirjutised „Mees ja maskuliinsus tänases Eestis“; „Eesti mehe statistiline portree“; „Valge heteromees Eesti meedias“,  „Valge heteromees Eesti foorumites ja blogides“ ja filmidest „Kodanik Kane“ ja „Mees kõigiks aegadeks“.

(Mulle meeldib, et Endla teater on oma kavad formaatinud väikseks, mahub teatrikotti, ja ühesuuruseks, hea riiulisse panna.