Boris Eifmani ballett "Onegin"

„Onegin“

Boriss Eifmani ballett

Pjotr Tschaikovski ja Aleksandr Sitkovetsky muusikale

Lavakujundus: Zinovi Margolin

Kostüümid: Olga Shaishmelashvili, Pjotr Okunev ja Anna Jakuštšenko

Valgus: Gleb Filshtinski, Boris Eifman

Maailma esietendus: 3. märtsil 2009.

19. veebruaril Nordea kontserdimajas

Tantsisid:

Oleg Gabõšev-Onegin

Ljubov Andrejeva- Tatjana

Dmitri Fisher- Lenski

Alina Fisher –Olga

Igor Subbotin-„Kindral“

Etendus „Onegin“ on Puškini värssromaani koreograafiline versioon, milles Puškini tegelased Boriss Eifmani soovil tegutsevad kaasajal. Alates 1991. aastast, laval näidatakse Jeltsini-aegseid sündmusi, kuni sajandivahetuseni. Tšaikovski muusika kõlab vaheldumisi Aleksander Sitkovetski rokkmuusikaga ja tulemus on võimas. Minu arvates.

Olen näinud ooperit „Jevgeni Onegin“ kolm korda ja kui võimalus, vaataksin veel.

Olen vaadanud „Estonias“ John Cranko balletti „Onegin“  Aleksandr Puškini ainetel ja see meeldis mulle. John Cranko ballett "Onegin" Estonias.

Cranko „Onegin“ tantsib ainult Tšaikovski  järgi (arranžeerija Kurt-Heinz Stolze) ja on ajastutruu. Eifmani „Onegin“ on kangelased nihutanud meie aega, sobitanud kokku klassikalise ja rokkmuusika ning loobunud klassikalistest varvaskingadest. Tegemist on modernse balletiga, selle poolest meenutas mulle Berliinis nähtut Nacho Duoto lavastust. Neli etendust neljal järjestikulisel õhtul. Kolmas õhtu. 

Seejuures ei ole „Oneginis“Puškini tegelased ajas ümbertõstmisega midagi kaotanud. Süzee on mõistetav isegi neile vaatajatele, kes ei ole „Jevgeni Oneginit“ lugenud. Nagu kavalehel öeldud, annab ballett „Onegin“ võimaluse näha hästi tuntud süžeed läbi kaasaegse inimese silmade.

Ja tulemus on nauditav. Need kaks balletti on niivõrd erinevad, et neid ei saa võrrelda. Kui siiski midagi erinevat esile tõsta, siis Cranko ballett on suur-sugusem ja väljapeetum, Eifmani oma emotsionaalsem ja psühholoogilisem.

Meelde jäid mõned suurepärased tantsud koos lavakujundusega näiteks  Tatjana unenägu. Lenski ja Onegini tantsud, nende n.ö. duett, no vot ei tea, kuidas balletis paarisnumbrit nimetatakse, olid võrdlemisi homoerootilise tooniga.

Kaks korda oli laval käigus rekvisiidina nuga, „anti nuga“ venepäraselt.

Ja muusika, kuigi see tuli lindilt, võlus. Üllatavalt hästi sobis Tšaikovski kokku rokkmuusikaga.

Boris Eifmani kohta kirjutatakse kavalehel veel, et ta on koreograaf- filosoof.

Sankt – Peterburi riiklik akadeemiline balletiteater on loodud Boris Eifmani poolt 1977. aastal ja kandis algselt nime Leningradi „Uus ballett“.

Nüüdseks on koreograafilise dissidendi Boris Eifmani balletiteatrit saatnud edu esinemistel maailma tähtsamatel lavadel.

Boris Eifmani balletiteater oli Tallinnas kahe balletiga, päev varem oli kavas „Rodin“- kahjuks kahte õhtut pealinnas ei saanud endale lubada.

Aga kui Eifmani teater taas Tallinna tuleb, lähen vaatama.

Neli etendust neljal järjestikulisel õhtul. Kolmas õhtu.

Komische Oper Berlin asub üpris kesklinnas, Friedrichstrasse kõrvaltänaval. Väljast on maja ilmetu, aga seest puhas kitš. 

Sees olles unustad, milline maja väljast välja näeb ja tunned end peaaegu nagu mõnes vanas ajaloolises teatrisaalis. See on sama ooperimaja, kus kuni eelmise hooaja lõpuni oli peadirigendiks maailma hõivatuim naisdirigent Kristina Poska.

Selles majas vaatasin ma oma teisel Berliini päeval balletti, mille pealkiri originaalis „Vielfältigkeit. Formen von Stille und Leere“.  Minu vabas tõlkes „Mitmekesisus . Vaikuse ja tühjuse vormid.“

Hispaania koreograafi Nacho Duato tõlgendus Bachi muusikale. Koreograafilise etenduse lõi Nacho Duoto 1999.a. toonase Euroopa kultuuripealinna Weimari jaoks. Hiljem on seda tantsitud mitmes Saksa suurlinnas, Berliinis esietendus 14.märtsil 2015.

Nacho Duoto on Berliini Staatsballeti intendant ehk siis üldjuht. 

Tantsijate nimistust leidsin vähemalt ühe eesti noormehe nime, Artur Lill on õppinud Tallinna balletikoolis.  Staatsballetil on Berliinis 4 mängukohta, teiste hulgas ka Staatsoper im Schillertheater, kus eelmisel päeval ooperit vaatasin ning Deutsche Oper Berlin, kuhu järgmisel päeval lähen.

Lugesin enne piletiostu esietendusele 2015 märtsis järgnenud retsensioone ning neis nimetati Bachi muusikale loodud balletietendust mitmel korral ka banaalseks. Eriti seetõttu, et lavale oli toodud Bach ja tema armastatud abikaasa.

Mulle meeldis etendus väga ja tundus ka, et publikule. Eks ta ongi selline kultuuri-linna laiale publikule loodud etendus, mis igal juhul rahvale peale läheb. Bachi muusika vastu ei saa ka kõrv, mis klassikalisele muusikale üldse aldis ei ole. Sinna juurde moodne kaasaegne koreograafia. Nurgelised liigutused, jäsemete ja pea  tõmblemised, kumer selg ja painutatud küünarnukid, skulpturaalsed ansamblid jne., ületades igasuguse kujutlusvõime piirid. Lisaks huvitavad kostüümid, mõned neist meenutasid flamenkotantsijate seelikuid, kas siin lööb välja Nacho Duato Hispaania päritolu. Tantsijad kohati suisa androgüünsed, kuid on ka väga sensuaalseid stseene.

Tantsu valatud muusika.

Etendus koosneb  kahest osas, esimene osa „Mitmekesisus“ põhineb Bachi kuulsatel Goldbergi variatsioonidel, lisaks katkendid  Brandenburgi kontsertidest, sonaatidest ja orelikontsertidest.

Laval on Johann Sebastian Bach ise, kes ajaloolises barokkkostüümis  dirigeerib orkestrit, orkestri  instrumentideks on tantsijad, kes kuuletuvad dirigendi käele.

I osast on pärit kõige sensuaalsem number: Bachi prelüüdi 1. süidist violontšellole saatel tantsitud (?) number.

Siin tantsib Bach oma muusaga pas de deux , ainus  klassikaline tants etenduses.

Teine osa „ Tühjuse ja vaikuse vormid põhineb Bachi „Fuugakunstil“ ja siin ilmub lavale surm.

See oli müstiline ja ergast vaimsust täis etendus, kus võrdselt nautisin muusikat ja tantsu. Muusika tantsus, tants muusikas.

Vielfältigkeit. Formen von stille und leere

Muusika: Johann Sebastian Bach

Koreograaf ja lavastaja- Nacho Duato

Lavakujundus- Jaffar Chalabi (Nacho Duato idee järgi)

Kostüümid- Nacho Duato koos Ismael Aznar’ga  

Valgustuskunstnik- Brad Fields

Eduard Tubin "Kratt" Estonias

Eduard Tubin

„Kratt“

Libretist Elfride Saarik (hilisem Elfriede Tubin)

Maailmaesietendus 31. märtsil 1943 Vanemuise teatris
Esietendus Rahvusooperis Estonia 18. septembril 2015

Koreograaf-lavastaja: Marina Kesler

Dirigent Lauri Sirp

Kostüümikunstnik: Gerly Tinn

(Kostüümide algne ideekavand Andrea Haamer

Teatrikunstnik Andrea Haamer sündis Rootsis Göteborgis. Ta on Eerik Haameri lapselaps ehk eesti juurtega Rootsis kasvanud kunstnik, kes elab ja töötab Budapestis.)

Dekoratsioonikunstnik: Madis Nurms

Valguskunstnik: Karmen Tellisaar (Endla Teater)

Videokunstnik: Argo Valdmaa (Endla Teater)

Graafika: Joanita Janson

Osades:

Denis Klimuk- Peremees

Ali Urata- Kurat

Jonathan Hanks- Kratt

Jevgeni Grib-Sulane

Marika Muiste –Peretütar

Kuradi käsilased, Sulase sõbrad, õitsilised, maksamerelised- Eesti Rahvusballett Rahvusooper Estonia  naiskoor.

Rahvusooper Estonia  orkester

Pildid ja tutvustus Estonia kodulehelt:

„Kratt“ on esimene eesti ballett ja ühtlasi Eduard Tubina esimene töö muusikateatrile. Eesti mütoloogial põhinev lugu ahnele peremehele rikkusi kokku kandvast kratist ei jää Marina Kesleri tõlgenduses vaid ühe rahva pärimuseks. Kaasaegses varaahnes maailmas on kratt justkui hääl inimese peas, leidmaks mõjuvaid põhjusi, miks raha kunagi küllalt pole. Kuid raha ei tee kedagi õnnelikuks ja ahnuse palk on hukatus – väsides inimlikust aplusest, hävitab kratt oma looja ja hukkub ka ise. Kontrastina apla peremehe ja krati loole, tõuseb esile peretütre ja sulase armastuslugu, millele peremees noormehe vaesuse tõttu kiivalt vastu seisab. Kesleri lavastus tõstatab küsimuse – mis on tänapäeva materiaalses ja kiirustavas maailmas oluline? Kas selles on kohta armastusele?

„Kratt“ esietendus 1943. aastal Vanemuise teatris helilooja juhatamisel, koreograaf-lavastaja oli Ida Urbel. Estonias esietendus ballett aasta hiljem Rahel Olbrei viimase tööna. „Kratt“ sai Estonia laval olla vaid mõned korrad, sest1944. aasta  9. märtsi õhtul alanud Nõukogude õhurünnakus sai teater täistabamuse. Jõudmata riideid vahetada, tormasid kostümeeritud tantsijad lavalt tänavale, hirmutades niigi ehmunud linnakodanikke. Estonias lavastas viimati „Krati“ Mai Murdmaa 1999. aastal. Muusikas on Tubin õnnestunult ühendanud rahvamuusika kaasaegse helikeele ja sümfoonilise väljenduslaadi. Helilooja sõnul on „“Kratt“ rajatud täielikult rahvamuusikale, mis on meil peaaegu ammendamatu varasalv.“ 1962. aastal kirjutas Tubin balleti muusikast orkestrisüidi.

Kusagilt kaugest lapsepõlvest heiastub Juta Lehiste plastiline Kratt, sestap ootasin Krati osas naist. Jonathan Hanksi  Kratt on jõuline ja energiast pulbitsev.  I vaatus ongi nii muusika kui ka tantsu poolest väga jõuline ja energiline ning huvitav.  II vaatuse sulase ja peretütre armulugu laseb pisut hinge tõmmata ja nautida eesti rahvatantsu balletitrupi esituses.

Väga nauditav ja värvikas etendus algusest lõpuni. Seekord olid mul kaasas kaks lapselast, loodan, et ka neile meeldis ja lugu pärale jõudis ja etendus meeldis.

See on mul poole aasta jooksul nüüd kolmas balletietendus John Cranko ballett "Onegin" Estonias.  "Vanemuise" lühiballetid "Gatsby" ja "La Dolce Vita" . 

Järgmisena on plaanis „Modigliani – neetud kunstnik“ Estonias.  Kahe etendusega on minust saanud „Estonia“ balleti fänn. Mulle väga kiideti Vanemuise balletti, kuid kui peaksin neist kolmest etendusest midagi uuesti vaatama, siis alustaksin „Kratist“ ja teine oleks „Jevgeni Onegin“

„Kratt“ Sirbis http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/kratt-hea-eesti-asi/

"Vanemuise" lühiballetid "Gatsby" ja "La Dolce Vita"

Vanemuise lühiballetid

„ Gatsby“

Graham Reynoldsi muusikale (Duke Ellingtoni põhjal)

Lavastaja ja koreograaf Silas Stubbs

Esietendus 25. jaanuaril 2015 Vanemuise suures majas

Laval avaneb Daysi ja Gatsby armulugu J. Fitzgeraldi  romaanist „Suur Gatsby“ tantsu keeles. Ammuloetud romaan ei ole mul hästi meeles, lugesin raamatut, mis ilmus sarjas „ XX sajandi raamat“. Mõeldes romaani tuntuimale tsitaadile “niisiis rügame edasi, paadinina vastuvoolu, ja meid kantakse peatumatult tagasi minevikku”, tekkis soov raamat taasavastada. Küllap on 1925.a avaldatud teosel midagi olulist öelda ka tänapäeval. Filmi pole ma samuti näinud, täielik kultuuriline mahajäämus:).

Lavastaja Silas Stubbs ütleb kavas: „Tüdrukud olid glamuursed, mehed rikkad ja peod rajud! Abstraktne lühiballett on inspireeritud suhetest, mis valitsevad Francis Scott Fitzgeraldi romaani „Suur Gatsby” tegelaste vahel. Elu ja jaht „Ameerika unistusele” rokkavatel 1920-tel - küsimus on ainult selles, kaua pidu kestab?

Mind paelusid romaani kesksed teemad – ahnus ja igasugune liialdamine, samuti peategelaste keeruline suhetepundar. Jay Gatsby suhe Daisy Buchananiga on võrratult komplitseeritud teema ja näitab piltlikult, kuidas raha ja sotsiaalne seisund on tihti ainuke, mis paljude inimeste jaoks toeliselt midagi tähendab.”

„La Dolce Vita“

Ballett Nino Rota muusikale

Lavastaja ja koreograaf, valguskujundaja Giorgio Madia (Itaalia)

Esmaettekanne 30.04.2014 Rahvusvahelise tantsupäeva galal Vanemuises

Lavastaja Giorgio Madia ütleb kavas:  „Ma kasvasin üles koos Federico Fellini filmide ja tema fantaasiarikka maailmaga, mis on küllastunud omanäolistest tegelastest ja veidratest olukordadest. Vaatasin juba lapsena koos oma perega Fellini filmi „La Dolce Vita”, veel päriselt mõistmata seal toimuvat ja samas just lapse tasandilt tegevusest aru saades, sest ka autor ise oli ju kõige paremas mõttes nagu suur laps.Legendaarne Itaalia filmirežissöör lõi unikaalse nägemuse italianità’st kui omaette meelelaadist. Fellini maailm inspireeris mind looma tantsustseenide kogu, mis avaneb vaataja ees nagu lehvik. Kuulsast linateosest ei ole nime saanud ainuüksi minu ballett, vaid peale 1959. aasta maailma- esilinastust tekkis lausa standardtermin selle ainulaadse tundemaailma nimetamiseks. Nino Rota lõi Fellini maailmale sobiva muusika: siirad tunded on segatud peene irooniaga ja tihtipeale kannavad nii sealne huumor kui optimism endas üksjagu melanhooliat. Ma lihtsalt kibelesin seda koreograafiasse seadma.

Ainult tantsule ja teatrile eriomase tunnetusega alustan ma seda kerget ja helget teekonda läbi inimhingede maastiku ja mitte ainult selleks, et uurida itaallaste meelelaadi kui universaalset elurõõmu väljendust, vaid pigem selleks, et raputada mälestused välja omaenda varrukast.

Mina ei ole selle loo rääkija, kõnelevad minu geenid!”

„La dolce vita „ on väga meeleolukas, värviküllane ja lõbus. Vastukaaluks I vaatuse romantilisele „Gatsbyle“ on II vaatus justkui kirglik ja erootiline revüüetendus. Vaatamat erinevusele I ja II vaatus täiendavad teineteist suurepäraselt, eks ole ka Gatsby lugu magusa elu lugu. 

Nino Rota filmimuusika on päikseline, mänglev, äratuntavalt mõnus. Dzässi kuulan samuti meelsasti. Terve päev rööprähklemist reeglite keskel nõuab tihti õhtul autos just džässi, mis loob mulje vabaduse võimalikkusest.

Nautisin nii muusikat kui ka tantsu, kaunis oli. mida muud oskan ma võhikuna balleti kohta öelda.

Etendus oleks rohkemgi veel meeldinud, kui see oleks toimunud elava muusika saatel. Ja külalisetendusel Tallinnas lõppesid kavad väga kiiresti otsa, jäin ilma ja olin pahane. Kava leidsin täna internetist, seal on palju toredaid pilte. http://arhiiv.vanemuine.ee/files/document/2/276398a97d0485603378d671a4314a13.pdf

Minul tekkis soov ära vaadata ka Vanemuise uus ballett „Kesköö Pariisis“ Gerschwini muusikale, külalislavastaja Michael Shannon USA-st. 

John Cranko ballett "Onegin" Estonias.

Onegin

John Cranko ballett Aleksandr Puškini ainetel

Koreograaf-lavastaja: John Cranko (Stuttgardi Ballett)

Pjotr Tšaikovski muusika, arranžeerija Kurt-Heinz Stolze (Saksamaa)

Maailmaesietendus 13. aprill 1965, Stuttgardi Ballett

Esietendus Rahvusooperis Estonia 19. märtsil 2015

Dirigent: Vello Pähn

Lavale seadnud Jane Bourne (Inglismaa)

Kunstnik: Thomas Mika (Saksamaa)

Valguskunstnik: Steen Bjarke  (Taani)

Kunstniku assistent: Diana Eckmann (Saksamaa)

Osades:

Denis Klimuk-jevgeni Onegin

Tatjana-Alena Shkatula

Lenski-Jonathan Hanks

Olga-Nanae Maruyama

Vürst Gremin- Anatoli Arhangelski

Tutvustusest:

John Cranko „Oneginil“ on 20. sajandi teise poole balletiajaloos oluline koht – see on üks vähestest täispikkadest balleti uudisteostest, mis tol perioodil loodud. John Cranko puutus Aleksander Puškini „Jevgeni Oneginiga“ kokku 1952. aastal, mil ta lõi koreograafia Tšaikovski samanimelisele ooperile. Tantsuversioon Puškini värss-romaanist sündis 1965. aastal Stuttgardi Balletile.

Loe veel

Olen näinud ooperit „Jevgeni Onegin“ laval 2 korda, Moskva Suure Teatri ettekandes külalisetendusel Madriidis ja Riia ooperiteatris. Lisaks veel MET Opera ülekannet  kinolinal, Anna Netrebkoga Tatjana osas

Vürst Gremini aaria ooperist „Jevgeni Onegin, laulab Ain Anger:

Kaheldamatult on tegemist ühega  mu  lemmikooperitest, kuid Estonias nähtud ballett ületas ooperielamuse. See oli nii kaunis!

Seejuures ei ole balletil „Onegin“ midagi ühist Tšaikovski ooperi „Jevgeni Onegin“ muusikaga. Balletis kõlab küll Tšaikovski muusika, kuid mitte ooperist. Kurt-Heinz Stolze arranžeeris balleti muusika Tšaikovski muusikakatketest: klaveripalade tsükkel „Aastaajad“, ooper „Tšerevitški“ (1885, eesti keeles tuntud kui „Kuldkingakesed“), avamäng-fantaasia „Romeo ja Julia“ ja sümfooniline poeem „Francesca da Rimini“.

Muusika on pigem kammerlik ja laseb tantsul särada, esile kerkivad juhtmotiivid ja kokkuvõtteks on ikkagi äratuntavalt Tšaikovski.

 Etendus oli tõepoolest väga kaunis, alates juba lavakujundusest ja kostüümidest.

Onegini blogist http://www.opera.ee/arhiiv/21419/  võib lugeda kostüümide kohta:

Kostüümides on kasutatud palju ehedat siidi, siid paneb balletikostüümi laval elama. Kleitides kasutatav siid on spetsiaalselt tantsukleitide jaoks disainitud, see on kahtpidi helklev. Ballistseeni tantsukleitide siid on enne Eestisse jõudmist sõitnud marsruudil Inglismaa-India-Inglismaa. Indiat külastas 220 m materjali selleks, et saada kuldniidiga tikitud! Eestis lihtsalt pole võimsust, et selline hulk materjali tikkida. Ühele ballikleidile läheb 15 m tikitud kangast, kokku on erinevaid kangakihte (tüll, organza, siid) ühes kleidis aga tervelt seitse, ehk 35 m. Ja nendes kleitides tantsitakse balletti! Meeste kostüümideski on kasutatud naturaalseid materjale, puuvillast ja villast kangast. Kokku valmistatakse “Onegini” jaoks 120 kostüümi. Kunstnik teab, mis on ilus, hea, hinnaline ja väärtuslik – see on tal juba viies “Onegin” kujundada.

„Onegin“ on üle pika aja esimene Estonia balletietendus, mida vaatasin. Sellest on kahju, kavatsen vea sel hooajal kõrvaldada. „Estonia“ balleti tase on väga kõrge, jällegi Onegini blogist: "Onegini” on saatnud edu esietendusest alates, tänapäeval on nõudmine selle järele isegi suurem, kui 70. ja 80. aastatel. 50 aastat tagasi loodud teost tuleb esitada muutmata kujul, esitusõigus antakse pärast trupiga tutvumist ja kindlaks tegemist, et sobivad – nii tehnika kui loomu poolest – tantsijad on olemas.

Ma ei tea balletiterminitest  suurt midagi, tõlgin EE abiga (pas de deux (pr ’kahe samm’), klassikalise balleti peaosaliste duett).

Pas de deux’d olid võimsad, eriti Tatjana ja Onegini lõpunumber, tõi pisara  silma.

Väga hea oli ka Gremini ja Tatjana  pas de deux viimases vaatuses, sellest kiirgas armastust, usaldust ja teineteise hoidmist rohkem kui ühegi ooperietenduse vastavast stseenist. Tants võimaldab tundeid ja kirge väljendada paremini kui laul!

Mõtlesin, kas sama elamuse saab ka vaataja, kes ei tea midagi loo aluseks olevast kirjandusteosest. Selle balletietenduse puhul küll, see on nii lihtne, puhas ja aru-saadav lugu ka siis kui „lugeda“ ainult tantsukeelt.

Tasub vaadata kõigil, kes ilule altid. Eriti hästi sobib neile, kes balletti kardavad, samuti esmakohtumiseks balletiga- kaunis muusika, hoogne tegevus, kirglik lugu, suurepärased kostüümid, kaunid noored tantsijad ja lühikesed vaatused kahe vaheajaga.

Võin kinnitada, et video ei suuda etenduse lumma edasi anda  ning Denis Klimuk ja Alena Shkatula Estonias on võluvamad !