Janusz Korczak "Kuidas armastada last"

Võluv raamat teemal, mis näiliselt ju ei vajagi õpetamist, on nii iseenesest- mõistetav.

Kirjutatud juba ligi 100 aastat tagasi, aga nagu tutvustuses öeldud – ei ole oma aktuaalsust kaotanud tänapäeval.

Raamatus on tundliku inimese, pedagoogi ja arsti Korczaki mõtisklused, mis on kasvanud välja tööst lastega. Siin ei ole käitumisjuhiseid vanematele. Korczak jälgis lapsi ja sellest kasvasid välja ka tema kasvatuslikud põhimõtted, millest mina oskasin raamatut lugedes tähele panna ja meelde jätta järgmised:

-Kuula ja pane tähele last- õpi tundma tema vajadusi ja emotsioone.

-Lapse areng on raske töö, milles vanemad on lapsele abiks.

-Kasvatus on vanema ja lapse vastastikune mõjutamine.

-Kõik lapsed on erinevad.

-Lapsel on õigus olla ta ise, eksida ja otsida.

Mina võtsin lugemiseks kuna olen 5 lapse vanaema (ja neid tuleb juurde). Inspireeriv lugemine igatahes, ka siis kui kõike juba tead. Pealegi olen plaani võtnud läbi lugeda kõik, mida Hendrik Lindepuu kirjastus üllitab, et osa saada ka sellest kultuuriruumist.

Raamatus on palju kohti, mida tahaks välja kirjutada, meelde jätta, tsiteerida, kuid vastu ei saanud panna lõpulehekülje mõtete ilule:

Lk. 125 „Õnnelik  autor, kes tööd lõpetades tajub, et ütleb seda, mida teab ja mida on lugenud, et hindas näiteid tõendite põhjal. Tööd trükki andes on ta rahulik ja rahul, et tõi ilmale küpse ja iseseisvaks eluks valmis lapse. Ent on teisiti: ta ei näe lugejat, kes nõuab selget õpetust ja valmisretsepte koos rakendamisjuhistega. Ühelt poolt loomeprotsess kui omaenda paikapanemata, tõestamata, spontaansete mõtete kuulamine. Teiselt poolt töö lõpetamine- külm bilanss, valulik ärkamine unest. Iga peatükki vaatad etteheitvalt, et on see hüljatud juba enne sündimist. Raamatu viimane mõte ei ole terviku lõpetamine ja imestad, et ongi kõik, et ei midagi enamat?

  Ka siis lisada midagi? See tähendaks uuesti alustamist, selle kõrvaleheitmist, mida ma tean, silmitsi seismist uute probleemidega, mida praegu üksnes vaevu aiman, uue raamatu kirjutamist, mis jääks samamoodi lõpetamata.

Laps toob ema ellu vaikimise imelise laulu. Tundide arvust, mida ema veedab lapsega, kui laps ei nõua, aga elab mõtetest, mida ema töökalt läbi hekseldab, on sõltuv sisu, programm, jõud, loovus, ema vaikses mõtiskluses küpseb inspiratsioon, mida kasvatustöö nõuab.

Inspiratsioon ei sünni raamatust, vaid iseendast. Ja siis muutub iga raamat vaid väikeseks lisanduseks. Nii nagu minu oma- see on oma ülesande täitnud, kui lugejat selles veenis.

Targas üksinduses ole valvel….“

Janus Korczak

„Kuidas armastada last“.

Poola keelest tõlkindu Hendrik Lindepuu

Hendrik Lindepuu kirjastus 2016

125 lehekülge