Krimka retseptidega

Raamat nagu mõnus õhtusöök itaalia restoranis osso bucco ja  klaasikese Tignanello veiniga, taustaks Claudio Villa „Corde della mia chitarra“.

Kõik eelpoolnimetatu tuleb raamatus ette. Pealegi on tegemist  täitsa huvitava krimkaga, mis viib lugeja panganduse maailma, ärimaailma gigantide sekka, kus kõik sõltuvad kõigist, skandaalid summutatakse ja vaikitakse maha.

Lisaks veel retseptid- lk. 28 Adobo- filipiinide rahvustoit (kana soja-äädika-küüslaugu- loorberi-tsillikastmes, värske koriandriga).

Lk. 61 –karri lambalihaga. Sibulaid ei kõrvetata vaid kuumutatakse tumepruuniks- keskmisel kuumusel 25-30 minutit 4 spl-s oliivõlis (nii kaua küll pliidi ees ei viitsi ma seista). Kolmveerand teelusikat jahvatatud koriandrit, veerand teelusikat ristiköömneid, eksperssolusikas kurkumit, veerand teelusikat (täpselt nii need lusikatäied kirjas ongi) garam masal vürtsisegu ja teelusikas paprikapulbrit, küüslauk ja ingver, tükeldatud kooritud tomatid, värske koriander, purk  kookospiima.

Mulle meeldivad toiduretseptidega raamatud. Jälle koht mõistatamiseks, kas tegemist autori lemmiktoiduga või soovib autor toidutegemisega iseloomustada oma tegelasi. Kiiksuga nagu olen, kogusin mingi aeg koju ilukirjandusteoseid, kus retseptid sees. Enam ma raamatuid koju ei kogu, panen alatasa vastu soovile neid osta.

No "Montecristo" ei ole kokaraamat, seda viimast retseptigi jagatakse kolmel leheküljel peategelase ja tema kallima dialoogi vahele.

Peategelane, vabakutseline ajakirjanik Jonas, käib ringi kaameraga ja otsib midagi huvitavat, ise lootuses luua kunagi midagi suurt, näiteks kaasaegne filmiversioon Krahv Monte Cristost. Sündmustik hakkab hargnema kui Jonas filmib rongis enesetappu, mis võib osutuda mõrvaks. 

Suht üllatava lõpuga raamat!  Parajalt põnev, ladusas loetavas keeles kirjutatud. Jonas on vaimukas ja jutustuses leidub häid kirjeldusi, näiteks vaksaliõhkkond lk. 16 „Seal valitses tavaline kooslus liikumisest ja paigalseisust. Maakad, kes olid õhtu linnas veetnud, kiirustasid oma rongidele. Töölependeldajad, kes olid hilja peale jäänud, tulid neile koju tõtates vastu. Ning keset seda tulemist ja minemist hängis tavaline vaksalikogukond, kes ei tulnud kuskilt ega tahtnud kuhugi minna.“

Claudio Villa laulab  "Corde della mia chitarra"

Martin Suter

„Montecristo“

Saksa keelest tõlkindu Piret Pääsuke

Eesti Raamat 2016

Sari Mirabilia

224 lehekülge