13. veebruar 2017

Mons Kallentoft "Südatalvine ohverdus"

Mons Kallentoft
„Südatalvine ohverdus“
Tõlkinud Sten Weiebaum
Ajakirjade kirjastus  2016
524 lehekülge









1968 aastal sündinud autor alustas Malin Fors sarjaga 2007.a. ning „Südatalvine ohverdus“ („Midvinterblod“) on sarja esimene raamat. 
Raamatust õhkub Wallenderi hõngu, kuid ometi ei ole see Wallanderi koopia vaid hoopis teine raamat.
Esiti võõristasin autori stiili- lühikesed hakitud laused, iga lause eraldi real, palju kahekõnet, kuid seegi võimalikult napi tekstiga. Pole siis ime, et lugu mahutab end 525 leheküljele. 
Tekst justkui vastukaaluks Claudia Pineiro „Betty Poop’ile““  Claudia Piñeiro „Betty Boop“, seal otsene kõne üldse puudub ja terve lehekülg tihedat teksti ei ole isegi  lõikudeks jagatud. Ka krimiautorid armastavad stiiliga mängida, mitte ainult oma verist lugu jutustada.

Veel mõni iseärasus: kaldkirjas suhtleb uurijaga mõrvaohver, esiti üsna õõvastav lugeda. Peagi harjusin omapärase stiiliga ja lugemine läks ludinal.

Lugu algab külmal veebruarikuul puul rippuva laibaga, mõrva hakkab uurima 28 aastane uurija Malin Fors oma kolleegidega.  84. leheküljel on mõrva ohver identifitseeritud – selleks on sotsiaalabist elatuv mees Palli- Benka. Raamatu tempo on üsna aeglane, kuid see annab lugejale aega kaasa mõelda ja erinevaid versioone kaaluda. Kõiki kahtlusaluseid, teiste hulgas ohvrit kiusanud abituriendid ning aasiusulised võimaliku rituaalmõrvaga, tutvustatakse põhjalikult, kaasa arvatud nende isiklik elu, kuid mitte tüütavalt. Kui panna googlesse otsing „aasiusulised“, siis vastet ei leia- raamatus  on need Rootsi vanausulised.
Kõrvuti kuriteo lahendamisega kulgeb raamatus uurija Malin Forsi isiklik elu ja siin midagi uut ei ole. Oma lapsepõlvega rahulolematu teismelist tütart üksi kasvatav noor naine, pidevalt stressis, väikest napsu armastav, seljataga purunenud abielu.  Loomulikult on omal kohal ka tüütu ajakirjandus.

Vaatamata kõigile neile klišeedele täiesti loetav raamat, loeksin meelsasti ka järgmist raamatut. Mis saab siis kui kevad saabub. Nii mõnigi saladus jääb üles loetud raamatust, kas need leiavad lahenduse. Soovin Malin Forsile edu, et ta järgmises romaanis leiaks pidepunkti oma elus, suhte, mida ta igatseb. 
Mulle Malini stiil kõiges kahelda meeldib, lk. 370“ Malin mõtleb endamisi, et kõik ju ootavad, et tõde neid leiaks, mitte keegi ei tule koos tõega ega aita sellel omatahtsi tulla. Aga võib-olla ongi see tõe olemus- et tõde on pigem tabamatute , varjatud sündmuste jada, mitte mingi jõuline seisukohavõtt? Et olemuslikult on kõige aluseks ikkagi vaid võib-olla.“
Külm on raamatus ka tõepoolest - kuni 35 kraadine pakast. Tabasin end mõttelt, et sellises kliimas ei olegi võimalik Donna Leoni kombel kirjutada, välja tuleb ikka Wallander.
Lapsepõlv on romaanis samuti tähtsal kohal: uurija mõtleb oma lapsepõlvele, on kimpus oma tütre kasvuraskustega ja kaevab üles kahtlusaluste lapsepõlve lugusid. Autor tungib sügavale inimese psüühika varjatud voogudesse .

Raamatus antakse piisavalt vihjeid ja kuigi süüdlane on äraarvatav, on lõpp siiski põnev.
Mainitakse sellist Rootsi kunstnikku nagu Jockum Nordström.


Ja kuulatakse A Whiter Shade Of Pale. See lugu on ära leierdatud. Huvitavam on Cowboy Junkies „Sweet Jane“:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar