Katri Lipson "Jäätisemüüja"

Katri Lipson

„Jäätisemüüja“

Tõlkinud Kadri Jaanits

Kirjastus Varrak

Sari Moodne Aeg

254 lehekülge

 +++

Kui ma veel lugemispäevikut kaustikus pidasin, märgistasin väga head raamatud kolme ristiga, keskmised kahe risti ja need, mida ei tasu, lugeda ühe ristiga. Jätkan seda siin märgistades parimad kolme ristiga, nii on lihtsam aastakokkuvõttet teha.

Raamatus on 8 peatükki, kõik omavahel seotud. Pärast läbilugemist tuleb lihtsalt kõik lood kokku sõlmida ning tulemuseks on väga isemoodi perekonna-kroonika.Lugude kangelased on erinevatest põlvkondadest. Raamatu alguses on režissöör, kes teeb filmi 1940 aasta sündmustest Tšehhoslovakkias pealkirjaga „Jäätisemüüja“. Stsenaariumi ei ole ja osatäitjad ei tea ühtegi stseeni ette. Filmis on mees ja on naine, kes jäid sõja ajal linna lõksu. Sild on õhku lastud, rongid ei käi ja linn on sakslasi täis. Mees ja naine teesklevad abielupaari ning võtavad korteri kummalise vanaproua juurde. Mees lahkub ja naine jääb üksi. Majaperenaine, kes töötab haiglas, toob haiglast majja ühe jalaga mehe. Kusagil siin ei saagi enam aru, kes keda mängis ja kes oli päriselt. Mingil hetkel jõuab raamatu tegevustik seitsmekümnendate  aastate Tšehhoslovakkiasse. Siin tuleb põgusalt  juttu reaalsest isikust:

Jan Palach (11. august 1948 – 19. jaanuar 1969) oli Praha Karli Ülikooli filosoofiateaduskonna tudeng, kes protestiks nõukogude invasiooni vastu Tšehhoslovakkiasse süütas ta end 16. jaanuaril 1969 Prahas Václavi väljakul põlema. Tema mälestuseks on nimetatud Prahas Jan Palachi väljak ja asteroid 1834 Palach.
Praha rahvusmuuseumi ees on mälestusmärk kahele Jan’ile, kes end protestiks nõukogude invasiooni eest süütasid:  Jan Palach ja  Jan Zajíc 

Raamatus ostab üliõpilane Jan Vrazda  endale kanistri, kuid nimekaimu tegu ta ei korda, enne saab ema jaole. Ema on abielus ühe jalaga mehega. Lapsepõlvest mäletab Jan Vrazda, et käis emaga vaatamas filmi „Jäätisemüüja“ .

Raamatu viimases kolmandikus on Jan Vrazda Tšehhoslovakkiast põgenenud ja tal on rootslannast abikaasaga tütar Gunilla, kes oma juurte otsingul on reisinud Tšehhimaale.

Mina valisin niidiotsaks, mida mööda raamatus kulgeda, ema kuju. On režissöör, kes teeb kõike nii nagu ema soovib. On ema, kes viib oma poja lapsepõlves filmi „Jäätisemüüja“ vaatama, on abielus ühe jalaga mehega ning hoiab ohjes oma  poega kui see kanistri ostab. On rootslannast ema tütrele, kes otsib oma tšehhi juuri. 

Võib ju küsida, miks sellist raamatut lugeda, millest aru ei saa. See on määramatuse ja saladuse ilu, mis paneb lugema. Minu arvates peitub salapärasuses ka raamatu rahvusvahelise edu võti. Nii nagu raamatus  režissöör improviseerib filmiga, on autor improviseerinud raamatuga ning jätnud lugejale otsustada, millised tegelased on pärit filmist ja kes „päriselt“, kes väljamõelduid mängivad. 

Raamatu tekst on tihe, kuidagi valulik või ärritav, dialoogid  hemingweilikult napid. teemad, mida lahatakse on üldinimlikud ja ka aktuaalsed: armastus, sõjatraumad, pagulus ja inimesele igiomane tung otsida oma juuri. 
Raamatut lugedes tabasin end mitu korda mõtlemast M.Kundera raamatule  „Naeru ja unustuse raamat". Milan Kundera. "Naeru ja unustuse raamat".  , aga see tulenes Tšehhoslovakkia teemast.

Väike stiilinäide ka.

Lk. 218 „Pärast kooli läks Gunilla tööle Konsumi kassaasse, kuigi oleks võinud minna ükskõik kuhu. Ema ja isa mõtlesid, et kõrvalteed käivad nooruse juurde ja hoidsid suu kinni. Vanemad ei igatse midagi taga nii väga nagu omaenda noorust ega saa aru, et tunnevad puudust just kõrvalteedest. Peatee olulisus, elav liiklus ja üleolek on pettekujutelm. Just see kõrvale viiv, lõpuks ununev tee on ainus tõeline“.

Minu muusikaasta 2015 kokkuvõte

Minu muusikaasta 2015 kokkuvõte.

Muusikaaasta üritusi kogunes 22.

Üsna kesine ooperi saak, kõigest 6.

1. R. Strauss „Arabella“ kontsertettekanne „Estonias“.

2. Rossini „Sevilla habemeajaja“ Teatro di Milano Saaremaa ooperipäevadel.

3. L. Janáček „Surnud mehe maja“ Narodno Divadlo Prahas.

4. A. Boito „Mefistofeles“ Praha Riiklik Ooper Prahas.

5. „Yangide naiskindralid“ Hiina Rahvuslik Pekingi Ooperiteatri etendus Tallinnas.

6. P. Hindemith „Cardillac“ „Estonias“.

7. Galaetendus Saaremaa ooperipäevadel.

Lisaks nägin kahte (ainult! ) MET Opera ülekannet kinos:

1. Alban Berg "Lulu".

2. Pjotr Tšaikovski & Bela Bartók "Iolanta"/"Hertsog Sinihabeme loss".

Balletid

1.John Granko „Onegin“ „Estonias“.

2. „Viva Verdi“ Teatro di Milano Saaremaa ooperipäevadel.

Operett

1. Imre Kalman „Tsirkusprintsess“ „Estonias“.

Muusikalavastused

1.Frederico Fellini „Orkestriproov“ Natalia Satsi nimeline muusikateater Birgitta festivalil.

2. J. Haydin „Loomine“ lavastatud oratoorium Birgitta festivalil.

Kontserdid  

1. Eesti Kontserdi ja Hennessy aastalõpukontsert Pärnu kontserdimajas.

2. Tütarlastekoor "Ellerhein" jõulukontsert Niguliste kirikus.

3. „Pperpeetum Jazzile“ koori kontsert  Tallinnas.

4. Zaz  kontsert Tallinnas.

5. Kooristuudio "Ellehein" kevadkontsert "Muusikale".

6. Aadama passioon Noblesseri valukojas.

7. Hector Berlioz "Reekviem" Pärnu Kontserdimajas.

8. K&K Philharmoniker Johann Strauss kontsert-galaetendus Nordea kontserdimajas.

Edetabelit ma ei koosta, käisingi valikuliselt nendel üritustel, mida arvasin endale sobivat ja meeldivat. Pettuma ei pidanud, kui mitte arvestada Saaremaa Ooperipäevi. Teatro di Milano tase oli keskpärane, et mitte öelda madal.

Kui valida suurimad muusikaelamused, siis ooperi kategoorias võidavad ülekaalukalt Prahas nähtud etendused:

L. Janáček „Surnud mehe maja“.

A. Boito „Mefistofeles“.

Kolmandaks lisan siia äärmiselt eksootilise „Yangide naiskindralid“.

Väga hea oli Granko balett „Onegin“.

Kontserdiprogrammist olid parimad:

H. Berlioz "Reekviem" Pärnu Kontserdimajas.

J. Haydin „Loomine“Birgitta festivalil.

Zaz’i  kontsert.

Kui valida nimetatute hulgast aasta muusikaelamus, siis olgu see võimsalt kõlanud Hector Berliozi Reekviem Pärnu Kontserdimajas. Hector Berlioz "Reekviem" Pärnu Kontserdimajas 04.04.2015

Kui 22 muusikaüritust kokku panna teatrikülastustega (21) ja kinokülastustega (10) näitab lihtne matemaatika, et olen 53 õhtut kodunt ära olnud. Ei teagi, on seda kultuuritarbijale palju või vähe.

2016 aastal tahaksin ikka rohkem käia, aga ei tea,kas õnnestub. Lubasin hakata vanaema ametit pidama.

Minu kinoaasta 2015 kokkuvõte.

Kinos käisin 10 korda. Seda pole palju, kuid valisin filmide hulgast, mida maa-konnakeskuses näidati.

Kuna filme, mida nägin, on vähe, järjestasin kõik nähtud filmid meeldivuse järgi.

"1944"

"Steve Jobs"

"Arvo Pärt- isegi kui ma kõik kaotan"

„Whiplash"

"Eemal hullutavast ilmakärast"

"Adaline aeg"
"Minu ema"
"45 aastat"

"Inimese mõõt"

"Hectori õnneotsingud"

Viimasest, "Hectori õnneotsingud", ei meenunud mulle midagi enne kui treilerit vaatasin. 

Tänaseni olen näinud mõned filmid sellest nimekirjast:

http://www.ralfinurk.ee/2015/06/2015-aasta-parimad-filmid.html

Aga ma ei näinud Paolo Sorrentino filmi  „Noorus“;

Alejandro Gonzalez Inarritu filmi „Lindmees“ ning mitmeid teisi filme, mida väga tahtsin näha. Tõenäoliselt ei avane enam võimalustki neid filme kinos vaadata.

See-eest ei kulutanud ma oma aega ka ühelegi filmile, mis on toodud selles nimekirjas: http://www.ralfinurk.ee/2016/01/kumme-kohutavat-filmi-aastast-2015.html

2016 aastal käin ikka kinos edasi, ehk pisut rohkem. Valin hoolega, kui ma lisaks filmiõhtutele löön kokku teatriõhtud, kontserdi- ja ooperiõhtud, siis on sõitmist palju. 

Minu teatriaasta 2015 kokkuvõte

Sõnateatrit vaatasin 2015. aastal 21 korda.

Draamateatris käisin 7 korda

Rakvere Teatri etendusi vaatasin 4.korral.

2 korda nägin Endla Teatri, Tallinna Linnateatri, Vanemuise ja Ugala Teatri etendusi. Ühe etenduse vaatasin Vabal Laval ja ühe Kuressaare Linnateatri etenduse.

Lemmikteater on Rakvere Teater.

Valisin välja 3 parimat etendust:

1. J. Steinbeck „Hiirtest ja inimestest“ Tallinna Linnateater.

2. S. Mrožek „Leping“ Rakvere teater.

3. Moliere“Tartuffe“ Eesti Draamateater.

Lavastajapreemia  annan Juhan Ulfsakile  M. Houellebecq’i „Kaart ja territoorium“ lavastamise eest Eesti Draamateatris. See etendus üllatas kõige rohkem. Esiteks see, et Houellebecq’i raamatuid on võimalik lavale panna ja teiseks see, et Draama-teater seda tegi.

Näitleja preemiad annan:  

Maria Klenskaja-osade eest „Tartuffe’s“ ja „Viimasel minutil“ Eesti Draamateatris.

Inga Salurand- koera osa eest A.R. Gurney „Sylvia“ Eesti Draamateatris.

Indrek Ojari Lenny osa eest  „Hiirtest ja inimestest“ Tallinna Linnateatris.

Volli Kärole Magnuse eest „Leping“ Rakvere Teatris.

Parimad komöödiad:

1.  Eldar Rjazanov ja Emil Braginski „Armastus tööpostil“ Rakvere Teater.

2. Carin Mannheimer „Viimasel minutil“ Eesti Draamateater.

3. Martin Algus „Kaheksajalg“ Ugala Teater.

Eraldi märgin ära Peep Pedmansoni „Uno bossa e.Uno Loobi seitse elu“  Rakvere Teatris, tõeliselt lahe tükk.

Parim ja ühtlasi ainus suvelavastus, mida vaatasin, oli Rakvere Teatris

A. Paasilinna „Maailma parim küla“.

Uuelt teatriaastalt ootan, et saaksin rohkem teatris käia ja erinevates teatrites. 

2015. raamatuaasta kokkuvõte.

2015. aastal olen lugenud kokku 103 raamatut.

Ilukirjanduse vallas ei olnud just palju unustamatuid teoseid. Mitmeid pealkirju pidin kokkuvõtet kirjutama asudes avama, sisu ei meenunud.

Kolm parimat valisin välja ja järjestasin:

1. Haruki Murakami „1Q84“ 3. osa Haruki Murakami "1Q84"

2. Sheryl Strayed  „Metsik“ Sheryl Strayed. "Metsik"

3. Kjell Westö „Terendus 38“  Kjell Westö. "Terendus 38"

Murakami on vana lemmik, tõenäoliselt kõige lemmikum on „Kafka mererannal“ ja siis kohe „1Q84“. 2013 aastal ilmus Murakamilt uus romaan, mida eesti keelde kahjuks ei ole veel tõlgitud.

„Metsikuga“ on nii, et mulle meeldivad raamatud, kus peategelased end ületavad , proovile panevad, kannapöörde teevad. Sel põhjusel oleks edetabeli koha saanud ka Rachel Joyce“Harold Fry uskumatu palverännak“. Rachel Joyce "Harold Fry uskumatu palverännak" Aga valisin kolmandaks samuti kauaaegse lemmiku Kjell Westö. Oleksin võinud valida ka Javier Cercas’i „Salamise sõdurid“. Javier Cercas "Salamise sõdurid" 

Loetud eesti kirjanike raamatud järjestasin nii:

1. Märt Laur „Lahustumine“ Märt Laur "Lahustumine"

2. Andrus Kasemaa „Leskede kadunud maailm“Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm"3. Mudlum  „Tõsine inimene“ ja „Ilus Elviira“ Mudlum. "Tõsine inimene."
Mudlum "Ilus Elviira. Burleskne jutustus"

Kui lugemise ajal mõtlesin Mudlumist kui parimast, mida 2015. aastal eesti keeles lugenud olen, tundub nüüd, et hea jutustamisoskuse kõrval on oluline ka hea sisu.

2015 aastal lugesin 4 "Minu sarja" raamatut. Kõik loetud olid head, küllap aitas meeldivusele kaasa see, et tundsin tõelist huvi just nende maade vastu.

Parim on Mart Normeti „Minu Tenerife“.Mart Normet "Minu Tenerife. Noor pensionär."

Aimeraamatuid lugesin palju ja häid, raske ritta panna. Olen raamatu usku ja ootan alati, et raamat mind tsipa targemaks teeb.

1. Jon Kabat Zinn „Sa oled alati kohal“Jon Kabat-Zinn "Sa oled alati kohal"

Selle raamatu ostsin pärast läbilugemist endale. On mu öökapil raamatuvirna peal, kui õhtul  lugemise lõpetan, löön selle raamatu suvalisest kohast lahti ja loen n.ö. lõpetuseks.

2. Susan Cain „Vaikne jõud“ Susan Cain "Vaikne jõud"

Raamat rehabiliteerib introverdid, kelle hulka pean ennast kuuluvaks. See raamat võiks mul koduses riiulis olla, toeks raskel hetkel.

3. David Perlmutter „Jahupea“David Perlmutter "Jahupea"ja Ann Fernholm  „Magus veri“Ann Fernholm "Magus veri"

Tõelised põnevikud, nende raamatute mõjul korrigeerisin põhjalikult oma toitumist.

Krimikirjanduse auhinnad annan:
1. Leif G. Persson –kolme  raamatu eest Leif G.Persson "Linda mõrva juhtum"
Leif G.W. Persson "Kes tapaks lohe" Leif G.W, Persson "Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast"

2. Lee Child – kolme raamatu eest Lee Child "Tõmbetraat" Lee Child " Ära mine iial tagasi".
Lee Child "Viperusteta"

3.Paula Hawkins „Tüdruk rongis“ Paula Hawkins "Tüdruk rongis"

Kui luua eraldi kategooria noorsooraamatutele, siis väga hea oli

 e . lockhart „me olime valetajad“. e. lockhart me olime valetajad

Aga ega ma noorsooraamatuid rohkem lugenudki.:)

E-raamatuid ostsin, aga ei lugenud.  Ootavad e-lugeris oma järjekorda, et kui kuhugi sõidan, siis lennukis hea lugeda.

2016 aastal  loen muudkui edasi.  Kõigepealt need raamatud, mis kodus järjekorda ootavad, siis need, mis lugemisnimekirjas, uusi ilmuvaid tahaks ka lugeda. Ootan ja loodan suurt ja sügavat lugemiselamust.

Bizet "Pärlipüüdjad" MET Opera ülekanne Coca-Cola Plazas.

Esietendus

Maailma esietendus 1863 Théâtre-Lyrique Pariis.

Uues versioonis 1893 Opéra-Comique Pariis.

Metropolitan Operas esietendus 31.12.2015.

Eelmise õhtu „Vanemuise“ Carmenile“ järgnes laupäeva õhtul Bizet teine ooper: „Pärlipüüdjad“ otseülekanne New York Metropolitan Operast.

 „Pärlipüüdjad“ valmis heliloojal 1863 aastal „Carmen“ 1875 aastal.

MET Opera ülekandes olen näinud juba kahte „Carmeni“ lavastust, „Pärlipüüdjaid“ mängitakse vähem. Esmakordselt pärast seda, kui Enrico Caruso astus 1916. a üles ooperi nimirollis, toob Met taas lavale Bizet’ väljendusrikka muusikateose Les Pêcheurs de Perles („Pärlipüüdjad“). Ooperi lavastab Penny Woolcock, kelle Met-i debüüdiks oli John Adamsi „Doctor Atomic“. Dirigeerib Gianandrea Noseda.

Osades:

Leila- hindu preestrinna -Diana Damrau („Rigoletto“,“Krahv Ory“).

Nadir- Matthew Polenzani („Traviata“, „Maria Stuarda“, „Armujook“; „Cosi Fan Tutte“).

Zurga -Mariusz Kwiecien („Jevgeni Onegin“

Nourabad -Nicolas Teste

“Au fond du temple saint” on ooperi tuntuim duett, koos kõlavad bariton ja tenor. Minu lemmik on Nadiri aaria „Je crois entendre encore“, mis Polenzani esituses kõlas nii kaunilt, et pisar tuli silma.

MET Opera etenduste vaatamine on ooperimaailma gurmee. Lisaks huvitavale lavastusele ja suurepärasele vokaalile on alati põhjust imetleda ka lavakujundust, kostüüme, valgustust ja videokunstnike tööd. Seekordse etenduse valgus- video ja projektsioonikunstnike töö on tõeline meistriteos. Seda ei ole võimalik sõnades kirjeldada, kui näed, kuidas ooperilaval kõrgelt lae alt laskuvad ja sukelduvad pärlipüüdjad ookeanivoogudesse. 

Ooperid lähevad aina vaatemänguliseks. Seda näitas ka eelmise õhtu „Carmen“ Vanemuises. Võimalused on Tartus kordades väiksemad, aga olemasolevate võimaluste raames on andeka lavastaja –koreograafi ja kunstniku koostöös sündinud väike meistriteos. (Iseenesest libiseb Bizet teema taas eilsele etendusele Tartus.) 

„Pärlipüüdjaid“ saab suvel näha Saaremaa ooperipäevadel Wroclawi ooperiteatri esituses. Värvikas lüürilise muusikaga ooper igihaljal teemal- armastus ja sõprus. 

Bizet "Carmen" Vanemuises.

Georges Bizet

„Carmen“

Maailmaesietendus 03.03.1875 Pariisi Opera Comique’is

Esietendus 22.04.2015 Vanemuise Suures Majas.

Dirigent Paul Mägi

Lavastaja-koreograaf, valguskunstnik -Giorgio Madia (Itaalia)

Kunstnik -Maarja Meeru

Osades:

Carmen- Aleksandra Kovalevitš (ooperiteater Helikon, Moskva)

Don Jose- Rafael Alvarez (Mehhiko/Tšehhi)

Escamillo – Jevgeni Chrebtov (Leedu RO)

Micaëla- Diana Higbee (Prantsusmaa)

Zuniga- Märt Jakobson

Mercedes- Karmen Puis

Fraquita –Sigrid Mutso

Morales-Taavi Tampuu

Dancairo- Simo Breede

Remendado-Rasmus Kull

Lillas Pastia –Jaan Willem Sibul

Flamenkosolist Kalli Pikas (Stuudio Duende)

Escamillo assistent Aivar Kallaste

Vanemuise Sümfooniorkester

Ooperikoor ja balletitrupp

Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased

Tartu poistekoor

Mitu korda võib vaadata ooperit „Carmen“. kirjutasin aasta tagasi. 

Meie võtsime tuisusel jaanuaripäeval ette sõidu Tartusse, et näha teatris Vanemuine „Carmenit“. Olin Vanemuise „Carmenist“ ainult head kuulnud, üht teist lugenud ja huvi oli suur.

Ja oligi Tartus nähtud „Carmen“ hoopis teistmoodi kui kõik seninähtud. Seejuures ei ole midagi väga rabavat tehtud, ajastuid ei ole segi paisatud ning lugu on täiesti alles. See, mis muljet avaldas ja üllatas, oli etendus tervikuna: lavakujundus, kostüümid, tantsud, maagiline valgus ja liikumine laval. Kõik kokku andis lummavalt kauni vaatemängu.

Ooperi algul on laval liivakarva (pildill "Vanemuise" kodulehelt küll punane) amfiteater, mida lavastaja ise ühes intervjuus võrdles Petra kaljulinnaga Jordaanias. Mulle tuletas lavakujundus meelde Hispaania vanimat härjavõitlus-areeni Andaluusias Ronda linnas. Ega ma neid mujal polegi näinud.) Etendus on väga dünaamiline, laval toimus pidev liikumine, mis ometi ei tundunud tühipalja sagimisena. Ka kostüümid on siin tagasihoidlikult kahvatud, Carmenil ühes teistega. Tal pole lille juustes, punast seelikut ega musta juuksepahmakat. Carmeni tunneb ära siis, kui ta laulma hakkab. Samast amfiteatrist sai ka suurepärane härjavõitluse areen või mäed salakaubavedajate asupaigas.

Tundmatuseni muutus lava kõrtsistseenis- sinised azulejod mauripärase mustriga ja sinised kostüümid. Pildil flamenkonumber. Lava särab sinises ka härjavõistluse aegu. Carmen muidugi ka sinine.

Suurepärased tantsunumbrid. Kui flamenkot näeb pea igas "Carmeni" lavastuses, siis siin oli huvitav tants, mis imiteeris härjavõistlust aegluubis. Hea oli toreadoroi riietamise stseen.

Tõeline vaatemäng silmadele, aga ooperis on kõige tähtsam siiski muusika.

Oma võimalusi on teater laiendanud külalissolistidega kõigis neljas peaosas.

Väga meeldis mulle Don Jose osas mehhiko päritolu võimas tenor Rafael Alvarez. Diana Higbee Prantsusmaalt, kes laulis Micaëlat, üllatas sooja ja kauni tämbriga. Escamillol oli tugev bariton, selle, mis võimsusest puudu jäi, tegi ta tasa efektse välimusega. Carmen ei ole just minu lemmikcarmen, see saatuslik, nõiduslik vastupandamatu naine, vaid pigem lihtne tütarlaps, kes alles hakkas oma võimu tunnetama.

Külalissolistid kõrval tõstaksin esile Vanemuise lauljaid. Väga hea oli kvintett Dancairo ja Remendado (Simo Breede ja Rasmus Kull) mustlannadega.

Märt Jakobsoni Zuniga oli nauditav.

Vaevalt nüüd Vanemuine „Carmeniga“ Tallinnasse tuleb, „Estonial“ on oma „Carmen“, nii et rattad alla. Vaatemäng on seda väärt.
Ning kas või selleks,et jalutada talvises Tartus ja  süüa kooki Werneris. Minu jalutuskäik viib alati ikka Ülikoolist ka mööda:

Eesti film "Ema" kinos.

„Ema“

Lavastaja: Kadri Kõusaar

Stsenarist:Leana Jalukse

Osatäitjad:

Tiina Mälberg

Andres Tabun

Jaak Prints

Andres Noormets

Jaan Pehk

Siim Maaten

Rea Lest

Tutvustusest:

“Ema” on põnevikuline lugu unistuste püüdmiseks tehtud tormakatest otsustest, mille tagajärjed jäävad unistajaid end veel tükiks ajaks meelde tuletama.

Filmi keskmes on tulistamise tagajärjel koomasse langenud täiskasvanud poja eest hoolitsev naine, kes seisab silmitsi terve väikelinnatäie inimestega, kes üritavad tema pojaga juhtunu mõistatust lahendada.

Aga ühes Eesti väikelinnas, kus kõik teavad kõiki ja kõike, välja arvatud seda, mis toimub neil otse nina all, võib ka maailma kõige kohmakam kuritegu jääda lahendamata.

Muljed on värsked ja tunded kinost väljudes vastuolulised. Esmane mõte oli, et olen end määratlenud järjekorras: naine, abikaasa, ema. See on vale, tegelikult ma ei tunne nii. Võin ju mõelda, et mina olen kõige tähtsam, kuid tegelikult on järjekord vastupidine. Mis ka ei juhtuks, on minul nagu enamusel naistest lapsed esikohal.

Kiidaksin Tiina Mälbergit ema Elsa rollis. Eesti Naise jaanuari numbris  ilmus näitlejannaga intervjuu, väga hea lugemine.

Minul on enda arust selge, mis filmis juhtus, ikkagi pikaajaline krimikirjanduse lugemise kogemus. Läbinisti krimilooks ei saa filmi aga nimetada, sest vihjeid on vähe, võimalikus lahenduses on ebaselgust ja mõneti ebaloogilisust. Vihjed on varjatud, nende püüdmiseks peaks filmi veel kord vaatama. Sama stsenaariumi pealt oleks võinud üles ehitada "Midsomeri mõrvade" episoodi (kui lisada ohvreid). Nimetaksin filmi draamaks kriminaalsete sugemetega, sest kuriteo lahendamine ei ole eesmärk.

Draamana on film väga hea. Väga hea stsenaarium, karakterid üdini eestlaslikud, esmakordselt tabas see tunne mind avastseenis, kui Elsa turul viibis: „hea küll, ma võtan“).  Nõrgad mehed ja eesmärgikindlad naised. Hästi tabatud keskmise eestlase elulaad ja olme. Mind hämmastas EE filmitutvustusest loetud "suhteliselt vaene perekond“. Vaesus väikelinnas ja maal on ikka midagi hoopis muud. 

Film ei veni ega torma.

 Kuna avalikus ruumis ei ole aus filmi puänti reeta, siis siis ei saagi ma sellest filmist rohkem kirjutada. Ma soovitan seda filmi väga.

Filmi lõpus ei tasu vaatajal tormata kedagi hukka mõistma. Kerge on hukka mõista, raske mõista. Ja lõpusubtiitrite ajal tasub saalis püsida- saateks Vaiko Epliku imeilus laul "Liblikas" Jaan Pehki esituses. 

Minu Sirp nr.1 2016

Selles Sirbis oli palju põnevat lugemist. Valisin välja kaks artiklit.

Janek Kraavi „Post-sõnastikku XXIX“ olen kogu aeg lugenud, seekord siis

„Pealispind“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/post-sonastik-xxix-pealispind/

Pinna ja pinnalisuse määratlust vaadeldakse kõrgkultuuri ja massikultuuri vahekorrast lähtuvalt.

Andy Warhol „Teemanttolmused kingad“

Pindsust kritiseeriva diskursuse kõige reljeefsem näide pärineb kvaasimarksistlikult mõtlejalt Fredric Jamesonilt. Tema postmodernistliku kultuuri kirjeldus lähtub eelmainitud traditsioonilisest vastandusest: Vincent van Goghi ja Andy Warholi loomingut võrreldes eristab ta sügava ja eheda modernistliku tegelikkuse kujutamise hiliskapitalistliku tarbimispraktikaga kaasnevast esteetikast. Jameson näeb Warholi teoses „Teemanttolmused kingad“ üksnes juhuslikku ja tähenduseta jalavarjude kogumit, mis ei kõneta vaatajat ega tekita enese ümber mingeid kujutamisobjektiga haakuvaid maailmu või eksistentsiaalset kujundit. Ehk lihtsalt öelduna: pildil nähtav ongi kõik, mida see pilt sisaldab; kujutatu ei käivita mingit hermeneutilist tähenduste ahelat, see ei „räägi meiega“. Kuna Warhol keskendus tarbimisühiskonna reaaliate kujutamisele, siis võiks selline esteetika Jamesoni arvates sisaldada ka võimast kriitikat hiliskapitalistliku kaubafetišismi aadressil. Kuid nendelt piltidelt pole võimalik selgelt välja lugeda ka positiivset või negatiivset poliitilist hoiakut, sest – taas – vaataja ei suuda leida midagi, mis seisaks pildil kujutatud objektide taga. Kapitalismi ja subjekti suhet kriitiliselt kaardistav Jameson näeb sellistes teostes postmodernsele kultuurile tunnuslikku uutmoodi lamedust, igasuguse sügavuse puudumist, ükskõiksust. Pealiskaudsus ja tunnete taandumine („afektiivsuse kahanemine“) ongi Jamesoni meelest postmodernistliku „simulaakrumite kultuuri“ põhitunnused.

Vincent van Goghi maal «Tähine öö»

See jutt tegi mind kohe targemaks nagu ka järgmine.

Veronika Valgu „Igapäevaelu, psühhogeograafia ja reformid“ ülevaade Colin Ellardi raamatust „Places of the Heart: The Psychogeography of Everyday Life.    http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/igapaevaelu-psuhhogeograafia-ja-reformid/

„Ostukeskusi nagu ka kasiinosid ehitatakse selleks, et meie taskud tühjaks teha,“ kõneleb neuroteadlane Colin Ellard ühes Kanada Montreali CJAD raadiojaamale antud intervjuus.1 „Kaubanduskeskuste kavandajad pööravad erilist tähelepanu sellele, et keskkond soodustaks impulsiivset ostlemist,“ jätkab Ellard oma eelmisel aastal ilmunud raamatus „Südamelähedased kohad ehk igapäevaelu psühhogeograafia“. Ja veel ütleb ta: „Keskkond, mis julgustab meid mõtlema surelikkusest, võib muuta meid sotsiaalselt altimaks konservatismile.““

Roger Ulrich kirjutas eelmise sajandi lõpus,4 et patsiendid, kelle aknast paistis mõni puu või väheke rohelust, paranesid haiglas kiiremini ega vajanud nii palju valuvaigisteid kui need, kes vaatasid tõtt kivimüüriga. Mitte ainult roheluse, aga ka veekogu või taevalaotuse nägemine pidavat leevendavalt mõjuma stressile, kuid tugevdama ka immuunsüsteemi.

Seda juttu sobiksid illustreerima pildid minu koduaknast, nädalavahetusel teen, tööpäeval olen kodus vaid pimedal ajal. Minu akende ees ei ole kardinaid. Mulle meeldib kui mets läbi akna tuppa vaatab, tean omast käest kui stressitappev on see vaade. Mõnikord on aia taga ka kitsed. Ööseks tõmban ruloo ette, ürgne  kõhedus pimeda metsa ees.