Nicole Krauss "Suur koda"

Nicole Krauss

„Suur koda“

Tõlkinud Kaisa Kaer

Varrak  „Moodne aeg“ 2015

295 lehekülge

Tutvustuses on öeldud: Hõlmates mitut mandrit ja aastakümmet ning punudes peene võrgu eripalgeliste tegelaste eludest, jutustab „Suur koda” haarava ja liigutava loo armastusest, kaotusest ja olude kiuste ellujäämisest.

Meenutas selle poolest 2011.a. ilmunud Colum McCann’i raamatut „Las suur maailm pöörleb“, mis mulle väga meeldis. Ainult, et tolles raamatus toimus kogu tegevus New Yorgis, Kraussi raamatus areneb  tegevus New Yorgis, Londonis ja Jeerusalemmas ning kõik tegelased seob kokku …üks vana  kirjutuslaud.

Lugemise ajal tahtsin mitu korda paberi ja pliiatsi võtta, et tegelaste omavahelised suhted üles märkida ja korrastada: Lotte Berg, Leah ja Yoavil Weisz ja nende isa, Daniel Varsky ja teised, et kes nad on ja kuidas seostuvad. 

Jätsin tegemata, sest..... kummastav raamat, pärast läbilugemist tabas mind  järsku suur selgus. Tunne mida autor kirjeldas seoses ühe teise situatsiooniga 

lk. 20 nii: „Sellest on möödunud palju aastaid. Ma olin mõnda aega abielus, ent nüüd elan jälle üksi, kuigi mitte õnnetult. On hetki, mil sind valdab mingi kummaline selgus ning äkitselt näed läbi seinte teistesse mõõtmetesse, mille oled ära unustanud või mida olen otsustanud eirata, et elada mitmesuguste illusioonidega, mis teevad elu võimalikuks, eriti elu teiste inimestega.“

Raamatu pealkiri on pärit Vana Testamendi Kuningate raamatust ja seda tõe-näoliselt kõige paremini mõistavad juudid.

Mulle raamat väga meeldis.

Kirjutasin välja sellised tsitaadid kirjanikuks olemisest,  millest ei tahtnud ilma jääda.

Lk. 34 „Ma võitlesin kirjaniku vabaduse eest- luua, muuta ja parandada, kokku võtta ja laiendada, tähendust omistada, kujundada, esitada, afekteerida, elu valida, eksperimenteerida ja nii edasi –ning tsiteerisin Henry Jamesis sõnu vabaduse „tohutu kasvu“ ja „ilmutuse“ kohta, nagu tema seda nimetab, ning millest igaüks, kes on tõsiselt kunsti luua üritanud, paratamatult teadlikuks saab. Jah, kui mu isa elul põhinev romaan ei lennanud, kuid vähemalt rändas kogu riigi raamatupoodide riiuleilt mujale, ülistasin ma kirjaniku võrratut vabadust- vabadust vastutusest millegi või kellegi ees peale tema enda vaistu ja nägemuse. Vahest ma päris otsesõnu ei öelnud, kuid kindlasti andsin mõista, et kirjanikuamet on kõrgem, selline, mida vaid kunstis ja usus kutsumuseks nimetatakse, ning ei saa liialt muretseda nende inimeste tunnete pärast, kelle elust kirjanik midagi laenab.“

Lk.42. „Ma hakkasin kahtlustama, et selle asemel, et paljastada asjades peituvat sügavust, nagu ma vist olin alati arvanud end tegevat, oli asi võib-olla hoopis vastupidi- ma olin varjunud enda kirjutatu taha, kasutasin seda selleks, et peita salajast puudust, vaegust, mida olin terve elu teiste eest varjanud ja mida ma kirjutades olin ehk peitnud koguni iseenda eest. Vaegust, mis kasvas aastate möödudes üha suuremaks ja raskemini varjatavaks, muutes mu töö üha raskemaks. Millist vaegust? Seda võib ilmselt nimetada vaimuvaeguseks. Rammu-, elujõu-, kaastundevaegus ning seetõttu, selle külge keevitatuna ka mõjuvaegus. Senikaua kuni ma kirjutasin, säilis nende illusioon. Asjaolu, et ma ei näinud mõju, ei tähendanud, et seda ei olnud olemas. Ma vastasin sihilikult küsimusele, mille ajakirjanikud mulle iga natukese aja tagant esitasid: Kas te arvate, et raamatud võivad inimeste elu muuta? (mis tähendab tegelikult: kas te tõesti arvate, et see, mida te kirjutate, võiks kellelgi midagi tähendada?), väikese õhukindla mõtteeksperimendiga, kus ma palusin usutlejal ette kujutada, milline inimene ta oleks, kui kogu kirjandus, mida ta elu jooksul on lugenud, tema mõistusest, ja hingest kuidagi välja lõigataks, ning kui ajakirjanik selle tuumatalve üle mõtiskles nõjatusin ma rahuloleva naeratusega tahapoole, taas kord päästetud tõega silmitsi seismisest.“

Milline inimene ma oleksin, kui kogu kirjandus, mida ma elu jooksul olen lugenud, minu mõistusest, ja hingest kuidagi välja lõigataks?

Võõras, tundmatu inimene.