Sheryl Strayed. "Metsik".

Metsik.

Sheryl Strayed

Tõlkinud  Riina Jesmin

Kirjastus: Varrak 2014

344 lehekülge

Ääretult põnev autobiograafiline raamat sellest, kuidas ameeriklanna Sheryl Strayed teeb läbi jalgsimatka marsruudil Pacific Crest Trail (PCT).  

PCT on matkamarsruut Ameerikas, mis algab Mehhiko piirilt ja kulgeb 4240 kilomeetrit kuni Kanada piirini. PCT kulgeb läbi terve California, Oregoni ja Washingtoni osariigi, läbi rahvusparkide ja looduskaitsealade. Mägirada, mis kulgeb mööda üheksat mäeahelikku: Lagunat, San Jacintot, San Bernardinot, Sierra Nevadat, Klamathi ja Kaskaade. 

Sheryl Strayedi lugu meeldis mulle rohkem kui ükski Santiago de Compostela palverännaku lugu, mida olen lugenud. Ameerikas ei nimetata matka palve-rännakuks, teel pole ka ühtegi kirikut ega palvemaja. PCT on matk metsikus looduses. Kuigi põhjused, miks matkale /palverännakule minnakse on siin ja sealpool ookeani samad: oma eluga puntrasolek, eneseotsingud ja enese proovile- panek.  

Sheryl on pärast oma ema varajast surma kopsuvähi tagajärjel elanud enesehävituslikku elu, millesse kuulusid narkootikumid ja  juhusuhted, tema abielu on purunenud. Ta on väga katki.

Raamat on kirjutatud emotsionaalselt, armastuse ja südamlikkusega meenutab Sheryl oma ema. Ränk teekond raskusi ja hirmu trotsides  aitab tal end taas leida. 

Sheryl läheb matkama väga vähese raha ja nõrga ettevalmistusega, hiigelsuure seljakotiga, mida ta hellitlevalt „monstrumiks“ kutsub.  No tegelikult valmistus ta matkaks küll terve aasta, kuid tegelikkus  osutus raskemaks.  Igasse peatuspaika lasi ta sõbrannal saata  kasti, milles oli  järgmise asustatud kohani toitu, puhtaid riideid, 20 USD ja raamat.

See raamat matkakastis hämmastas mind kõige enam . Esialgu kandis Sheryl neid raamatuid kaasas seljakoti raskust trotsides, hiljem põletas läbiloetud lehed ära.

Mõned PCT-l põletatud raamatutest:

Pacific Crest Tail reisijuht

Wiliam Faulkner „Kui ma olin suremas“

James Michener „Romaan“- Sheryli ema lemmikkirjanik.

Margaret Drabble „Suvine linnupuur“

Valdimir Nabokov „Lolita“

James Joyce „Dublinlased“

J.M. Goetzee „Barbarite ootel“

Maria Dermoit „Kümme tuhat asja“

Adrianne Rich „Unistus ühisest keelest“- Sheryli lemmikraamat, seda ta ei põletanud.

Kummaline raamatuvalik, mõtlesin. Mina neid raamatuid, mida sellest loetelust lugenud olen, matkale kaasa võtaks.  Aga mida mina võtaksin. Kui eksprompt koduselt raamaturiiulilt kaasa haarata, siis tõenäoliselt midagi Somerset Maughamilt, ehk "Inimorjusest", Betti Alveri luulekogu tuleb meelde. Ja piibli, on mida lugeda.

Raamatust on Kanada päritolu filmitegija Jean-Marc Vallée teinud filmi,mida Pöffil näidati. Filmistsenaariumi kirjutas ei keegi muu kui kirjanik Nick Hornby („Pikk tee alla“; „Elu edetabelid“, „Julia ,alasti“)

Sheryli mängib filmis Reese Witherspoon.

Kahju, et ma seda filmi ei näinud, raamat igatahes  paneb jäägitult kaasa elama!

Stiilinäide raamatust lk. 10. "Kuid naine, kes kõnnib üksinda metsikus looduses tuhat ükssada miili? Selline naine polnud ma varem olnud. Mul pole midagi kaotada kui proovi teen.

Nüüd seistes paljajalu sel California mäel, tundus, nagu oleks aastaid möödunud hetkest,mil langetasin väidetavalt ebamõistliku otsuse võtta enda päästmiseks üksi ette pikk matk mööda PCT-d- nagu pärinenuks see õigupoolest mingist teisest elust. Eluhetkest, mil uskusin, et kõik, mida olin varem teinud, on mind selleks rännakuks ette valmistanud. Kuid miski polnud mind ette valmistanud ega saanudki seda teha. Iga rajal möödasaadetud päev oli ainus võimalik ettevalmistus järgmiseks. Ja mõnikord ei valmistanud isegi eelnev päev mind ette selleks, mis juhtus järgmisel.

Näiteks selleks, et mu saapad päästmatult mäest alla lendasid.“

  

Ja  siin video PCT matkalt, hea teinekord vaadata. Pildi sisse minekuks tuleb ette kujutada, et soojakraade on üle 35 kraadi või vastupidi tuunida pilti: on külm, vihmane  ja õõtsuvad  tuuled. 

Ja laul Joni Mitchell'i laul „A Case of You“, mida Cheryl matkarada astudes laulis:

Janar Ala. "Ekraanirituaalid".

Janar Ala

 Ekraanirituaalid.

Toimetanud Elisa Loopealne.

Kujundanud Matthias Sildnik. 
Kaane kujundanud Marko Kekishev. 

Jumalikud Ilmutused, 2014.
116 lehekülge.

Kui raamat avada, siis tiitellehel on pealkiri „Ekraanitseremooniad“. Kui see ongi kellegi apsakas, siis lustakas, sest annab arvustajatele ainest selle üle arutleda.

Autor on tähelepanelik vaatleja ja oskab oma vaatlusi äraspidise nurga alt kirja panna. Kusagilt lugesin, et Janar Ala sidus raamatusse oma facebooki sissekanded. Sidus on vist vale sõna, seotud need lood omavahel ei ole. Kuna näoraamatus pead kirjutama lühidalt ja löövalt, selleks et sinu kirjutist laigitakse, siis sellised need lood, laastud, miniatuurid ongi välja tulnud.

Lahe lugemine.  Raamat jäi pooleli kui puhkusereisile läksin, kui tulin tagasi, oli järg kadunud. Jätkasin lugemist suvalisest kohast, sain aru küll, et olen korra juba lugenud, aga muudkui lugesin. Võingi seega öelda, et lugesin Janar Ala raamatukese kaks korda läbi.

Minu lemmikud olid „Tõde“ lk. 20. See on lugu sellest, kuidas autor tabas end suurelt hirmutundelt, kui avastas Londonist tagasi lennates, et enamik teda ümbritsevatest inimestest on eestlased.  Lugu lõpeb nii. „Kodumaale tagasi jõudes suundusin pea joonelt Balti jaama, sest nüüd oli hoopis vaja sõita rongiga. Vaksalis vaatasid taaskord ringi näod, mis tekitasid ühe väikese mõtte: maailmas on palju rahvaid ja palju nägusid, mõned sümpaatsemad, mõned ebasümpaatsemad, kuid nii suvaliselt tuimi ja rumalapoolseid nägusid kui eestlastel, pole vist küll ühelgi teisel rahval ette näidata. Kahjuks on see tõde.“

See lugu meenus mul puhkusereisil Sharm El Sheiki kui minu väikesele reisiseltskonnale ühes poekeses, kuhu teist aastat järjest sisse astusime, väga head ja kanget teed pakuti. Seejuures rääkis mustasilmne müüja, seejuures suur psühholoog, et eestlased on nii sümpaatne rahvas: nii sõbralikud ja lahked, et miks peetakse neid venelasteks; tema ütleb küll, et eestlased on 500% venelastest erinevad. Vot see Janar Ala lugu meenus mulle tol hetkel ja koju jõudes lugesin uuesti läbi.

Minu teine lemmiklugu „Vertikaalne unelus“ lk.35 , milles autor kirjutab oma kodukandist Palmusest. Sellest, et Palamuse elanikele võiks ehitada ühe sajakorruselise pilvelõhkuja. Tuli tuttav ette, minu koduvallas on elanikke alla 400, olen ka mõelnud, et vallarahvas võiks elada üheskoos kümnekordses majas. Aga selle peale pole ma tulnud, et seal võiks olla ka digitaalne meri ja digitaalsed järved digitaalsete kaladega.

Carnarvoni krahvinna. "Lady Almina ja tegelik Downton Abbey".

Lady Almina ja tegelik Downton Abbey.

Highclere'i lossi kadunud pärand.

Carnarvoni krahvinna.

Inglise keelest tõlkinud Tiina Randviir

Kirjastus Varrak

272 lehekülge

Raamat sattus minu kätte seetõttu, et e-raamatut „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“ müüdi eriti soodsa hinnaga paketis  koos selle raamatu ja Cheryl Strayed’i  raamatuga „Metsik“.

Sellega oli mu raamatute puhkusepakett koos. Kuigi vaatasin ka briti teleseriaali „Dowton Abbey“, siis eraldi Carnarvoni krahvinna raamatut ma ei oleks ostnud ega ka raamatukogust lugemiseks võtnud. Sellest oleks kahju olnud!

Raamatu Alminast, viienda Carnarvoni krahvi abikaasast kirjutas kaheksanda Carnarvoni krahvi teine abikaasa Fiona. Pildil Fiona koos 8.krahviga.

Raamat lausa ajendas guugeldama ja ei saa siia jätta üles riputamata pilti,  millel George Reginald Oliver Molyneux Herbert ehk siis  8.  Carnarvoni krahv  (sündinud 10 november 1956)on oma ristiema Elisabeth II süles. 

Küllap poleks see raamat nii palju tähelepanu äratanud maailmas kui Carnarvonidele kuuluvas Highclere lossis poleks üles võetud populaarne briti telesari „Dowton Abbey“.

Proloogis kirjutab autor: „See raamat räägib erakordsest naisest nimega Almina Carnarvon, perekonnast, kuhu ta abiellus, tema koduks saanud lossist, seal töötanud inimestest ja muutustest lossis, kui sellest sai esimese maailmasõja ajal haavatud sõdurite eest hoolitsev laatsaret……..

See pole ei elulugu ega ka ilukirjandusteos, kuid asetab tegelased ajaloolisse konteksti, mis on tuvastatud kirjade, päevikute, külalisraamatute ja majapidamisarvete kaudu.“

Kuigi autor tunnistab, et see ei ole ajalooline romaan, sain mina väga palju teada briti kuningakojast kuninganna Victoria valitsemisajal. Harva olen  ajaloolist romaani nii suure huviga lugenud. Samuti võiksin raamatut nimetada sõjaromaaniks, sest Esimese maailmasõja lahingute ja sõjaängi  kirjeldus tõid mulle meelde Remarque „Läänerindel muutusteta“

Almina Victoria Maria Alexandra Wombwell (1876 –1969) ja 5. Carnarvoni krahv abiellusid 26. juunil 1895 aastal Westminsteri St. Margareti kirikus.  

Almina oli elurõõmus ja aktiivne naine, kuid suuresti piirdus tema elu siiski krahvinnaks  ja lossi perenaiseks olemisega.  I maailmasõja ajal aastatel  avas leedi Almina Highclere lossis sõjas haavata saanuile haigla ja juhtis seda. Ajal  kui Almina pidas haiglat, analüüsis krahv  Herbert Briti vägede aerofotosid, kuna oli oma vigastuste tõttu sõjategevuseks kõlbmatu.

Pärast oma abikaasa surma 1923. aastal  abiellus Almina uuesti  ja sai nimeks Almina Dennistoun. Koos uue abikaasaga oli ta  1925.a. kistud palju kõmu tekitanud pikantsesse kohtuasja uue abikaasa ja abikaasa endise abikaasa Dorothy Dennistouni vahel. Kohtuasi läks Briti õigusemõistmise ajalukku ning on tuntud kui“ "Bachelor'i kaasus“. ("Bachelor's Case ).

Kuigi tutvustuses märgitakse, et raamatu peategelane on pealkirjas märgitud Almina, pakkus mulle rohkelt huvi 5. krahv  Carnarvor.

Carnarvori krahv abiellus kauni  Alminaga  suuresti  raha pärast, nimelt oli Almina rikka pankuri Alfred Rotsschildi salajane tütar, hiljem sai temast  oma isa ainupärija. Lisaks rahale sai krahv väga kauni naise ning tõenäoliselt oli see ka armastusabielu.

Kuid raha oli see, mida aristokraadid pidevalt vajasid, sest nad olid rohkem rahakulutajad kui -teenijad. 5. krahv ei olnud erand ja  oskas raha kulutada.

Tema kohta kirjutatakse raamatus, et ta kogus võrdsel hulgal raamatuid, maale ja tutvusi. Ta reisis palju ja tihti. Viienda krahvi hüüdnimi oli Mootori- Carnarvon, sest ta oli ostnud mitu esimest imporditud autot. 1898 aastal oli Briti autode valik küllalt vilets. Parimaks peeti Prantsuse Panhard –Levassori, mida käidi Prantsusmaal ostmas. Krahv Carnarvor reisis Prantsusmaalt tagasi  koos oma kammerteenri ja prantslasest autojuhiga. Kui ta lõpuks Inglismaale jõudis, kutsuti ta kohtu ette, sest oli tabatud kiirusel üle 12 miili ( 1 miil tunnis on 1,609344 km/h) tunnis, mis oli tollal lubatud kiirusepiir. Nagu inglise aristokraadile kohane mängis ta golfi, pidas ja aretas tõuhobuseid.  5. krahv armastas igasugu tehnikavidinaid ja  kiindus fotograafiasse. Just 5. krahv Carnarvoni  valdustes ehitas kapten  Geoffrey de Havilland esimese lennuki- biplaani , mis hiljem edasiarendatult pani aluse  Briti õhujõudude võitluslennukile  D.H.9  Esimeses maailmasõjas. 

Raamatus jääb küll peale mõte, et suur raha kulutaja oli Almina, kes kulutas seda oma riietele ja pidudele vastuvõttudele, ning et isa ja mees teda pidevalt manitsesid.

Paaril oli kaks last:Henry George Alfred Marius Victor Francis, kellest sai hiljem 6. krahv Carnavon ja tütar Evelin Leonora Almina.

Autor kirjeldab raamatus Carnarvoride harmoonilist elu ja ainult vihjab abielupingetele ja lahkarvamustele. Wikipedia  andmetel peetakse Henry Herberti isaks hoopiski prints Victor Albert Jay Duleep Singhi, kellel oli kauni Alminaga romaan. Aga mine sa võta kinni, kuidas oli, ja kas sel ongi tähtsust. Peaasi, et Carnarvoride liin jätkus ja kestab tänase päevani. George Kenneth Oliver Molyneux Herbert, sündis 13 otoobril 1992, 9. krahv Carnarvoniks saab ta pärast oma isa surma.

Pildil  van Dycki portree esimesest Carnarvoni krahvinnast Anne Sophiest, pärlid kaelas. Selle pärlikee kinkis 5. krahv kihluse ajal Alminale.

Kuna olin just eelnevalt lugenud "Kasvatamishirmu" , siis hämmastas mind lastekasvatus möödunud sajandi alguse aristokraatide peres, mis erines suuresti lastekasvatusest tänapäeval. Lapsed ei elanud koos vanematega, vaid täiesti teises maailmas. Algul vaatas nende järel lapsehoidja, siis koduõpetajanna, keda abistas paar toatüdrukut. Tollal soovitati emal lapsukest alguses ise toita  ning seejärel üle minna tasapisi lahjendatud lehmapiimale.    

Lk. 65: „Ajal, mil Almina lapsed ilmale tulid, ei olnud reegel „lapsed olgu nähtavad, aga mitte kuuldavad“ mitte naeruväärselt vanamoeline tõdemus, vaid raudne reegel. Seisuselt olid nad oma vanematest palju madalamal, mida näitab ka tõsiasi, et niikaua kui Porshy (poja hüüdnimi) ja Eve lasteoas elasid, pidid nad koos teenijatega kasutama tagatreppe.“

1901. aastal  sattus krahv Carnarvon  autoavariisse ja sai ränki vigastusi , millest päriselt ei tervenenud kolmekümneviie aastane krahv  kunagi. Avariijärgselt oli krahvi  keha oli räsitud, ta käis kepiga, teda piinasid peavalud ja sagedased haigused- arstid soovitasid kuiva kliimat ning lord Carnarvon siirdus talviseks ajaks Egiptusesse, millest sai tema suur kiindumus. Juba 19. sajandi lõpuks oli Egiptusest saanud üks turistide lemmikpaiku. 1907aastal pani krahv  aluse oma kuulsale Egiptuse antiikesemete kogule, mis pärast tema surma müüdi  Briti muuseumile. Lord Carnarvon rahastas väljakaevamisi Egiptuses ning mattis sinna suure varanduse. Kuna ma tõepoolest ajaloolisi romaane ei loe, tuli mulle suure üllatusena, et 5. krahv Carnarvon  avastas  koos arheoloog Howard Carteriga  Egiptuses Kuningate orus  Tutanhamoni hauakambri novembris 1923.

Lord Carnarvoril väljastatud kaevamisluba oli ka üks viimaseid, mis Egiptuses eraisikutele väljastati. Edaspidi võis kaevata vaid iseseisvunud Egiptuse riik.

Paraku ei saanud krahv Carnarvor oma leidu ja sellega seotud kuulsust kaua nautida, sest suri 5.aprillil 1923- kopsupõletikku.

Tema surmaga on seotud legend Tutanhamoni  needusest

"Surm saabub linnutiivul igaühele, kes seda hauda puudutab," ähvardanud iidne sõnum Tutanhamoni hauakambri sissepääsu kohal. Kuid arheoloogid ei uskunud needust ning varsti jättiski esimene neist oma elu.

Sellest on kirjutatud“ http://www.ohtuleht.ee/510332/90-aastat-vaarao-needust“

Raamat viienda Carnarvori krahvi ja  krahvinna Almina  elust on põnev lugemine.
Pilt on tehtud 1921.aastal, Almina on 45 aastane. 

Po Robinson ja Ashley Merryman. "Kasvatamishirm"

Kasvatamishirm.

Värskemad uuringud laste kasvatamisest.

Po Robinson ja Ashley Merryman

Inglise keelest tõlkinud  Eve Rütel.

Kirjastus „Tänapäev“ 2014

Uusimad teadmised lastekasvatamisest on mind kogu aeg huvitanud, eriti siis kui oma lapsed väiksed olid. Benjamin Spocki raamat oli ilmumise ajal 1978 aastal midagi suisa ilmutuslikku ja abi oli sellest noortele vanematele palju. Sellist raamatut ei olnud eesti keeles lihtsalt varem ilmunud. 90-ndatel kui noorimad lapsed sündisid, oli Spock juba põlu all, aga seevastu juba hulgaliselt ilmunud tõlkeraamatuid nii pediaatriast kui ka koolieelsest pedagoogikast.

"Kasvatamishirmu" lugesin, kuna sirvides tundus huvitav ja tahtsin lapselapsi paremini mõista.

Raamat on iga Sharm el Sheikhis basseini ääres lugemisele kulutatud tundi väärt. Pealegi sain paljud seisukohad oma lastega läbi arutada kohe.

Tutvustuse kohaselt paljastab raamat uue aja kasvatusteaduse varal, kui suurele osale meie paljudest raudkindlatest seisukohtadest laste kohta ei saa enam toetuda. Aga see ei ole akadeemiline käsitlus, raamat on kirjutatud  lahedas soravas ja selges keeles ning väga hästi tõlgitud.

Sissejuhatuses Miks vanemate vaist oma laste kohta võib olla nii ekslik, on öeldud: „Praegu pärast kolm aastat kestnud uurimistööd, võime Ashleyga lõpuks näha, et see, mida pidasime oma „vaistuks“, kujutas endast tegelikult vaid intelligentseid, informeeritud reaktsioone. Asju, mille olime endale selgeks teinud. Protsessi käigus avastasime sedagi, et neid reaktsioone ähmastas segapuder soovmõtlemisest, moralistlikest eelarvamustest, nakkavatest moehullustest, enda eluloost ja vanadest (kummutatud) psühholoogilistest seikadest-kõik terve mõistuse arvelt“.

Ma ei tea, kas tänapäeva noored lapsevanemad tunnevad nii, mulle oli küll tagantjärgi hinnates tuttav tunne.

Sellised toredad peatükid on raamatus:

Kiituse äraspidine võim.  Muidugi on ta eriline. Kuid uusimad uurimused väidavad, et kui lapsele seda öelda, rikub see ta ära. See on neurobioloogiline fakt.

Kaotatud unetunnid. Üle kogu maailma magavad lapsed praegu ööpäevas tunni võrra vähem kui 20 aastat tagasi. Hind: intelligentsuse langemine, emotsionaalse heaolu vähenemine, hüperaktiivsus tähelepanupuudulikkusega (ADHD) ja ülekaal.

Miks lapsed valetavad. Võime ju ausust väärtustada, kuid uurimustulemused on ühesed. Enamik klassikalisi tõerääkimise edendamise strateegiaid innustavad lapsi vaid paremini valetama.

On mõned peatükid, mis esmapilgul tunduvad puhtameerikalikud:

Miks valged vanemad rassiteemat ei puuduta, kuid siit leiab mõtteid, kuidas ja kas üldse erinevusi, mitte ainult nahavärvi, lastele selgitada.

10 huvipakkuvat peatükki!

Näiteks veel: Õe-venna mõju. Freud oli eksiteel. Shakespearel oli õigus. Miks õed vennad tegelikult kaklevad.

Mind üllatas kõige rohkem peatükk Kiituse äraspidine võim. Olen alati olnud arvamusel, et kui last kiita, turgutab see tema enesekindlust. Ameerika teadlane Carol Dweck aga eksperimenteeris mõttega, et alati ei ole see nii. Dweck kahtlustas, et see annab tagasilöögi kui laps seisab esimest korda silmitsi läbikukkumiste või raskustega. Paljukiidetud lapsed ülehindavad oma nutikust ja alahindavad pingutuse olulisust. Liigne kiitmine moonutab laste motivatsiooni; nad hakkavad tegema üksnes kiituse nimel, kaotades silmist ärategemisest tuleneva seesmise rahuldustunde. Dwecki uuringud näitasid ka ,et sageli kiita saanud lapsed muutusid konkureerivamateks ja olid rohkem huvitatud konkurentide jalga alla tallamisest .

Lk. „Kui õpilasekeskkooli jõuavad, peavad mõned neist, kellel põhikoolis läks hästi, suuremas ja nõudlikumas keskkonnas vältimatult rabelema hakkama. Need, kes võrdsustasid oma varasema edu kaasasündinud andekusega, kahtlustavad, et tegelikult on nad kogu aeg rumalad olnud. Nende hinded ei parane kunagi, sest tõenäoline võti nende parandamise juurde-pingutuse suurendamine-tundub neile lihtsalt järjekordse tõendina saamatusest.“

Kogesin seda sageli, et mu „targad“ lapsed ei suutnud, osanud ega tahtnud pingutada. Igasugune pingutus tegi nad ebakindlaks.

Sama huvitav oli peatükk Miks lapsed valetavad. Tegelikult valetavad kõik lapsed, see näitab nende intelligentsust ja valetamist õpivad nad põhiliselt meilt- täiskasvanutelt.

Jälle  väga huvitav peatükk nr.9 Oskab teistega ilusti mängida. Miks nüüdisaegne emotsionaalne süvenev kasvatusviis pole suutnud toota inglite põlvkonda. Siit jõudsin mõtetega koolikiusamise juurde.

Lk. 269 ütlevad autorid: „Laste arengu valdkonnas on teadmiste aardekamber valla igaühele, kes neist kahest levinud eelarvamusest vabaneb.

Esimene neist on, et laste psüühikas toimuvad asjad samamoodi nagu täiskasvanutel. Selle vildaka mõttevundamendi paremaks määratlemiseks nimetagem seda „sarnase mõju eksijärelduseks.

…..Sarnase mõju eksijäreldus aitab selgitada ka seda, miks ühiskond laste kiitmisega omadega rappa läks. Paljudes uurimustes on kiitus töötavate täiskasvanute puhul ilmnenud tõhusa mõjurina. Täiskasvanutele meeldib kiita saada. Kui lapse seismist motivatsiooni võib kiitus õõnestada, siis täiskasvanute puhul  see nii ei ole….Kuna kiitus meile endale nii väga meeldib, arvasime vaistlikult, et laste sellega ülekülvamine on kasulik.

Teine eeldus, millest tuleb loobuda, on see, et positiivsed omadused suudavad laste negatiivsetele joontele ja halvale käitumisele tingimata vastu astuda ja selle välja tõrjuda. ….Siis aga õpetas Victoria Talwar meile, et lapse ebaausus on märk intelligentsusest ja sotsiaalsest taibust. Nancy Darling selgitas, kuidas teismeliste pettusin nooruki identiteedi väljakujunemisel peaaegu vältimatult vajalik. Laurie Krameri uurimus näitas meile, kuidas pime pühendumine õiglusele ja erapooletusele võib õdede-vendade suhted kraavi ajada.“

See raamat paneb mõtlema .

Üks luuletus.

Viivi Luik

„Mis läbi aja läigatab,

on tume talve jää.

Kes sellel korra libiseb,

see pidama ei jää

ja seda tõusta aitab vaid

ta enda jõud ja jonn.

Jää alt ei paista midagi,

kuid midagi sääl on,

         sest samu salapragusid

täis on su hõimu verehääl,

ta silmavalgeil läigatab

seesama helk, mis kuskil sääl.

Jäälagendike kõminat

on täis ta luulekeel.

Täht süttib taevas üleval,

Näe süttib ikka veel.“

Sel aastal riputan oma luulerubriiki vanad lemmikud. 

Haruki Murakami. "1Q84" III osa.

„1Q84“

III osa

Haruki MUrakami.

Jaapani keelest tõlkinud Margis Talijärv

Kirjastus Varrak 2014

439 lehekülge

Ma ei mäleta, et viimasel ajal oleksin mingit teist raamatut asunud lugema sellise õhinaga.

Kirjutasin raamatu I ja II osast siin:Haruki Murakami "1Q84"

III osas on peategelasi vähem. Raamat on puhtalt Tengo Kawana ning Masami Aomame armastuslugu, mille sisuks on teineteise otsimine ja aeglane lähenemine suurlinna üksinduse ja ebaisikulisuse taustal. Eelmise köite saladuslikud ja vähemsaladuslikud tegelased on siin rohkem taustategelased

Lugemine oli puhas nauding. Alustades kartsin, et pikk vaheaeg  esimese ja teise raamatu vahel segab, aga seda ei juhtunud. Kõik tuli lugemise käigus meelde.  

Lugesin huviga, ootusärevusega, kas Aomame ja Tengo kohtuvad ning pääsevad tagasi ühe kuuga maailma aastasse 1984 enne, kui väljapääs suletakse.

Selles mõttes jätab raamatu lõpp otsad lahti.

Mulle väga meeldis. Murakami  romaan ei ole päris ulmekas,  mina ei nimetaks seda nii. Raamatus ei ole konstrueeritud keerulist ulmemaailma, on küll kaks kuud taevas, väikesed inimesed ja õhunukud, kuid kõik toimub nagu siin ja praegu…. ja  ei toimu ka. Võib toimuda üksnes kujutlustes, paralleelmaailmas.

Juba ajangi segast !  Elasin raamatusse nii sisse, et hommikul kell 7 autosse istudes, et tööle sõita, vaatasin  terve nädal kas taevas on üks või kaks kuud.

Murakami raamatutes on tähelepanuväärne osa muusikal. I raamatu blogipostituses kasutasin ohtralt muusikanäited, II raamatus uut lisada pole. Kuulan ikka Leoš Janáčeki „Sinfoniettat“ .

Aga pärast „1Q84“  ilmus Murakamil 2013 aastal uus romaan, inglise keeles „Colorless Tsukuru Tazaki and His Years of Pilgrimage“.

Ehk tõlgitakse ka eesti keelde, mina ei ole väsinud Murakami lugemisest.

Selle uue raamatu märgiline muusikateos "Le mal du pays" ("Koduigatsus") on pärist Ferenz  Liszti süidist klaverile “Années de pèlerinage" ("Palverännaku aastad"):

"Hectori õnneotsingud" kinos

Hectori õnneotsingud

Hector and the Search for Happiness (2014)

Žanr: Komöödia, draama, seiklus

Filmi lavastaja on Peter Chelsom („The Mighty“),

Tutvustusest:

Hector (Simon Pegg) on veidrikust psühhiaater, kes on oma näiliselt ilusast, kuid monotoonsest elust surmani tüdinenud. Ta tunnistab oma kauaaegsele tüdruk-sõbrale Clarale (Rosamund Pike), et tunneb end petisena, sest nägemata ise tõelist elu kogu selle mitmekesisuses, on ta nõuandjaks oma patsientidele, suutmata neid kübetki õnnelikumaks muuta. Niisiis otsustab Hector teha midagi, mida keegi temast ei ootaks. Pakatades muretust vaprusest ja lapsemeelsest uudishimust asub ta üksinda teekonnale maailma kõige erinevamatesse paikadesse, eesmärgiga leida see salapärane Tõelise Õnne valem. Muidugi tipneb too seiklusi, huumorit ja uusi tutvusi täis teekond ootamatult naljakate ning põhjapanevate tagajärgedega.

Kuigi olen harv kinokülastaja, 2014 aastal vaid 9 korda, siis oli näitlejaid, keda tundsin, sest üsna muljetavaldav plejaad oli koos.

Peaosades:

Simon Pegg.

Rosamund Pike tuli mulle tuttav ette filmist „Leitud“. Ka siin filmis kehastas ta iseteadlikku ja sihikindlat tänapäeva noort naist, kes on kooselu õnnestumise eest  võtnud vastutuse enda peale ja peab lõpuks tõdema ,et ei õnnestu. Selles filmis siiski happy end mõlemale peategelasele.

Toni Collette.

Stellan Skarsgård, tuli tuttaa ette „Mamma miast“ ja“ Lohetätoveeringuga tüdrukust.“

Jean Reno, „Leon“ ja veel, aga kus ei meenu.

Christopher Plummer, „Helisev muusika", „Lohetätoveeringuga tüdruk.“

Täitsa vahva film oli. Eriti meeldis mulle see, kuidas film tehtud oli. Kasutatud oli joonisfilmi  võtteid, mis lisas filmile kõvasti  lustakust, üks stseen oli justkui varjuteatris üles võetud.

Zanrilt oli tutvustuses määratlus komöödia, draama, seiklus ja tõesti kõik nimetatud zanrid olid filmis ka esindatud.

Tavapärasest komöödiast eristas filmi see, et ta pani mõtlema, veel järgmisel päeval. Ikka õnne üle. 

Film lõpeb trafaretse klišeega, et  igaüks võib, saab ja kogunisti peab  õnnelik olla.

Õnneotsingutest ja oskusest olla õnnelik on kirjutatud palju raamatuid, filmigi aluseks on François Lelordi 2002. aasta bestseller „Hector and the Search for Happiness“.

Kui filmi Hector ei osanud öelda, kas on tööl ja kodus õnnelik, kõik tundus tüütu , läks ta reisile, et teha õnneuuringuid. Mis teeb inimesi õnnelikuks, see küsimus painas teda. Mulle aga meenus Cretchen Rubini raamat “ Õnneprojekt“ Cretchen lähenes õnnetundele projektipõhiselt ja alustas tööd iseendaga. Nii palju kui ma mäletan, oli tema 12 kuulise projekti esimese kuu ülesanne lisaenergia tekitamine, mille alla kuulusid varem magama minemine, trenni tegemine ja vana kraami äraviskamine.  Aasta hiljem tõdes Grtechen, et ta tõepoolest on õnnelikum ja aru saanud, et see õnn  oli tal kogu aeg olemas.

„ Õnneprojekti“ raamatut riivasin rõhutamaks, et naine alustas iseendast, mees (Hector) läks õnne kaugesse maailma otsima. Aga filmi lõpuks  jõuab Hector  Hiina, Tiibeti ja Aafrika reisilt (suurepärased kaadrid!) koju tagasi oma Clara juurde ja siin see õnn ongi.

Filmis ütles tuntud teadlane, õnneuurija, et meenutage aega oma lapsepõlvest, mil  olite täiuslikult õnnelik.  Ausalt öeldes, kuigi mu lapsepõlv oli kõike muud kui õnnetu,  siis mingit sellist konkreetset mälestust haarava õnnetundega ma meenutada ei suutnud. Kõik, mis ma kogetud õnnetundega meenutada suutsin oli valdavalt seotud minu lastega. On  ka vaimustavaid hetki armsamaga, mida võin meenutada kui erilist õnnehetke.

Samuti on kauneid vaateid reisidel ning koduümbruse looduses, mõni muusikapala ja kontsert, mille kohta tagantjärgi võin  öelda, et kogesin suurt õnnetunnet. Siit järeldan, et erakordse ilu kogemine tekitab suurt õnnetunnet.

Ja olen  kogenud suurt ja sügavat õnnetunnet mõnel vaiksel ning leebel hetkel, kui olen mõelnud sellele, millega mind on õnnistatud -abikaasa, lapsed, pere, võimalused ja jätnud mõtlemata sellele, mida mul pole ja mida tahaksin. Tõenäoliselt oleks neil hetkedel  aju-uuringute masina ekraanil minu aju samuti kollaseks värvunud nagu Hectoril filmis.

Õnnest on väga palju raamatuid, raamatute kõrval oli filmi kosutav vaadata. 

Kokkuvõtte filmist teen J.W. Goethe lausega „otsige endas ja te leiate kõik“.

John Steinbeck "Hiirtest ja inimestest" Linnateatris

„Hiirtest ja inimestest“

Etendus ühes vaatuses.

Esietendus Hobuveskis 04.10.2014.

John Steinbeck romaani autor

Udo Uibo tõlkija

Vallo Kirs (Ugala) dramatiseeringu autor ja lavastaja

Tõnis Parksepp dramatiseeringu autor ja dramaturg

Jaanus Laagriküll kunstnik

Emil Kallas valguskujundaja

Loore Martma muusikaline kujundaja

Mängivad:

Mikk Jürjens- George

Indrek Ojari-Lennie

Aleksander Eelmaa-Candy

Alo Kõrve- Slim

Mart Toome-Peremees

Henrik Kalmet-Carlson

Kaspar Velberg- Whit

Märt Pius -Curley

Maiken Schmidt-Curley naine

Tegevuskoht Lõuna –California rantšo 20 sajandi kolmekümnendad aastad.

Meist viiest, kes me koos teatris käisime, olin ainult mina J. Steinbecki  „Hiirtest ja inimestest“ lugenud ja see meeldis mulle väga.  Pean tunnistama, et kui raamatu lõpetasin, siis nutsin lahinal.

Mulle on kõik John Steinbecki raamatud kohutavalt meeldinud: valusalt vihane „Vihakobarad“, mastaapne „Hommiku pool  Eedenit „ ja mõnusalt humoristlik „Karbitänav“.

Kui väga heade raamatute hulgast peaks lemmikut valima, siis on selleks „Hiirtest ja inimestest“ kõrval „Me tusameele talv“. Viimast olen kaks korda lugenud ja küllap loen veel korra. See on nii peenetundeline ja küps, mitmekihiline psühholoogiline raamat. (Võtsingi ta riiulilt enda kätte ja viin öökapile.)

Teatris ei ole ma „Hiirtest ja inimestest“ varem näinud, aga mängitud on seda küll. Eesti Draamateatris 1966.a. Gunnar Kilgase lavastue kolmes vaatuses mängis George Heino Mandri,  Lenniet Aksel Orav, Candyt  Ruut Tarmo ja Ita Ever Curli naist.

1993.a. lavastas Vjatšeslav Gvozdikov „Hiirtest ja inimestest“ Viljandi teatris Ugala. Kahevaatuselises näidendis  mängis George’i Tõnu Tepandi ja Lenniet nüüdne Tallinna Linnateatri näitleja Allan Noormets,  Slimi osas astus üles  Üllar Saaremäe.

Linnateatri ühevaatuseline etendus kestis üks tund ja 45 minutit. Mõnikord, kui kedagi teatrisse meelitad, on väga tarvis teada, kaua etendus kestab.

Tutvustusest: Jutustuse „Hiirtest ja inimestest“ algne pealkiri oli „Something That Happened“, mida võib tõlkida kui midagi, mis lihtsalt juhtus. John Steinbeck kirjutas loo 1930ndatel, suure majanduskriisi aegu. Kaks sõpra saabuvad rantšosse tööle, neil on üks unistus – natuke raha koguda ja omaette elama asuda.

Kuid mis juhtub hiirtega, võib juhtuda ka inimestega, ütleb Robert Burnsi poeem, mis Steinbeckile kirjutamise ajal näppu sattus ja kust ta lõpuks pealkirja näppas. Isegi parimad kavatsused võivad luhtuda. Steinbecki väike rantšo on maailma minimudel, kus pannakse proovile need asjad, mida saab muuta, need asjad, mida ei saa muuta, ja me oskus nende vahel vahet teha.

Kava on nagu väike raamat. Selles on  Paavo Piigi intervjuu „Vallo Kirs ja Tõnis Parksepp –radikaalid kümne aasta pärast“ ja  lühiülevaade John Steinbeckist.

Katkend Robert Burns’i “ Hiirele“ (tema koos pesaga väljakündmise puhul novembris 1785) Kullo Vende tõlkes:

Kuid see ei ole sinu leid,

et ettevaatus alt veab meid.

Läeb luhta plaane, tehku neid

kas hiir või mees;

ja siis ei käi me rõõmuteid,

vaid –silmad vees.

Ent sul on lihtsam eluteel:

vaid hetkemuret tunneb meel!

Kuid mulle kerkib meelde veel

sünk möödanik!

Ja hirm, et hullem olla eel võib tulevik.

Meile viiele, kes me käisime vaatamas, etendus meeldis väga,

Kuna mina teadsin, mis juhtub, siis jälgisin näitlejate mängu ja etenduse kulgemist traagilise lõpplahenduseni,  pinge oli tajutav, ka mulle, kes ma teadsin, mis juhtub.

Hobuveski  on  parim ja sobivaim mängukoht sellele tükile. Heli ja valgusega anti edasi suveöö ja –päev, muidu lakooniline, hall ja viletsust rõhutav lavakujundus.

Näitlejad kõik suurepärased. Indrek Ojari Lennie oli siiras ja lapsemeelne,  ilma Mikk Jürjensi George  suunavate märkuste  ja manitsusteta poleks ehk arugi saanud, et Lenniel on vaimupuue. Küllap võiks Lennie osa mängida ka teisiti, tema puuet rõhutades. Aga meeldis just Indrek Ojari lähenemine, mis lisas etendusele sooja huumorit.  Meelde jäi  ka Aleksander Eelmaa  Candy. Väga meeldis mulle ka Henrik Kalmeti noor vihane mees Carlson, napp, täpne ja terav. Etendus oli liigutav ja südamlik, traagilist ei olnud ülearu ekspluateeritud, pisaraid ma  ei märganud.

Miks ma kogu aeg kiidan, sellepärast, et ma väga valin etendusi, mida lähen vaatama,, sestap on loomulik, et väljavalitud on kõik head ja mõned väga head.

Kjell Westö. "Terendus 38"

Kjell Westö

„Terendus 38 „

Rootsi keelest tõlkinud Tõnis Arnover

Toimetanud Hille Lagerspetz

Sari Põhjamaade romaan

Eesti Raamat 2014

287 lehekülge

Auhindadega pärjatud soomerootsi kirjanik Kjell Westö

•              1997 soome kirjandusauhind Tack för boken-medal

•              2001 Rootsi Kirjanduseakadeemia De Nios Vinterpris

•              2006 kirjandusauhind Finlandia

•              2008 Soome Lõvi rüütelkonna teenetemärk Pro Finlandia

•              2014 Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhind

•              2014 Rootsi kirjanduspreemia Aniarapriset  

Raamatu tegevustik algab 16. novembril 1938 sellega, et  kontoriametnik Matilda Wiik ei ilmu tööle advokaat Claes Thune büroosse. Järgmistel lehekülgedel kandub tegevus kaheksa kuud varasemasse aega märtsi 1938 ja kulgeb edasi kuni jõuab taas 16. novembrisse 1938.

280. leheküljel jutustatakse sellest, miks ja kuidas Matilda, relvastatud õiglusega võtab õigusemõistmise ja/või kättemaksu enda kätte. Lisaks Matilde loole on ruumi ka jutustaja Claes  Thune loole, kes on oma abikaasa ühele oma sõpradest kaotanud ja äsja lahutatud keskpärane advokaat ning diplomaat. Peategelaste lugudega põimuvad Claes Thune sõprade, kes kokku moodustavad kolmapäeva-klubi lood. Raamatu sündmustik leiab aset rahutul 1938 aastal, seetõttu hõlmavad raamatus olulise koha paremäärmuslike meeleolude pealetung maailmas, fašism, antisemitism, rassipuhtus ja juudiküsimus.

Raamatu oluline tegelane on Helsingi linn nagu ka Kjell Westö eelmises raamatus „Kus kõndisime kunagi: romaan ühest linnast ja meie soovist rohu seest välja paista“ 

( Eesti Raamat, 2011). Autor puistab rohkelt viiteid 1938 aasta Helsingi olustiku ja kultuuri kohta: kohvikud, tänavad, ärid, filmid, näitlejad ja muusikud. Nauditav lugeda, kahjuks äratundmisrõõm puudub.

Igal linnal peaks olema oma kirjanik, nii nagu Helsingil on rootsi keeles kirjutav Kjell Westö. Kes võiks Tallinna kirjanik olla? Keskaegsest Tallinnast kirjutab ületamatult Indrek Hargla, aga teisi autoreid ei meenugi.

Kjell Westö on üks mu lemmikuid. Olen lugenud kõik eesti keelde tõlgitud : „Bruusi juhtum“, „Lang“, „Kus kõndisime kunagi“. Nende seast on lemmik „ Kus kõndisime kunagi“.

Kas olen mina väsinud Kjell Westöst või on Kjell Westö väsinud oma kuuendas ja viimases romaanis, mis alles pärjati Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnaga, aga minu arvates oli raamatu stiil pisut ebaühtlane ja hüplev. Või on selle mulje aluseks tõlge. 

Aga peab tunnistama, et üllatus viimasel lehel oli vägev, kriminaalromaaniski ei saaks parem olla.

Autor lõpetab raamatu küsimusega lk. 278 : „Ta seisis seal, novembri hommikupoolik oli jahe ja läbipaistev nagu klaas, ja mõtles sellele, et maailm, mida ta oli tundnud ja millele oli pannud nii suuri lootusi, oli haihtunud olematuks: võib-olla ei olnud see kunagi olnudki?“

ÕS 2013: terendus- miraaž, kangastus

Leheküljel 274.“Terendus.

Nagu palju muudki.

Terve hommik ja terve elu tundus talle korraga ähmase terendusena.

Nagu mitte miski ei oleks olnud tõeline, nagu oleks kõik, mis ta oli ette võtnud, jäänud lõpetamata.

Nagu ei oleks maailmas piisavalt hapnikku, et ta saadaks hingata.“

Tuttav tunne, oleme nii ju isegi tundnud.
Raamatus mängiti  kostervalssi. Kujutan ette, et see võiks olla midagi sellist. Matti Louhivoori alustas küll laulmist 50-ndatel, aga laul on ehk sama.