Michel Bussi "Leidlaps lumetormist"

Michel Bussi

„Leidlaps lumetormist“

Kirjastus Varrak  2016

Tõlkinud Madis Jürviste

415 lehekülge.

Tutvustusest: On 23. detsember 1980. Kell on pisut üle südaöö. Istanbulist Pariisi poole lendav suur Airbusi lennuk satub Šveitsi ja Prantsusmaa piiril lumetormi ja kukub teadmata põhjusel Juura mäestiku kohal alla. Kõik viitab sellele, et pardal viibinutest pääseb imekombel vaid üks reisija, kolme kuu vanune imik. Aga kes on tema vanemad? Puhkeb võitlus kahe perekonna vahel, kes mõlemad on veendunud, et laps on just nende järeltulija.

Kaheksateist aastat hiljem on lennukirusude lähedalt leitud lapsest sirgunud noor neiu. Ta ei tea veel nüüdki, kes on tema pärisvanemad. Vastust võib teada vaid detektiiv, kes kõik need aastad on loo kallal töötanud. Paari päeva jooksul tuleb mõistatus üksipulgi lahti harutada, aga lahendust ei paista kusagilt. Vastus tuleb siiski tingimata leida, sest paljude jaoks on see olnud algusest peale elu ja surma küsimus.

Michel Bussi (snd 1965) on politoloog ja Roueni ülikooli geograafiaprofessor. Wikipedia andmetel ilmutanud  9 romaani. Tema seitsmes romaan „Leidlaps lumetormist“ kujunes läbilöögiromaan, mis saavutas kiiresti populaarsuse . Tema viimane romaan „N'oubliez jamais“ ilmus 2014 aastal.  Saksakeelsetes portaalides jagub tõlkele „Die Frau mit dem roten Schal“ ainult kiitusi.

Põnev lugeda!  Esimeses neljandikus ootasin huviga, mis juhtuma hakkab, tutvustuses ikkagi, et elu ja surma küsimus. Siis sain aru, rohkem midagi ei juhtugi. Mis pidi juhtuma, juhtus juba esimestel lehekülgedel. Aga intriig on olemas, mõistatamist jagub ning põnev on lõpuni välja. Kui üht- teist oskab lugeja poole raamatu peal ära arvata, siis mõni saladus avaneb alles lõpulehtedel.  Ma näiteks ei usu, et vana ajalehe saladuse paljud enne autorit ära lahendasid. Õnneliku lõpu mahutas autor paarile leheküljele ja seega ei jõudnud lõpp läilaks minna. Tegelasi on igasuguseid usutavaid ja mitteusutavaid, aga kahtluse korral tuletasin meelde, et issanda loomaaed on suur ja äraarvamata mitmekesine.

Ei ole tegemist klassikalise kriminaalromaaniga, sellisega, kus on kuritegu ja uurija, kes seda olevikus lahendama asub. Küll saab lugeda ühe eradetektiivi päevikut. Põhitegevuse taustal on mõned mõrvad minevikus ja olevikus, kuid neid ei uurita, pigem iseloomustavad nad ühe tegelase pahatahtlikkust. „Leidlaps lumetormis“ on rafineeritud (otsisin õiget sõna ja leitud sõna iseloomustab minu arvates kõige täpsemini) põnevusromaan. Nõustun võrdlusega Gillian Flynniga, Stieg Larsson siiski ei ole.

Autor valdab huvitavat ja tihedat dialoogi, kirjeldused on pisut lohisevad, aga 415 lehekülje läbipuremisega saab hakkama. Siiski- ühe öö raamat see ei ole..

Kohati tegi mulle nalja tõlge, aga kui läks põnevamaks, ei pannud neid apsakaid enam tähelegi. Paar näidet, mis meenuvad: kohtunik oli väga hoolitsetud rõivastega;  turistide rodud looklesid vihmavarjudest teeraja all.

Kuna avalikus ruumis saladust reeta ei ole ilus, võib teiste lugemisrõõmu pihta panna, siis rohkem jutustada ei saagi.