Nele Neuhaus "Lumivalgeke peab surema"

Nele Neuhaus

„Lumivalgeke peab surema“

Kriminaalromaan

Tõlkinud Eve Sooneste

Kirjastus Tänapäev 2016

495 lehekülge.

Õnnestunud pealkiri ja kuigi lehekülgi palju, tekst hõre ja lugemine läheb kiiresti.

Nele Neuhaus

Raamat 1967.a. sündinud saksa autori krimisarjast, milles peategelasteks uurijad Oliver von Bodenstein ja Pia Kirchhoff. Sarjas on ilmunud 7 raamatut ja „Lumivalgeke peab surema“ on neist keskmine. Seega on eesti lugejaile viiteid, mis jäävadki arusaamatuks. Kirjaniku kodulehel võib tutvuda tegelaste ankeetidega. Saab näiteks teada, et Pia muusikaeelistus on räpp ja jazz, Oliver kuulab meelsamini klassikat, aga noh, tema on ka von’ide suguvõsast.

Ka selles raamatus maadlevad uurijad kuritegude lahendamise kõrval isikliku elu probleemidega.  Oliver von Bodensteini naine petab teda ning  Pia Kirchhoff on hädas ehitusloa saamisega. Mulle tegelikult meeldivad rohkem kriminaalromaanid, kus isiklik elu on rohkem tagaplaanil ja kogu võhm läheb põhitööle.

Sisust: 11 aastat on möödunud päevast kui väikeses Altenheimi külas kaovad jäljetult kaks seitsmeteistaastast tüdrukut, laipu ei leita. Kaudsete  tõendite põhjal mõistetakse süüdi kahekümne kahe aastane Tobias, keda karistatakse kümne aastase vanglakaristusega.  Nüüd vabaneb Tobias vanglast ja külaelanike meelehärmiks saabub kodukülla tagasi. Tobiase ema ja isa on pinge tõttu lahku läinud. Isa edukas restoran on külastajate puuduse tõttu suletud, hooned ja maa  on advokaadikulude katteks küla rikkamale mehele üle läinud.

Tobiase ema kukub  jalakäijate sillalt alla, otse sõitvale autole ja on koomas. Tunnistaja sõnul naine lükati alla. Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein hakkavad kummalist õnnetust uurima. Külas kaob järgmine 17 aastane neiu ning külaelanikud on kindlad, et süüdlane on Tobias. Pial aga on kahtlusi ka Tobiase 11 aastase süü osas.

Sündmused hakkavad kiiresti arenema, kaob veel inimesi, toimub tulekahju, keegi paneb toime enesetapu. Selgub, milleks  vanemad oma laste nimel võimelised on ja milleks mõni naine oma mehe edu nimel valmis on, välja tuleb testamendipettus.  Põnevust on ja ei ole ka, arengud on suuresti etteaimatavad. Kahtlusalused antakse ilusasti ette ja lastakse neil siis rabeleda, raamatu keskel vahetatakse kahtlusalused välja. Välja on joonistatud  head ja pahad. Head on algusest saati sümpaatsed ja sa usud nende süütusesse. Pahad küll varjavad, et on „pahad“ ,aga saad ikka aru, et nad ei ole head. Kui pahadel muud viga ei ole, siis on nad liiga ilusad või liiga rikkad või kuulsad.

Pinget hoiab üleval tahtmine teada saada, kas õiglus pääseb lõpuks võidule.

Raamatu sisu on just selline, millega ma tavaliselt toetan vestluses väidet, et surmanuhtlust ei ole vaja. On olemas võimalus, et surma mõistetakse vale isik.

Lihtne lugeda, puudub nordic noirile omane äng ja tõsidus. Pigem optimistlik : vähemalt raamatu lõpus ei ole Oliver enam murtud, et ta abielu on läbi saamas ning  Pia probleem maja juurdeehitusega laheneb. Tobias jääb vaatamata kõigile rünnakuile tema vastu ellu. Eelistaksin lugu vaadata filmina, sest ainult filmis on tavaline ja seetõttu  talutav, et tegelane pärast korduvat metsikut peksmist ikka ellu jääb.

Nõudlikule krimilugejale, kes hindab kaasamõtlemise võimalust ja tegevuse usutavust, jääb ehk väheks. Ma siiski annaksin autorile veel võimalusi ja teeksin  tutvust Nele Neuhausi teiste raamatutega. Krimisarja eelis üksiku krimka ees on see, et lugeja areneb koos uurijatega, õpib tundma nende meetodeid jne. Ma usun, et Pia ja Oliveriga saab huvitav olema.