Raamat
algab nii: „See ei ole mina. Mina ei
seisa niimoodi metsas puu taga. Puulehed pudenevad. On neljakümne neljas nädal,
need on viimased lehed.
Ma arvasin, et ma jooksen edasi.
Aga ma möödusin kogu aeg sellest samast närtsinud sõnajalgadega laukast. Ma
jooksin vasakule ja jälle edasi hulk aega, või oli see paremale ja siis veel
paremale. Ma panin seda tähele, see oli enne villi tekkimist.
Helle Helle tekst on kasin ja lakooniline. Puuduvad pikad kirjeldused, seevastu on
palju üksikasju,mis iseloomustatud nappide omadussõnadega.
Internetis kolades leidsin, et Taanis korraldatakse kursusi õppimaks
lugema ja mõistma Helle Helle kirjutatut ja täitma mõttelisi tühikuid tekstis,
ja ka kirjutama nii nagu Helle Helle.
Nii kaunis ja kõlav nimi on kaunil autoril endale ise võetud, 1965.aastal sündis ta kui Helle Olsen.
„Kui tahad“ on väike meistriteos tavalistest inimestest tavalisel ajal.
Peategelased,
üks mees ja üks naine, kohtuvad autori tahtel õhtueeli kaugel Jüütimaa terviserajal
tervisejooksu tehes. Mõlemad on eksinud ja kodutee kaotanud. Olude sunnil tuleb
neil koos ja teineteisele toeks olles kaks ööd metsas veeta. On pime, tikke ja
vett ei ole, mobiiltelefon saab tühjaks. Kusagil siiski tuksub tsivilisatsioon-
kiirabi sireeni on kuulda, nii et lootust on ja ülejärgmisel hommikul
toimub õnnelik pääsemine. Ei
juhtugi eriti midagi rohkem. Romaani ei sünni ja tundeid selles raamatust otsida ei tasu. Autor
kirjutab sellest, mida kaks inimest teevad ja hädapärase suhtluse käigus ütlevad.
Naise
kirjutatud raamat, kus jutustajaks on kiretult ja realistlikult mees. Muuseas
ega autor seda ütlegi, et üks neist naine, teine mees- see tuleb välja lugeda
jooksu-jalatsi suurusenumbrist. Muidu võiksid mõlemad vabalt ka naised olla-selline neutraalne
tundetu suhe autori ja tegelaste vahel.
Kumb
neist kahest nii öelda raamatu peategelane/kangelane on, pole ka selge. Vahepeal
libiseb jutustus mehest eemale, naise mälestustesse oma noorusest, armumisest
ja kooselust, aega enne tänast.
Tutvustusest:
Helle Helle stiil on napp ja
minimalistlik, tähendused leiab lugeja ridade vahelt, ütlematajätmistest ja
argielu pisiasjadest. Tema tegelased on tavalised väiksed inimesed, kes elavad
provintsis ja elu serval, nad viibivad kapseldunult oma maailmas, neil on
raskusi enda avamisega, teiste inimestega suhtlemisega; neis lugudes nagu ei
juhtukski õieti midagi ja ometi on need kaasahaaravad oma üksikasjalisuses ja
oma vaoshoitud huumoriga. Sõnu on vähe, ent iga neist on oluline.
Raamatule
on lisatud tõlkija järelsõna autorist, sealt loen, et intervjuus on autor
öelnud, et eelistab öelda pigem liiga
vähe kui liiga palju, mis on seotud sellega, kuidas rääkisid inimesed
väikelinnas, kus ta üles kasvas, Küsimusele, kuidas sul läheb, saab seal
vastuseks mõne tõsieluseiga, näiteks: „Ma pean hambaarsti juurde minema“.
Tundeid ja suhtumist ei väljendata.
2000 aastal on Helle Hellelt eesti keeles ilmunud „Maja ja kodu“. Tutvustusest: Pärast mitmeid Kopenhaagenis veedetud aastaid pöördub Anne tagasi provintsi, lapsepõlvelinna. Ta on ostnud sinna maja koos elukaaslase Andersiga, kes saabub hiljem. Anne kavatses meest oodates maja värvida ja sisse seada, muuta koduks, kuid töö edeneb visalt. Kaks kooliaegset sõbrannat võtavad ta rõõmuga vastu. Teised linnaelanikud aga ei mäleta teda ega ta surnud vanemaid. Naabermajas elab Jens, linna noor vallaline kirikuõpetaja, kes tõmbab endale Anne tähelepanu moel, mis ei sobi kokku noore naise tulevikuplaanidega. «Maja ja kodu» on Helle Helle esikromaan noortest inimestest, kellel hoolimata avatud ja sundimatust läbikäimisest on raske üksteisele läheneda.
Ka siis
raamat inimestest, kellel on raske üksteisele läheneda. Pole „Maja ja kodu“ lugenud,
nüüd kirjutasin lugemisnimekirja 106-ks. Päris kindel ei ole, et loen: Sirvin kõigepealt raamatukogus, kas raamat on kirjutatud autorile kuulsust toonud lakoonilises stiilis. Eelistan siiski mahlakamat teksti, kirjeldusi, tundeid. Ühe õhtu
lektüürina oli omapärase stiiliga „Ma tahan“ vaheldustpakkuv ja huvitav lugemine.
Küll ei saa ma nõustuda tutvustes mainitud: kes elavad
provintsis ja elu serval, nad viibivad kapseldunult oma maailmas, neil on
raskusi enda avamisega, teiste inimestega suhtlemisega. Esiteks ei pea suletust mitte
üldsegi provintsi (loe maakoha, ääremaa) inimestele omaseks. Ka ei näe probleemi omavahelisel suhtlemisel, jätkem loo mõistmisel ruumi ka introvertidele, ilmtingimata ei pea end avama.
„Kui
tahad“ ilmus originaalis 2014 ja on seni autori viimane raamat ning jõudis 2015 Põhjamaade Nõukogu
kirjandusauhinna nominentide hulka,
auhinna sai Jon Fosse " Jon Fosse "Triloogia"
„Kui
tahad“
Taani
keelest tõlkinud Eva Velsker
Eesti
Raamat 2017
Sari
„Põhjamaade romaan“
126
lehekülge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar