Boris Eifmani ballett "Onegin"

„Onegin“

Boriss Eifmani ballett

Pjotr Tschaikovski ja Aleksandr Sitkovetsky muusikale

Lavakujundus: Zinovi Margolin

Kostüümid: Olga Shaishmelashvili, Pjotr Okunev ja Anna Jakuštšenko

Valgus: Gleb Filshtinski, Boris Eifman

Maailma esietendus: 3. märtsil 2009.

19. veebruaril Nordea kontserdimajas

Tantsisid:

Oleg Gabõšev-Onegin

Ljubov Andrejeva- Tatjana

Dmitri Fisher- Lenski

Alina Fisher –Olga

Igor Subbotin-„Kindral“

Etendus „Onegin“ on Puškini värssromaani koreograafiline versioon, milles Puškini tegelased Boriss Eifmani soovil tegutsevad kaasajal. Alates 1991. aastast, laval näidatakse Jeltsini-aegseid sündmusi, kuni sajandivahetuseni. Tšaikovski muusika kõlab vaheldumisi Aleksander Sitkovetski rokkmuusikaga ja tulemus on võimas. Minu arvates.

Olen näinud ooperit „Jevgeni Onegin“ kolm korda ja kui võimalus, vaataksin veel.

Olen vaadanud „Estonias“ John Cranko balletti „Onegin“  Aleksandr Puškini ainetel ja see meeldis mulle. John Cranko ballett "Onegin" Estonias.

Cranko „Onegin“ tantsib ainult Tšaikovski  järgi (arranžeerija Kurt-Heinz Stolze) ja on ajastutruu. Eifmani „Onegin“ on kangelased nihutanud meie aega, sobitanud kokku klassikalise ja rokkmuusika ning loobunud klassikalistest varvaskingadest. Tegemist on modernse balletiga, selle poolest meenutas mulle Berliinis nähtut Nacho Duoto lavastust. Neli etendust neljal järjestikulisel õhtul. Kolmas õhtu. 

Seejuures ei ole „Oneginis“Puškini tegelased ajas ümbertõstmisega midagi kaotanud. Süzee on mõistetav isegi neile vaatajatele, kes ei ole „Jevgeni Oneginit“ lugenud. Nagu kavalehel öeldud, annab ballett „Onegin“ võimaluse näha hästi tuntud süžeed läbi kaasaegse inimese silmade.

Ja tulemus on nauditav. Need kaks balletti on niivõrd erinevad, et neid ei saa võrrelda. Kui siiski midagi erinevat esile tõsta, siis Cranko ballett on suur-sugusem ja väljapeetum, Eifmani oma emotsionaalsem ja psühholoogilisem.

Meelde jäid mõned suurepärased tantsud koos lavakujundusega näiteks  Tatjana unenägu. Lenski ja Onegini tantsud, nende n.ö. duett, no vot ei tea, kuidas balletis paarisnumbrit nimetatakse, olid võrdlemisi homoerootilise tooniga.

Kaks korda oli laval käigus rekvisiidina nuga, „anti nuga“ venepäraselt.

Ja muusika, kuigi see tuli lindilt, võlus. Üllatavalt hästi sobis Tšaikovski kokku rokkmuusikaga.

Boris Eifmani kohta kirjutatakse kavalehel veel, et ta on koreograaf- filosoof.

Sankt – Peterburi riiklik akadeemiline balletiteater on loodud Boris Eifmani poolt 1977. aastal ja kandis algselt nime Leningradi „Uus ballett“.

Nüüdseks on koreograafilise dissidendi Boris Eifmani balletiteatrit saatnud edu esinemistel maailma tähtsamatel lavadel.

Boris Eifmani balletiteater oli Tallinnas kahe balletiga, päev varem oli kavas „Rodin“- kahjuks kahte õhtut pealinnas ei saanud endale lubada.

Aga kui Eifmani teater taas Tallinna tuleb, lähen vaatama.