16. juuni 2016

Margo Rejmer "Bukarest.Tolm ja veri"


Ilukirjanduslikus mõttes ei ole raamat  mingi meistriteos, aga hoogsas reportaaži stiilis kirjutatud ja huvitav lugeda, kui Rumeenia huvi pakub. Minule pakub. Mis eriti oluline- vaatamata kõigele kurjale, mida raamatus kirjeldatakse, autor armastab Bukaresti, nimetades seda ettearvamatuks  ja kauniks linnaks.  Ühtlasi on tegu Rumeenia mineviku ja tänapäeva sisuka analüüsiga.  
Raamat on jagatud kolmeks peatükiks: Kommunism – kuld ja pori; Sõdadevaheline aeg. Silm ja tera; Kaasaeg. Orient ja hullus. Minevikust- Ceaușescu valitsemisajast lugeda on üsna õõvastav. Kuigi olen lugenud palju sotsialismist ja kommunismi ehitamisest Hiinas, Koreas ja teistes riikides ning olen ise sotsialismiaja laps, ikkagi üllatusin kui hullumeelseks võib sotsialistlik kord ja kommunismi ehitamine mõnes riigis kujuneda ning kui palju varjundeid sellel oli ja on. Raamatust saab teada, miks Bukarestis on palju kodutuid koeri, kuidas Ceaușescu sundis naisi sünnitama ja kes on dekreedilapsed, õpib tundma rumeenia kummalisi vandesõnu; saab teada ,et Ceaușescut on tabanud mitmete maade türannide saatus- ta on tänapäeval rahva silmis kangelase aupaistega ümbritsetud. Kas iga rahvas on oma türanni väärt?
Üks peatükk on prügimäelt pärit kunstist ja kunstnikust- Ion Barladeanu’st Guugeldasin tema kollaaze.





Lugeda tundus seda põnevam, et olen Rumeenia 5 aastat tagasi bussiga läbi sõitnud. Seejuures piirdusid  minu teadmised vaid Ceaușescu kukutamise ja  sõnapaariga „vaene Rumeenia riik".
Kaunis  ja metsik loodus, mäed, imeilus maa- meenub kohe. Riputan siia meenutuseks ühe pildi. Väravad on väga tähtsad ehitised Rumeenia külas.

Eriti meeldisid mulle vanad saksa linnad Siebenbürgeris, Sibiu esimesena. Juba toona õhkasin, et siia tuleksin tagasi. Praegu pole enam reisibüroodki,  millega reisisin.
Bukarestis ei ole käinud, giid ütles, et selles linnas ei ole midagi vaadata peale
Ceaușescu palee ja kes on Varssavis teaduse ja Kultuuri paleed näinud, sellele ei paku Bukarest midagi.

 Varssavi.
















Margo Rejmer kirjutab oma 2013 a. ilmunud raamatus Bukaresti kohta nii:
Lk. 139 „Kuid pidevalt tuleb õppida vaatama, et märgata seda bravuurikat ilu, sest see on kas räämas, kinnikaetud või kahetähenduslik.
Nii nagu see põrgulik Ühtsuse allee, üksainus rodu ühekõrguseid maju, täis auke ja lagedaid platse, sest Ceaușescu ei jõudnud ehitada kõike, mida ta kavatses , ning pärast revolutsiooni ei olnud kellelgi tahtmist tema visiooni lõpule viia. Nähtavasti arvati, et see mis tehtud, oli juba nagunii liig.
Ühtsuse bulvar, mis kuni revolutsioonini kandis Sotsialismi Võidu nime, oli üks osa Kodanikukeskuse projektist, mille naba oli Rahvapalee, ja mis pidi hõlmama valitsushooneid, ametkondade peamaju ja kohtuid. Mitmekordsed kaunistatud plokkmajad pidid olema Ceaușescu kõige ustavamate inimeste –poliitikute, ametnike ja Securitate käsutuses, nii et nad oleksid diktaatoril käeulatuses. Kõik teadmised sellest projektist on aga kuulujuttude ja absurdihõnguliste anekdootide tasemel. Ehituse dokumendid on kadunud, kogu ettevõtmine on mattunud vaikimise alla, ja kui keegi arhitektidest tahab täna sel teemal rääkida, siis tavaliselt on need väljaütlemised tõega seotud üsna lõdvalt“

See raamat valmistas mind väga hästi ette järgmise õhtu teatrikülastuseks.


Margo Rejmer
Bukarest. Tolm ja veri.
Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu.
Hendrik Lindepuu kirjastus Tartu  2016

175 lehekülge.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar