Andrus Kivirähk "Maailma otsas. Saab nutta ja naerda" Rakvere Teatri suvelavastus

Lugesin üle, mida ma Andrus Kivirähki raamatust 2014.aasta algul kirjutasin, Andrus Kivirähk "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust"

Muuhulgas võrdlesin teda Soome autori Paasilinnaga. Eelmisel aastal mängis Rakvere teater suvelavastuseks Paasilinna „Maailma parim küla“ ja see oli väga hea etendus, seetõttu olid ootused  „Maailma otsas“ osas, vähemalt minu puhul, kõrgele kruvitud.  Pean tunnistama, et oodatud teatrielamust ei sündinud. Kahtlustan, et oma osa oli selles ka eilsel rajuilmal. Vaatasin etendust tuule ja vihma käes lageda taeva all kössitades. Kohati ei kostunud marutuule tõttu ka näitlejate hääl tagumistesse ridadesse, kui nad just mikrofoni all ei rääkinud. Aga kinnitan, et nii hull lugu nüüd ka ei olnud nagu üks tuntud nägu etenduse vaheajal kuulutas, et … see teater ei kõlba kuhugi, uskumatu, et sellist etendust teeb riiklikult toetatud teater jne. jne. Teise vaatuse ajal teda enam ei olnud.

Mõtlesin minagi, miks Kivirähu  tegelased  teatrilaval, kuigi nad kõik ära tundsin, enam sellist heldimust ei äratanud, nagu raamatut lugedes. Olin meie neljases teatriseltskonnas ainus, kes raamatut lugenud ja pidin teistele tegelaste tausta seletama.

Mulle tundub, et dramaturg noppis raamatust kõige naljakamad  ja kandvamad kohad ning lükkis need etenduseks üksteise otsa, nagu maasikad kasteheina kõrrele. Tulemus oli raamatuga võrreldes pealiskaudne ja tekitas küsimusi, mida kaaslased mullegi esitasid:  et mis selle mõte on ja kuhu see välja viib. Kohati  olid proportsioonid paigast ära, näiteks homoseksualismi teemale oli ebaproportsio-naalselt palju tähelepanu pööratud. Mõned arvasid, et  ropendati liiga palju, aga minu arvates mitte üle keskmise eesti teatri taseme. Etenduse  pea-tegelasteks tõusid justkui Oidermaa ja Gunnar, aga eks nemad kandsid vaataja naerutamise eesmärki. Purjus mehed mind tavaliselt teatrilaval  naerma ei aja, kuid pean tunnistama, et Üllar Saaremäe ja Velvo Väli tulid oma osadega suurepäraselt toime. Oli näha, et olid harjutamisega vaeva näinud, ainuüksi Saaremäe kõnnak, millest ta ei lahkunud terve etenduse jooksul, väärib äramärkimist. (Kurb vaadata, et Üllar Saaremäe mängib juba vana meest.)  Näitlejate mäng oli nauditav. Väga hea tandem oli külalisena Draamateatrist Maria Klenskaja Malle osas ja Arvi Mägi tema poja Kaljuna. Ines Aru igihaljas helisev hääl kõlas hästi ka üle tormi.  Minu kaaslastele avaldas muljet Ülle Lichtfeldti Piret, eriti stseen perekonna pildi-albumiga. Kohal olid vist kõik raamatutegelased (pean üle lehitsema ja meelde tuletama), tegevus kandus ühest korterist teise, seetõttu oli etendus väga hoogne, liikuv ja igav ei hakka. Raamatut lugenu tunneb ära tegelased: ahah, seal on Vooremäe (Volli Käro), siin see Eevald (Eduard Salmistu), kes kartuleid jagas ja raamatus tegelased üheks looks kokku sidus. Aga etendus jääb raamatuga võrreldes pealiskaudseks fragmentaalseks pildikeste ühendamiseks. Kui raamatut ei ole lugenud, (kujutage ette, neid on), siis võib mõte jääda tabamatuks vaata Immanueli (Tarvo Sõmer) püüdlustele. Või..... mõte ei pruugi selguda kohe. Kui mina võiksin nähtud etendusele ise nime anda, siis oleks  see „Pildikesi tagahoovist“.

Aga vaadake etendust ikkagi ise, ega enne ei tea, kas meeldib või ei meeldi, kui tükk nähtud. Ja eilne tormiilm kuuldavasti lähiajal ei kordu, elamus võib olla hoopis teine. 

Ja kui unistate maailma otsa minekust, siis pole vaja minna, pigem olge kohal seal kus olete. See ongi maailma ots, parim paik.

(Pildid internetist) Margeri hoovi võimalused olid 100% ära kasutatud, dekoratsioonid istusid nagu valatult õiges ajas ja kohas. Rakvere linna Pikk tänav oli enne algust etendusse toredasti kaasatud. Kes õhtul pärast etendust pimedas koju ei viitsi sõita, võib planeerida ööbimist. Meie saime imehea varajase õhtusöögi enne etendust Rohuaia kohvikus ja soodsa öömaja koos hommikusöögiga sõbralikus Katarina Külalistemajas.

Andrus Kivirähk 

Maailma otsas

Saab nutta ja naerda ehk Rakvere Teatri suvelavastus

Esietendus 16. juunil 2016 Margeri Maja hoovis Pikk 26 Rakveres.

Lavastaja Raivo Trass

 Kunstnik Jaak Vaus

 Dramatiseerija Urmas Lennuk

Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Saara Kadak, Kaja Kupp, Aune Kuul, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Marin Mägi-Efert, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Oliver Vitskovski, Velvo Väli, Imre Õunapuu; külalistena Ines Aru, Maria Klenskaja (Eesti Draamateater), Volli Käro, Arvi Mägi ning harrastusteater KaRakTer koosseisus Tiit Alte, Ivo Leek, Aavo Soots, Alina Klimova, Tea Parts, Kaido Piiroja; Väike KaRakTer koosseisus Liisbet Vilu, Raina Roopa, Agur Kastemäe, Loveli Piirson; lapsed Ronja Talunik, Li-Liis Grosnõi, Kadi Leen Lennuk, Rudolf Apinis, Rasmus Sirp, Karl Alex Päären