Teistmoodi
raamat kui varem loetud Ishiguro romaanid.
Sisukirjeldus
tutvustuses ei ärgitanud mind lugema, pigem hoiatas, et ma ei tule selle raamatuga
toime, pole minu teema- ajalooline ulmekas. Aga lugemine haaras mind täielikult.
Lugesin ja nautisin lugu, kuigi kaines ja kiretus keeles kirja pandud, on sel maagiline
mõju.
Raamat
on mitmetahuline, mälust ja mäletamisest nii üksikisiku kui ka üldisemal
tasandil ja muidugi armastusest. Omamoodi põnevgi, seikluslik, täis müütilisi
olendeid ja ohtlikke olukordi. Allegooriat on selles raamatus nii palju, et selle
lahti seletamiseks võiks kirjutada paksemaid köiteid kui raamat ise.
Aga
lugu kannavad kaks vanainimest Axl ja Beatrice, kes lahkuvad 5 sajandi
Britannias oma külast, tundes, et nad on kogukonnale koormaks. Vanakeste eesmärk on leida kodunt lahkunud poeg. Teel
selgub ka, et abi tuleb otsida Beatrice haigusele. Britannia on draakoni poolt
tekitatud salapärase udu võimuses, mis on inimestelt võtnud mäletamise võime. Axl’i
ja Beatrice teekond on täis üllatavaid kohtumisi teiste rändajate ja
müütiliste olenditega. Lugema asudes ei olnud ma valmis, et tegevus on nii
muinasjutuline, kuid loo edenedes see mind ei häirinud. Keskendusin Axli ja
Beatrice saatusele ja nende armastusloole. Pärast seda kui Axl ja Beatrice
kohtuvad saksi võitleja Wistani ning rüütel Gawainiga (koos oma hobusega tuletas rüütel meelde don Quijotet), selgub ka rändajate missioon.
Kaunis
on Axli ja Beatrice sügav kiindumus ja nende omavaheline vanamoodne /aegne
dialoog ning karged armastusavaldused.
Raamatu üks läbiv motiiv on paadimees, kes oma paadiga sõidutab paare saarele, enne neid küsitledes,
et selgitada välja nende suhted. Pärast koos veedetud elu võivad mees ja naine,
keda seob ebatavaliselt tugev armastus, sõita saarele, ilma et neil oleks vaja
seal eraldi hulkuda, nad võivad nautida saarel teineteise seltsi nautida, nagu kõigil
eelnevatel aastatel. Kui paadimees vestlusest sellist järeldust paari kohta teha
ei saa, siis keerab ta jutu sellele, et paat liiga väike ja lahutab paarid.
Nii
kerkibki üksikisiku tasandil küsimus, kas on parem mäletada üksikasjadeni või unustada. Kui paljud paaridest
pääseksid saarele koos, omades mälu ja mälestusi, mida ei ole ära võtnud külm
udu? Kas paadimees mõistab kui Axl ütleb lk. 316, et „jumal tunneb ära vana abielupaari vastastikuse armastuse aeglase sammu,
ning mõistab, et mustad varjud on osa tervikust“
Nii
ongi, et mina keskendusin armastusele, tegelikult on raamat ikka rohkem mälust,
mäletamisest ja ajaloost, kuid pean tunnistama, et kuningas Arthurist ja
Merlinist ei teadnud ma enne lugema asumist suurt midagi.
Ajaloo
küsimuses pani mind mõtlema järgnev lõik lk. 369:
„Mõni teist saab suurepärase
mälestusmärgi, mille abil elavad võivad mäletada teile tehtud kurja. Mõni saab
ainult rohmaka puuristi või värvitud kivi, teised aga peavad jääma peidetusk
ajaloohämarusse. Igal juhul olete osa muistsest protsessioonist ning nõnda on
alati võimalik, et hiiglase kalmuküngas püstitati selleks, et tähistada mingit
säärast ammust tragöödiat nagu süütute lapsukeste tapmine sõjas. Kui see
kõrvale jätta, ei ole kerge selle olemasolu põhjust leida. On mõistetav, miks
oleksid meie esivanemad mõnel madalamal maal kuninga võitu tähistada tahtnud.
Miks aga kuhjata rasked kivid üle inimese pea ulatuvaks tähiseks nii kõrgel ja
kauges paigas kui see?“
No
vähemalt 50. leheküljel saab lugeja aru, kas edasi lugeda või mitte, aga
proovida tasub. Midagi uut, üllatavat ja nauditavat.
„Magav hiiglane“
Kazuo
Ishiguro
Maetud
hiiglane
Inglise
keelest tõlkinud Krista Kaer
Varrak
2017
319
lehekülge
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar