14. veebruar 2016

Paavo Matsin "Gogoli disko"


Paavo Matsin
"Gogoli disko"
Kirjastus Lepp ja Nagel 2015
143 lehekülge







Tegelikult algas kõik eelmisest raamatust.  

Genis kiitis Gogolit, tema huumorit, kirjutab nii lk. 24 Tolstoid peab lugema aeg-ajalt, Dostojevskit siis, kui on äng, Gogolit kogu aeg.“ Ja siis jutustab Genis oma vennast, kellel on köögilaual lahti „Surnud hinged“, mille siis lõunat süües suvaliselt kohalt lahti lööb. Minul on „Surnud hinged“„ läbi loetud, teatriski nähtud. Teatris meeldis, aga panin meeldivuse näitlejate mängu arvele. Lugesin, kuid see oli iseloomu proov. Genist lugedes mõtlesin, et peaks Gogoli uue pilguga üle vaatama kuigi kahtlesin, kas maksab. Ehk on see vene hinge ja keele eripära, mis temas vaimustavat on, ning selle mõistmiseks peabki venelane olema.

Neid mõtteid mõlgutades hakkas raamatukogus silma väljakutsuvalt punase kaanega raamat „Gogoli disko“. Paavo Matsinit lugenud ei ole. Võtsin lugeda. Mitte, et ma Gogoli kohta lootsin midagi teada saada, aga miks Gogol, tahtsin teada küll.

Kui nüüd tahan kirjutada, mida autor selle raamatuga öelda tahtis, olen kimpus. Allegooriline ulmeromaan? Tõenäoliselt jäid autori alltekstid  mulle tabamatuks. Aga isegi siis kui „Gogoli diso“ on kirjutatud ainult kirjutamislustist, lugeja lustib lugedes, autor kirjutades, on see lahe lugemine. Lopsakas keel, tüsedad karakterid, unenäod ja ulmelised juhtumised, lugu haarab kaasa ja lugemine läheb ludinal lõpuni. Usun, et kui suvel Viljandisse satun, tuleb see naljakas raamat meelde küll.
Aga miks just Gogol, seda oleksin ikka tahtnud teada.

Tutvustusest:
Paavo Matsini romaani "Gogoli disko" tegevus toimub tuleviku-Viljandis, kus on tagasi tsaarivõim, sõidab metroo ja kiiskavad kuldsed kirikute sibulakuplid. Värvikate ja kohati kriminaalsete tegelaste igapäevase neoslaaviliku elu lööb segamini suure vene kirjandusklassiku Gogoli ülesärkamine surnuist. Raamat on ilmunud Kultuurkapitali toetusel kirjastuselt Lepp ja Nagel.
 Kirjanik Jan Kaus on teose kohta kirjutanud nii:
„„Gogoli disko“ kujutab lähitulevikku (või paralleelolevikku), kus tsaari valitsetud Venemaa on Eesti iseseisvusele lõpu teinud ning eestlased on jäänud oma kodumaal rõhuvasse vähemusse. Kuid teos ei keskendu mitte rahvuslikule apokalüpsisele, vaid sellele, kuidas surnust ärganud Gogol külastab Viljandi linna ning lööb selle vaimuelu kihama ja mõnel juhtumil ka uppi.“



11. veebruar 2016

Genis "Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra", tsitaadid

Genis
„Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“

LR 2016 /2-5
Vene keelest tõlkinud Toomas Kall
Toimetanud Anu Saluäär







Lk. 13 „Lugejameisterlikkust lihvitakse kogu elu, iialgi  ülempiirini jõudmata, sest lugemisel ei ole muud eesmärki kui nauding. Lugemine on eraviisiline, kaasaskantav, üldkättesaadav ja igapäevane õnn-kõigile ja tasuta.“

Lk. 15 ""Kõige paremad on raamatud, mida võib hakata lugema suvalisest kohast", kirjutab Milorad Pavic. Tegelikult kujutab mitte ainult kasaari, vaid mis tahes sõnaraamat endast kirjandust, millel pole ei lõppu ega algust. Just selles on entsüklopeedia võlu, mis nii nagu kasiinogi ahvatleb meid juhuslikkuse hasardiga. Viimasele järele andes avas Pavic terve oma mittelineaarse kirjasõna vabriku. Lasknud lugeja sellesse hoonesse, pakub kirjanik, et me ise valiksime marsruudi ja tutvuksime ruumidega ükskõik millises järjekorras."

Lk. 35 "Raamatutes, nii nagu teatriski, vananeb kõigepealt intonatsioon: siirus mõjub teesklusena, lihtsus ülespuhutusena."
Lk. 37 "Etendus annab kirjandusele selle, mille paber talt ära võtab- kolmanda mõõtme. See-eest võtab teater autorilt sõnavabaduse. Keha orjusesse sattunud sõna on määratud seda keha kandma, kuni langeb eesriie- isegi siis, kui see keha sõnale ei sobi."

Lk. 41 "Piiblit on raske lugeda, sest ta koosneb täielikult juhtlausetest.Selle raamatu reputatsioon on nii suur, et mis tahes sealt välja rebitud lause muutub maagilisltL paljutähenduslikuks."

Lk. 54 "..raamatut ei asenda miski. Raamat on õnne argipäev, mitte selle pidupäev, millega meid õnnistavad armastus, muusika ja mäed."

Lk. 93 "Reis on enesetunnetuse proov: füüsiline ümberpaiknemine, millel on vaimsed tagajärjed."


10. veebruar 2016

Alexander Mc Call Smith "Isabel Dalhouse juhtum. Pühapäevane filosoofiaklubi"

Alexander Mc Call Smith

„Isabel Dalhouse juhtum.
Pühapäevane filosoofiaklubi.“

Inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang
Kirjastus Tänapäev 2015
272 lehekülge.





Olen lugenud autori raamatuid sarjast „Esimene daamide detektiiviagentuur“. Lemmikud on kaks raamatut, mis on sarjast „44 Scotland Street“ eesti keelde tõlgitud: „Scotland Street 44“ ja „Espressolood“.
Sestap olid mu ootused raamatule Isabel Dalhouse sarjast, kus autoril on ilmunud 10 raamatut, suured.

Kriminaalromaanina see raamat mulle ei meeldinud. Liiga ….. uimane, ise-loomustab vist kõige täpsemini. Sama taseme naisamatööridest on teine šotlanna, Agatha Raisin (M. C. Beaton), parem. Missis Marple’st rääkimata.

Aga mulle meeldis raamatus, nagu autori teiste raamatute juureski, Edinburgh.
Meeldis leebe šoti huumor.
Meeldisid samuti  kõrgema keskklassi  elulaadi kirjeldus, peategelase Isabel Dalhouse arutlused kunsti, muusika ja filosoofia teemadel. Neid viimaseid on õige palju, peategelane on rakenduseetika ajakirja toimetaja ning jutustab raamatu lehekülgedel artiklitest, mida ta toimetab. Sellistel teemadel näiteks:  „Tõerääkimine seksuaalsuhtes. Väljakutse Kantile“ või „Rasvumine on moraali küsimus“.
Pühapäevase filosoofiklubi arutlusi seevastu pelgama ei pea, klubi eksisteerib rohkem mõtetes.
Meeldis Tõeliselt Kohutav Orkester, kus mängivad inimesed, kes mängivad pilli nii halvasti, et neid ühtegi teise orkestrisse mängima ei võeta-“need on inimesed, kes muidu ei saaks mitte kunagi orkestris mängida.“
Meeldis selline ütlus, et suvi algab šotimaal vihmaga ja lõpeb enne kui lõpeb vihm. 
Stiilinäide lk. 102 „Seintel olid trükipildid- ilmselt korteriomaniku maitse läbisegi üürnike maitsetega: vaade Clyde ’i kosele (korteriomanik), Hockney „A Bigger Splash“ ja Vettriano „Amateur Philosophers“ (üürnikud), ning Peploe  „Iona“ (korteri-omanik). Ta naeratas Vettriano peale- Edinburgh’ ametlikud  kunstiring-konnad suhtusid Vettrianosse sügava halvakspanuga, kuid sellele vaatamata oli ta vankumatult populaarne. Miks nii? Sest tema figuratiivsed kompsitsioonid ütlesid midagi inimeste elude kohta (või vähemalt nende inimeste elu kohta, kes õhtu-kleitides ja smokingites rannal tantsivad). Neis sisaldusid lood, samamoodi nagu Edward Hopperi maalides. Just sel põhjusel leidus nii palju Hopperist inspireeritud luuletusi- sellepärast, et kõigel, mida ta maalis, oli küljes nüüd-jutustage-siit- edasi silt.“

Sellised pildid siis:
Hockney "A Bigger Splash"













Vettriano "Amateur Philosophers"














Peploe "Green Sea, Iona"















Minu kauaaegne lemmik Edward Hopper "Hotellituba", küllap sellepärast, mis loo olen pildi juurde endale jutustanud.














Edward Hopper „Automat“


9. veebruar 2016

"Brooklyn" kinos











„Brooklyn“

Lavastaja: John Crowley
Osades.
Saoirse Ronan- Eilis Lacey











Domhnall Gleeson - Jim Farrell












Emory Cohen- Anthony "Tony" Fiorello










Jim Broadbent- isa Flood












Michael Zegen, Julie Walters, Fiona Glascott

 ja teised kaunid noored inimesed 












Film kandideerib kolmele 3 Oscarile: Parim film, Parim naispeaosatäitja - Saoirse Ronan ja  Parim mugandatud stsenaarium - Nick Hornby.

Nick Hornby kirjutas stsenaariumi iiri kirjaniku Colm Tóibín samanimelise romaani järgi. Sellisest iiri kirjanikust ei tea ma midagi, Nick Hornbylt on aga eesti keelde tõlgitud vähemalt 7 raamatut, minu lemmikud  „Pikk tee alla“ ja „Julia, alasti“.

Tutvustusest :
1950 ndate aastate Iirimaa. Eilisi tulevikuväljavaated rohelisel saarel on suhteliselt piiratud. Võidunud juustega kohalikud rägbimängijad, pudupoe klientidega kuulujutuveski jahvatamine, sekka mõni harv tantsuõhtu ja vihmased ilmad. Kui noorel tüdrukul tekib võimalus reisida Ameerikasse õnne otsima, jätab ta pisaratega võideldes ema ja õega hüvasti ning astub laevale, mis viib ta Tõotatud maale.
Tõotatud maa asemel ootab teda ees aga hoopis... Brooklyn. See on hoopis teistsugune maailm, tulvil sootuks teistsuguseid võimalusi. Õige pea tuleb Eilisi ellu ka armastus. Tundub, et enam paremaks minna ei saa - kuni hetkeni, mil saatus sekkub ja sunnib tüdrukut Iirimaale naasma. Ehkki koduskäik on planeeritud lühikeseks, jõuab kodusaarel Eilisi ellu astuda veel üks inimene, kes teda ükskõikseks ei jäta. Tuleb valida, kahe mehe ja kahe mandri vahel…

Filmi reklaamitakse kui armastuslugu: kaks mandrit, kaks meest, üks süda…….. . Ja see ongi romantiline vanaaegne armastuslugu südamliku huumoriga, paras pisarakiskuja on ka.
Filmi algul, siis kui iiri pagulased laeva Ameerika rannikule saabudes immigratsiooni järjekorras ootavad, meenus üks teine film iiri pagulastest- „Angela tuhk“.  Aga „Brooklyn“ ei ole film pagulusest, siin ei ole kohta vaesusele ja hädadele, käsitletakse pagulaste elu helget poolt. Eilisi elu  Ameerikas on kiriku abil ette ära korraldatud, teda ootavad töö- ja elukoht, koduigatsust leevendavad kirjad ja kohanemisraskusi arvukas iiri kogukond.

Päikseline ja elujaatav film sellest, kuidas inetust pardipojast saab valge luik. Inetu pardipoeg on ehk liiast öeldud, pisut hall hiireke Eilis Iirimaal siiski on, kuid siiski väga söekas noor neiu. Filmis võluvad 50-ndate aastate olustik ja pastelsed rõõmsad värvid. Unustasin end kohe kleidimoodi vaatama. Väga hea muusikaline kujundus. Ühe korra kõlas ka see laul, mis mulle vanuse kasvades järjest enam meeldima hakkab:



Südamlik, soe ja ilusa lõpuga film, väga sobiv probleemiderohke päeva lõpetuseks. Mulle väga meeldis. Mina annaksin küll Saoirse Ronan'le Oscari, väga värske ja siiras osatäitmine.

7. veebruar 2016

Olavi Paavolainen "Minek ja loits"

Olavi Paavolainen
„Minek ja loits.
Raamat suurest rahutusest.“

Soome keelest tõlkinud Piret Saluri
Eesti keele Sihtasutus 2015
238 lehekülge
+++

Eestikeelse tõlke kaanel on originaali kaane-kujundus, mille autor on Soome tunnustatud maalikunstnik ja graafik Aarne Nopsanen (1907-1990). Aarne Nopsanen oli Olavi Paavolaise sõjakaaslane infokompaniist, ühtlasi ka mitme Karjala ainelise raamatu kaasautor.





Piret Saluri pälvis Aino Kallase tõlkepreemia Olavi Paavolaise teose "Minek ja loits", soome keeles, eestikeelse tõlke eest. Piret Saluri tõlkes on eesti keeles ilmunud kõik kolm Olavi Paavolaise teost, peale "Mineku ja loitsu" "Külalisena kolmandas Reich'is" ja "Sünge monoloog".

Minu lugemislauale sattus „Minek ja loits“ tänu sellele, et lugesin 2009. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud reisikirja "Külalisena Kolmandas Reich'is“. See oli mõtlemapanev ja meeldejääv teos, autori nimi jäi meelde. „Sünge monoloog“ on seni kahe silma vahele jäänud, aga küllap loen sellegi läbi.

Autor ütleb üsna raamatu alguses, et see raamat ei ole kaugeltki mitte reisraamat, vaid raamat suurest rahutusest. Ja rahutuse taga on meie aja kõige tähelepandavam ja sümptomaatilisem nähtus: risti ja haakristi võitlus.
Reisile Lõuna-Ameerikasse läks Paavolainen pärast raamatu "Külalisena Kolmandas Reich'is“ avaldamist, mida nii ohtralt kiideti kui ka kritiseeriti. Kritiseeriti  seetõttu, et Paavolaise seisukoht natsi-Saksamaa suhtes ei avaldu raamatus küllalt selgelt.  Autor oli väsinud raamatu tähelepanust ja segaduses. Raamatu motogi viitab selguse otsimisele: „Kõige lühem tee meisse endasse viib ümber maailma“.

Leheküljel  17 on väga sisenduslikud read: „Olen põgenenud palju kordi varemgi - vahel tühjuse eest, enamasti tülpimuse, nüüd üha sagedamini vastuolude eest. Seekord põgenen vaenlase, apokalüptilise ilmutuse eest- mis on nii suur, et selle kuju täidab kogu horisondi ja on nii hävitav, et kogu ümbritsev maailm tundub selle puudutusest kokku varisevat. Olen näinud midagi, mille nägemine on lubatud vaid vähestele. Ma ei karda, ei ole iial kartnud. Kuid ma pean saama hingetõmbeaega, distantsi, võimaluse jälgida nii vaenlast kui ka iseennast. Kaos on mu ümber ja kaos on mu sees. Nõnda ei suuda ma näha sedagi, kas võitlen vaenlase või sõbra vastu.
……………………… Seitse nädalat pidasin Jaakobi heitlust Kolmanda Erichi ilmutusingliga lõpuks siiski selgusele jõudmata, kas ingel oli pärit valgusest või pimedusest. Mis oli tõde? Teadsin vaid seda, et mõistatuse lahendamine oli nii minu enese kui ka meie aja küsimus.“

Soovitangi lugemist alustada väikesest LR 2009 nr. raamatust "Külalisena Kolmandas Reich'is“, nii saab autori vaimulaadist ning maailmanägemusest paremini aru.







Kuigi autor ütleb, et ei ole reisiraamat, on see loetav ka suurepärase reisi-raamatuna. Autor sõidab laevaga üle Atlandi Rio de Janeirosse, sealt edasi Buenos Airesesse, siis rongiga läbi pampa ja üle Andide mäeaheliku Boliivia pealinna La Paz’i. Paavolainen külastab oma reisil soomlaste asundust Nueva Finlandiat Misiones  ja 17. sajandil jesuiitide ordu poolt rajatud utoopilise linnriigi  Misione varemeid. Neid kahte kohta pidin guugeldama, huvitav oli ja tahtsin rohkem teada. San Ignacio Misiones varemed


„Minek ja loits“ on kirglik, poeetiline, sensuaalne ja väga isikupärane reisiraamat. Selline, mis üllatab oma värskusega ka 75 aastat pärast kirjutamist. Autoril on harukordne sõnaseadmisoskus, mida kõik, kes Paavolaisest kirjutavad, on rõhutanud: ta kirjutab nii köitvalt ja kaasahaaravalt, et lugeja tunneb end lausa füüsiliselt autoriga kaasasolevat.
Kui hakkasin sobivat stiilinäidet otsima, oli neid korraga nii palju, poolt raamatut ümber ei kirjuta. Kuna ma ise mäletan paljusid kohti ja sündmusi lõhnade kaudu, valisin sellise „kodumaise“ lõigu: „On puuvilju, mille lõhn on palju kordi erutavam kui maitse. Kirjutajal on selles suhtes eriti kaks nõrkust: värsked kurgid ja mets-maasikad. Kõik, mida Põhjala suvelõpp värskendavat, elavdavat ja „vitamiine „sisaldavat pakkuda võib, on minu teadvuses koos niiskes, mahlases, veerohelist elu õhkuvas poolekslõigatud kurgi lõhnas. Ja kõik, mis on Põhjala suves küpsenud, kibedal ja soojalt erutav, palavusest meeleline, kontsentreerub metsmaasikate aroomis, mis võib peaaegu joovastavalt täita juulikuu seiskunud palavusest rauged toad ja rõdud.“    

Kummitama jäid mitmed suurepärased metafoorid, näiteks „jõgi särab kuupaistel nagu hõbedaga poleeritud hiigelmao nahk“.
Oli hea lugemine, seiklus koos autoriga. 


6. veebruar 2016

Lee Child "Vaenlane"

Lee Child
„Vaenlane. 
Jack Reacheri põnevik“

Inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre
Tõlgitud „The Enemy“ 2004

Kirjastus Varrak 2016
423 lehekülge.





Selles raamatus on elus veel Jack Reacheri vend Joe, sureb nende ema ja Jack on veel sõjaväe teenistuses, mitte see mööda Ameerikat pagasita ja autota rändav Robin Hood.
Lk. 145; Maailm muutub. Ma olin alati olnud üksildane, kuid sel hetkel hakkasin end üksikuna tundma. Ja ma olin alati olnud küünik, kuid sel hetkel tundsin end lootusetult naiivsena. Mõlemad mu perekonnad lagunesid mu jalge all, üks halastamatu Kronose mõjul, teine seetõttu, et vanad kindlad väärtused näisid ühtäkki uduna laiali hajuvat. Tundsin end nagu üksikul tühjal saarel ärkav inimene, kes avastab, et kogu ülejäänud inimkond on öösel paatidega jalga putku pannud. Mul oli tunne ,nagu seisaksin merekaldal ja jälgiksin silmapiiri taha kaduvaid täppe. Mul oli tunne, nagu oleksin ma kõik see aeg kõnelnud inglise keelt ja korraga taibanud, et kõik teised kõnelesid hoopis teist keelt. Maailm muutus. Ja ma ei tahtnud seda.
See peaaegu poeetiline südamepuistamine ei takista Jack Reacheril raamatu lõpus oma ülemusele õigluse nimel kuul pähe lasta.

Selleks, et orienteeruda Jack Reacheri sarjas, koostasin endale Lee Childi raamatute kronoloogia, märkides ära eesti keelde tõlgitud.
Kronoloogiast autor ise ei ole kinni pidanud. Jack Reacheri vend Joe tapetakse esimeses raamatus „Killing Floor“ (1997)- „Tapamaja“ 2009. Lugeja kohtub Joega 2004.a kirjutatud raamatus “The Enemy- „Vaenlane“ 2016.
Ajast enne esimest raamatut räägib ka The Affair (2011), mida ei ole eesti keelde tõlgitud.

1.                        Killing Floor (1997) Tapamaja 2009 (Joe tapetakse)
2.         Die Trying (1998) Viimase hingetõmbeni 2009
3.         Tripwire (1999) Tõmbetraat 2015
4.          The Visitor: UK title (2000) „Külaline“ 2007
5.          Echo Burning (2001) Lõõmav Echo 2008
6.          Without Fail (2002) Viperusteta 2015
7.          Persuader (2003)
8.          The Enemy (2004) „Vaenlane“ 2016
9.           One Shot (2005) Üks lask“ 2013
10.         The Hard Way (2006)
11.         Bad Luck and Trouble (2007)
12.         Nothing to Lose (2008)
13.         Gone Tomorrow (2009)
14.         61 Hours (Spring 2010)
15.         Worth Dying For (Fall 2010)
16.         The Affair (2011) 
17.         A Wanted Man (2012) Tagaotsitav  2014
18.         Never Go Back (2013) Ära mine iial tagasi 2015 (korraks sõjaväes)
19.         Personal (2014)
20.         Make Me (2015)
21.          Night School (Ilmub  augustis 2016)

Michael Katz Krefeld "Kadunud"

Michael Katz Krefeld
"Kadunud"
Taani keelest tõlkinud Minna Salmistu
Varrak 2016
357 lehekülge.







Teine raamat krimiuurija Ronga sarjast. Esimest raamatut „Rööpalt maas“ ei ole ma lugenud. „Kadunud“ äratas huvi sellega, et pool raamatu tegevusest toimub Berliinis. Kevadel ootab mind ees Berliini ooperireis.  Kuigi see on mu kolmas reis Saksamaa pealinna, ei saa ma sellest linnast vist kunagi küllalt. Kevadise reisi ees tunnen, tõsi küll, pisut hirmu pagulaskriisi tõttu. Loen iga päev Berliner Zeitungit- teada saamaks, mis olukord linnas valitseb.   
Aga raamatu juurde. Kriminaalromaani tegevus toimub korraga kahes kohas ja kahes ajas:
Beliinis 11 juuli 1989- kuni 9. november 1989 (Berliini müüri avamise päev);
Kopenhaagenis 12.sept. 2013 -Berliin  2014 kevadel- Kopenhaagen 26.mai 2014.
Berliinis toimuva peategelane on  STASI (Ministerium für Staatssicherheit) teenistuses, jälitab ja püüab üle müüri põgenejaid,  kasutades „tõe välja-selgitamiseks“ ekstreemset piinamist. STASI valmistub juba tegevuse lõpetamiseks: põletatakse dokumente, põgenetakse, kuid väärastunud mõtte-maailmaga peategelane tegutseb STASI nimel ja oma isikliku kättemaksuiha rahuldamiseks. Olen käinud Berliini müürimuuseumis, muidu ma vist ei usuks, et see kõik oli nii.
Seekord lugesin raamatu vahele STASI muuseumi direktori intervjuud:

Teine tegevuse liin toimub Kopenhaagenis, kus  üksildane raamatupidaja Mogens Slotsholm varastab tööandja tagant suure summa raha ja kaob jäljetult. Mogensi õde Louise palub venna otsimisel Ronga abi. Kadunud mehe jäljed viivad Berliini saladuslikule kohtumisele naisega, kes nimetab end „Berlinerin“.  Ronk ja Louise sõidavad Berliini ning siin sõlmuvad saksa politsei ja STASI arhiivitoimikute abiga minevik ja olevik. Otsinguid saadab muidugi Ronga lühiajaline armulugu Louisega.

Raamat on põnev, lugesin suure huviga peaaegu lõpuni välja. Armulugu on triviaalne, kuid sellised need tavaliselt kriminaalromaanides ongi. Krimka juures pakub huvi otsingu protsess, kassi ja hiire mäng. Siis kui kõik juba selge ning vaja otsad kokku tõmmata, huvi kaob. Sellepärast ongi krimkade puhul tihti tunne, et muidu hea raamat, aga lõpp kaob käest ära.  

Endist politseinikku Thomas Ravnsholdti, keda tuntakse hüüdnimega Ronk, iseloomustatakse nii:
Lk. 217 „Sama palju, kui ta vihkas oma endist tööd riigiasutuses koos sellega kaasnevate reeglite ja jäiga käsuliiniga, igatses ta ka tegutsemist. Ta oli olnud hea uurija. Ta leidis üles jäljed, mida isegi tehnikud ei märganud. Ta suutis isegi kõige jultunumatelt kurikaeltelt ülestunnistuse välja meelitada. Ta igatses esimesena kuriteopaigale jõudmist. Tunda kuulivesti raskust ja Glocki jahedat pära käes. Tunda adrenaliini metalset maitset suus ja aimata tunnelnägemist, mis pani ta röövlinnuna saagile keskenduma. Sügaval südames oli ta võmm, kas ametimärgiga või ilma.“
Tüüpiline isepäine uurija kirjanduses.

Psühholoogias on kasutusel mõiste “tunnelnägemine”, mis tähistab fikseerumist kinnismõttele oma vaatenurga ja seisukohtade ainuõigsusest - kuni reaalsustaju kaotamiseni ning ümbritseva keskkonna märkide arvestamata jätmiseni. Tegemist on kohanemishäirega.
Siin on tõenäoliselt mõeldud samanimelist nägemishäiret.


4. veebruar 2016

Le Vallikivi "Perearsti purgatoorium"


Le Vallikivi
„Perearsti purgatoorium.
Ehk vanajumala müristamismasin on täitsa katki.“
Illustratsioonid Hillar Mets
Toimetaja Agne Adamson
Keeletoimetaja Piibe Kohava
Väljaandja Eesti Perearstide Selts
Tallinna Raamatutrükikoda 2015
135 lehekülge










Kuigi see on perearsti raamat, ei tasu siit otsida arsti lugusid oma praktikast. 

Tagakaanelt loen, et 1977.a. sündinud autor töötab alates 2003.aastast pere-arstina, aastast 2010 juhib Medicumi perearstikeskust, on osalenud perearstide esindajana mitmetes töögruppides ja aruteludel, mis on andnud inspiratsiooni 
ja ainest raamatu kirjutamisel.
Sestap vaatab autor (pere)arstindusele laiemalt, keskendudes eriti  bürokraatia ja meditsiini suhetele.
Sisejuhatuses selgitab autor:
„Mis puutub vanajumal müristamismasinat, siis kunagi ammustel aegadel  arsti-tudengina alustades ja elu meditsiinilise absurdipoolega kokku puutudes sai arutletud, et küll oleks hea, kui töötaks see vanajumala müristamismasin, millega ta teeks kõigi asjaosaliste jaoks kuuldavaks nende stseenide alguse, kui situatsiooni absurdsus on tegeliku täiskasvanud arstide maailma jaoks liig mis liig. Kahjuks on vanajumalal see müristamismasin katki olnud vähemalt niikaua, kui ma mäletan, mistap ongi käesolev kogumik teatav tagasihoidlik ilmalik püüe müristamise järele nutvatele stseenidele meie elus pisut tähelepanu pöörata.“

Kuid lisaks ametnikkonna ja arstide suhetele võib raamatust leida ja loetleda ka kõik perearsti ja patsiendi suhete probleemid. Näiteks jutustuse “Suhtlusmured „ tegevus toimub RSPPA taastuskeskuses. RSPPA- see on Raske Suhtlemispuudega Perearstide Taastuskeskus.
Tõsiseid probleeme käsitleb autor absurdihuumoriga mõistujuttudes ja on sellega hästi toime tulnud. Minule tuletas meelde Andrus Kivirähk’i jutte .
Mõned följetonid tõenäoliselt küll ütlevad teistele perearstidele rohkem kui tava-lugejale, sestap ei tasu tervet raamatut üritada ühe õhtuga läbi lugeda, nagu mina. Ühe korraga lugemiseks liiga rammus suutäis.

Küllap on paljud oma töökohal kogenud tunnet, mida autor lk. 9 kirjeldab nii: „Ühel hetkel, kui see leppimise faas on käes, siis hakkab absurdimoment domineerima- kõik need asjad, mis varem tundusid kurvad või imelikud või ajasid raevu, tunduvad teatavast aspektist hoopis hüsteeriliselt naljakad“.   Nii võiks sellise raamatu autor olla ükskõik millise  eriala esindaja- politseinik, advokaat, õpetaja… Totrust leidub igal ametialal ning naer on terviseks.
Aga selle mõnusa följetonide kogu pani kokku perearst ning andis välja Eesti Perearstide Selts. Raamatu kohta tuleb öelda, et see on kaunis ja igast kandist viimistletud. Autori suurepärane väljendusoskus, kujundlik ja kaunis keel, selline tunne lugedes, et iga sõna on just täpselt õigel kohal. Raamatul on nii toimetaja kui ka keeletoimetaja!
Ilus raamat heal paberil, pidasin vajalikuks ära märkida ka trükkimise koht: Tallinna Raamatutrükikoda.
Hillar Metsa andekaid ja tabavaid illustratsioone saab vaadata siit:

See raamat võiks kandideerida aasta kaunimale raamatule.

3. veebruar 2016

"Vanemuise" lühiballetid "Gatsby" ja "La Dolce Vita"


Vanemuise lühiballetid
„ Gatsby“
Graham Reynoldsi muusikale (Duke Ellingtoni põhjal)
Lavastaja ja koreograaf Silas Stubbs
Esietendus 25. jaanuaril 2015 Vanemuise suures majas







Laval avaneb Daysi ja Gatsby armulugu J. Fitzgeraldi  romaanist „Suur Gatsby“ tantsu keeles. Ammuloetud romaan ei ole mul hästi meeles, lugesin raamatut, mis ilmus sarjas „ XX sajandi raamat“. Mõeldes romaani tuntuimale tsitaadile “niisiis rügame edasi, paadinina vastuvoolu, ja meid kantakse peatumatult tagasi minevikku”, tekkis soov raamat taasavastada. Küllap on 1925.a avaldatud teosel midagi olulist öelda ka tänapäeval. Filmi pole ma samuti näinud, täielik kultuuriline mahajäämus:).
Lavastaja Silas Stubbs ütleb kavas: „Tüdrukud olid glamuursed, mehed rikkad ja peod rajud! Abstraktne lühiballett on inspireeritud suhetest, mis valitsevad Francis Scott Fitzgeraldi romaani „Suur Gatsby” tegelaste vahel. Elu ja jaht „Ameerika unistusele” rokkavatel 1920-tel - küsimus on ainult selles, kaua pidu kestab?
Mind paelusid romaani kesksed teemad – ahnus ja igasugune liialdamine, samuti peategelaste keeruline suhetepundar. Jay Gatsby suhe Daisy Buchananiga on võrratult komplitseeritud teema ja näitab piltlikult, kuidas raha ja sotsiaalne seisund on tihti ainuke, mis paljude inimeste jaoks toeliselt midagi tähendab.”


„La Dolce Vita“
Ballett Nino Rota muusikale
Lavastaja ja koreograaf, valguskujundaja Giorgio Madia (Itaalia)
Esmaettekanne 30.04.2014 Rahvusvahelise tantsupäeva galal Vanemuises


Lavastaja Giorgio Madia ütleb kavas:  „Ma kasvasin üles koos Federico Fellini filmide ja tema fantaasiarikka maailmaga, mis on küllastunud omanäolistest tegelastest ja veidratest olukordadest. Vaatasin juba lapsena koos oma perega Fellini filmi „La Dolce Vita”, veel päriselt mõistmata seal toimuvat ja samas just lapse tasandilt tegevusest aru saades, sest ka autor ise oli ju kõige paremas mõttes nagu suur laps.Legendaarne Itaalia filmirežissöör lõi unikaalse nägemuse italianità’st kui omaette meelelaadist. Fellini maailm inspireeris mind looma tantsustseenide kogu, mis avaneb vaataja ees nagu lehvik. Kuulsast linateosest ei ole nime saanud ainuüksi minu ballett, vaid peale 1959. aasta maailma- esilinastust tekkis lausa standardtermin selle ainulaadse tundemaailma nimetamiseks. Nino Rota lõi Fellini maailmale sobiva muusika: siirad tunded on segatud peene irooniaga ja tihtipeale kannavad nii sealne huumor kui optimism endas üksjagu melanhooliat. Ma lihtsalt kibelesin seda koreograafiasse seadma.
Ainult tantsule ja teatrile eriomase tunnetusega alustan ma seda kerget ja helget teekonda läbi inimhingede maastiku ja mitte ainult selleks, et uurida itaallaste meelelaadi kui universaalset elurõõmu väljendust, vaid pigem selleks, et raputada mälestused välja omaenda varrukast.
Mina ei ole selle loo rääkija, kõnelevad minu geenid!”


„La dolce vita „ on väga meeleolukas, värviküllane ja lõbus. Vastukaaluks I vaatuse romantilisele „Gatsbyle“ on II vaatus justkui kirglik ja erootiline revüüetendus. Vaatamat erinevusele I ja II vaatus täiendavad teineteist suurepäraselt, eks ole ka Gatsby lugu magusa elu lugu. 
Nino Rota filmimuusika on päikseline, mänglev, äratuntavalt mõnus. Dzässi kuulan samuti meelsasti. Terve päev rööprähklemist reeglite keskel nõuab tihti õhtul autos just džässi, mis loob mulje vabaduse võimalikkusest.
Nautisin nii muusikat kui ka tantsu, kaunis oli. mida muud oskan ma võhikuna balleti kohta öelda.
Etendus oleks rohkemgi veel meeldinud, kui see oleks toimunud elava muusika saatel. Ja külalisetendusel Tallinnas lõppesid kavad väga kiiresti otsa, jäin ilma ja olin pahane. Kava leidsin täna internetist, seal on palju toredaid pilte. http://arhiiv.vanemuine.ee/files/document/2/276398a97d0485603378d671a4314a13.pdf


Minul tekkis soov ära vaadata ka Vanemuise uus ballett „Kesköö Pariisis“ Gerschwini muusikale, külalislavastaja Michael Shannon USA-st. 

1. veebruar 2016

Fuchsia Dunlop „Haiuim ja Sichuani pipar."

Fuchsia Dunlop
„Haiuim ja Sichuani pipar.
Magushapu söömismeenutus Hiinast.“

Inglise keelest tõlkinud Kreet Volmer
Tänapäev 2015
372 lehekülge.






Väga põhjalik käsitlus Hiina Sichuani provintsi toidust, ühtlasi üks parimaid raamatuid toidurännakutest, mida lugenud olen.
Kahjuks on minu Hiina periood möödas. Käsin Hiinas umbes samal ajal kui autor- 1996. aastal, pärast seda (t)ärganud suur Hiina ja Hiina toidu vastu on tänaseks vaibunud, aga huvitav lugemine siiski.

Tutvustusest: Auhindadega pärjatud toidukirjanik Fuchsia Dunlop oli esimest korda Hiinas 1994 ja tõotas juba siis, et sööb kõike, mida pakutakse, ükskõik kui võõras või kummaline see poleks. „Mõistsin, et kui tahad vahetut, kohtumist võõra kultuuriga, tuleb oma kookonist vabaneda,“ kirjutab ta. Köitvate memuaaride käigus kirjeldab Fuchsia lugejale oma kasvavat armastust Hiina ja selle toidu vastu, esimesest lummavast kokkupuutest Sichuani provintsi maitsetest rikka köögiga.

Nagu autor ise ütleb, on raamat Hiina köögi ootamatutest imedest. Ja selle kirjutaja elas Hiinas, käitus põhimõttel: „Kui oled Roomas, siis käitu nagu roomlased“ ning sõi kõike.

Raamatus on ka mõned Hiina toidu retseptid. Kes ei taha proovida kanajalgade toiduks valmistamist, võib alustada esimees Mao lemmikroaga sealiha punases kastmes lk. 219 või kanasupp papaia ja ingveriga (hea kopsupõletiku raviks) lk.205.

Stiilinäide lk. 162: „Põhiprobleem oli ikka tekstuur. Tekstuur on lääne inimesele viimane piiririba Hiina toidu hindamise õppimisel. Oled selle ületanud, siis oled ka sees. Kuid tee, mis selleni viib, on pöörane ja sunnib sind silmitsi seisma oma kõige hullemate eelarvamuste, lapsepõlvehirmude ja võib-olla ka freudistlike paranoiadega. See tekitab Sinus võõristust, ajab segadusse ning paneb mõnikord kaasmaalasi sind vaatama vaevu varjatud jälestusega. Mõtleme korraks, milliseid sõnu me kasutame mõne tekstuuri kirjeldamisel, mida hiina gurmaanid jumaldavad: kõhrjas, vonklev, limane, lirtsuv, vetruv, krõmpsuv. Lääne inimesel äratavad need häirivaid mõtteid seoses kehast väljuvaga, kasutatud taskurätikutega, tapamajaga, laiaks litsutud kahepaiksetega, märgade jalgadega kummikutes või võpatusega, mis kaasneb näppude kokkupuutel nälkjaga, kui salatilehti peenralt nopid. Kas võdistad õlgu, viimaseid lauseid lugedes? Ole nüüd aus.“
Mina piirdusin Hiinas grillitud rohutirtsuga, valisin kõige väiksema olendi, kes tänavatoiduletis oli vardasse aetud, maitsel ei olnud viga.
Allolev pilt on pärit Fuchsia Dunlop blogist http://www.fuchsiadunlop.com/of-vinegar-and-other-matters/
Need aurutatud pirukad maitsesid mulle väga.