Augustis kaks korda teatris.

Suvi libiseb käest, ka mu lemmikkuu august on lõppemas koos küpsemise lõhnade ja kargete õhtutega.

Augustis jõudsin veel kaks korda teatris käia.

Draamateatrilt etendus Laitse Graniitvillas „Eluhingus“

(„Breath of Life“)

Esietendus Laite Graniitvillas 13. juunil 2017.

Autor David Hare

Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer

Lavastaja Aleksander Eelma

Kunstnik Liina Unt (Endla)

Muusikaline kujundaja Garmen Tabor

Helikujundaja Sander Tuvikene

Valguse kujundaja Andres Pajumäe

Mängivad:

Laine Mägi- Frances Beale

Kaie Mihkelson -Madelaine Palmer

Esiteks pean kiitma mängukohta, pole Laitse Graniitvillas varem käinud ja nüüd olin võlutud majast ja aiast. Läheksin teist kordagi.

Kiidan ka etendust. Olin võlutud Kaie Mihkelsoni ja Laine Mägi mängust, eriti teises vaatuses, siis puhkes Kaie Mihkelson õitsele ja säras. I vaatuses oli ta lihtsalt kuri üksik säratu vanainimene. I vaatus jättis minusse üldse kahetise tunde, tekst tundus rabe ja ei haakunud. Ka oli mul raske tegelaskujusid mõista. Näidendi esietendus oli Londonis 2002. Maailma muutub kiiresti, jah ka vanade inimeste jaoks. Mina näiteks ei mõtle praegu nii nagu üks tegelastest ütles, et sai 60 ja arvas, et tuleb otsi kokku hakata tõmbama. Mul pole oma 65 eluaastaga küll veel mõttes olnud otsi kokku tõmmata, pole aegagi olnud. Kõik, mis tuleb, võtan vastu. Arvan ka, eesti naised, vähemalt minu eas nõukogude ajast pärit naised,  on iseseisvamad ning ei lase meestel nii palju oma elus määrata, tulevad ise toime. Aga seda ma mõtlen muidugi enda järgi.

Näidend on nii nagu tutvustuses lubatud: „ Madeleine, pensionile jäänud muuseumikuraator ja islami kunsti asjatundja elab eraklikult ühel väiksel saarel, kui ühel päeval tema habras rahu mõraneb: Frances tahab temaga vestelda. Äsja romaanikirjanikuna tuntuks saanud Frances kirjutab raamatut tunnetekolmnurgast, mille tekitas tema advokaadist eksabikaasa ja mille kolmas osapool ongi Madeleine.“

Kaks vanemat naist vestlevad kaks vaatust (aga igav ei hakka). On nad vanad või keskealised, see oleneb vaatajast.

„Eluhinguse“ autor David Hare kirjutas esmalavastuse kavalehes: „See pole enam keskiga, kuid kindlasti mitte ka vanadus. See on midagi vahepealset… Tahtsin kirjeldada kahte naist just sellisel hetkel: neil on pikk minevik selja taga, kuid ees tähendusrikka tuleviku ootus.“ Vat seda tähendusrikka tuleviku ootust ma etenduses siiski ei tabanud.

Kavalehes on juttu David Harest, kes on üks tunnustatumaid tänapäeva näitekirjanikke. Eestis mängitud „Amy seisukoht „Vertikaaltund“ ja „Blue Room“  Vanemusies esietendub 7.oktoobril 2017 Jüri Lumiste lavastuses David Hare „Teineteiseta“.

Kavas on psühholoogi, Tartu ja Warwicki ülikooli professori Anu Realo artikkel „Keskiga algab….. 55 aastaselt“. Seda loengi parasjagu. Paras lugemine mulle. Lõik: „mida vanemaks ise saad, seda ülespoole nihkuvad ka keskea algust ning lõppu tähistavad piirid“. No keskealiseks ma ennast enam ei pea, aga vanuriks ka ei tahaks pidada -kunagi Postimehes oli artikkel, kus öeldi, et vanuriks saadakse 65-selt.

„Eluhingus“ oli teatritükk, mis paneb elu ja vanuse peale mõtlema. Ma ei tea, kas ka noori, minu kõrvalt olid nad teiseks vaatuseks, kui just paremaks läks, igatahes kadunud.

Näidendi tegevus toimus Wighti saarel.

Biitlitel on mõnus laul „When I’m sixty-four“, milles unistatakse Wightil majakese rentimisest.

„Eluhinguse“ esmalavastusel Lomndonis 2002. aastal olid  laval kaks briti teatri grande dame’i

Judi Dench Francese osas ja Maggie Smith Madeleine osas. Mina kujutaksin Maggie Smith’i Francese osas.

Teine augustikuu etendus, mida vaatasin oli  Ugala teatri suvelavastus „Kõrboja perenaine“. Käisin teatribussiga, tee oli pikk ja teeremont tüütu ja vihma ladistas etenduse ajal, aga 100 % teatrielamus vaatamata sellele. Etendusest on juba nii palju kirjutatud, et ükskõik, mida ma ka kirjutaksin, tasub vaid otsingusse panna „Kõrboja perenaine“ ja keegi teine on minu mõtteid täpsemini ja paremini väljendanud. Sestap piirdun väitega, et etendus meeldi mulle väga, minu jaoks parim sellel suvel nähtud suvelavastus, tõukas seni parimaks valitu troonilt.

'

Näidendi “Kõrboja perenaine” aluseks on Urmas Lennuk valinud Tammsaare romaani “Kõrboja peremees” ning kirjutanud näidendi just lavastaja Vallo Kirsile ja

Ugala teatri näitlejatele.

Laval oli üle 30 näitleja. Ei saa märkimata jätta, et noorte näitlejate kõrval oli minu täht sellel etendusel Luule Komissarova  Madli osas, tuletas valusalt meelde üht minu enda vanatädi. 

 "Eluhinguse" probleemid on Eesti talunaise raske saatuse kõrval pseudoprobleem, nii tundus mulle. Arvestada tuleb, et vaatasin neid etendusi järjestikulisel kahel õhtul.

Nende augustikuu etendustega said kahjuks minu suveetendused läbi. Ja suvi ka.