„Perekonnavaled“
Stsenarist
Valentin Kuik
Režissöörid
Valentin Kuik ja Manfred Vainokivi
Operaator
ja kunstnik Manfred Vainokivi
Kostüümikunstnik
Anu Lensment, grimmikunstnik Kristel Kärner, helirežissöör Mart Kessel-Otsa,
monteerija Kersti Miilen, produtsent Marju Lepp, tootja Filmivabrik.
Osades:
Tambet
Tuisk
Roman
Baskin
Eva
Koldits
Ülle
Kaljuste
Tõnu
Kark, Jaanika Arum ja teised.
Filmitud on Pärnus (Kontserdimajas), filmis osaleb Pärnu
linnaorkester, kelle koosseisu on poetatud ka näitlejaid, näiteks Ago Andersson ja Inga
Salurand.
Laval
on muusikute pere (isa, ema, tütar ja väimees) kogu oma mitmetahulisuses: isiklikud probleemid,
loominguline tegevus ja armusuhted.
Dirigent Paul Levald saab orkestriproovis insuldi ja Pauli
tütremehele Egon Reile pakutakse dirigendi kohta. Dirigendiks õppinud Egon võtab
pakkumise vastu, püüab võita orkestri usaldust ja realiseerida oma loomingulisi
kavatsusi. Koos orkestriga peab Egon üle võtma ka äia minevikusaladused, siiski
mitte midagi erakordset. Sujuvalt astub Egon dirigendi kohale dirigendipuldis
ja ka tema jälgedesse eraelus.
Näitlejatöö on väga hea. Roman Baskin mängib dirigent Paul Levaldit. Tuli tuttav
tunne, nägin teda kunagi „Orkestriproovis“ ja mulle väga meeldis. Filmis saab
Baskin dirigendipuldis olla siiski vaid mõne minuti, rohkem tuleb tal mängida
insuldi läbipõdenud vana meest.
Ülle Kaljuste mängib veenvalt dirigendi alkoholiga
kimpus abikaasa Kiirat, vananevat daami.
Tütar Kristeli osas on Eva Koldits, huvitav näitlejatar, keda
harva lavalaudadel näeb. Meelde jäi ta teleseriaalist „Varjudemaa“, kus näitlejanna
põhiliselt nuttis. Tütremees Egoni osas
on Tambet Tuisk, ambitsioonikas mees, kes mängleva kergusega haldab suhteskeeme.
Tegevuse taustaks on valdavalt klassikaline
muusika, tuntud lood ooperist, operetist, orkester harjutab Beethoweni 7. sümfooniat.
Muusikasõbrale sobib.
Film on lühike, ühe tunni ja viieteistkümne
minuti jooksul antakse ülevaade sellest, kuidas ühest mehest, dirigendist, saab
ratastoolis rauk ja teisest mehest dirigent. Osaliste suhtedraama jätab
võrdlemisi külmaks, suhestumist tegelastega ei toimu. Film on eestlaslikult
tuim, kerge võluva iroonilise vaatenurgaga. Sõbrannale ütlesin, et sa ei kaota
midagi kui ei vaata, aga samuti siis, kui vaatad.
Üllatusena tuli mulle, et 2013 on Valentin Kuigilt
ilmunud raamat „Perekonnavaled“.
Katkend raamatust „Sel
ajal kui teised orkestrandid pille häälestavad, saab trompetist Egon Paalist
orkestri dirigent. Esialgu küll ajutine ja sedagi kahepoolse suusõnalise
kokkuleppe alusel.
„Meil ei ole vist
mõtet ajutist lepingut teha,” ütleb Lindner, kelle kabinetis nad asjast
räägivad. „Pikaajalist lepingut ei tahaks jälle enne teha, kui selgub, mis
Paulist saab... Või mis sina arvad?” „Teeme nii, kuidas parem on.” „Kellele
parem?” küsib Lindner.
„Orkestrile.”
„Orkester oleme
me ainult kontserdi ajal ja proovis,” ütleb Lindner. „Palgapäeval oleme
kolmkümmend kaks erinevate huvidega inimest. Ma pean juristiga nõu, kui sa
lubad.” „Muidugi luban.” Lindner avab kirjutuslaua sahtli, võtab sealt kella.
„See on Pauli kell, Reet leidis selle lavalt. Ma annan selle sinu kätte.
Muuseas, Reeta meil tänasest enam ei ole.” „Kes siis nootidega tegeleb?”
Lindner vaikib.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar