Robert Galbraith "Kus on kurja kodu"

Robert Galbraithi kolmas romaan detektiiv Cormoran Strike sarjast. Sellises järjekorras siis:

„Käo kukkumine“

„Siidiuss“

„Kus on kurja kodu“.

Esimene raamat Robert Galbraith „Käo kukkumine“üllatas meeldivalt, olin juba jõudnud lugeda J.K. Rowlingi esimest romaani täiskasvanutele -“Ootamatu võimalus“ (e.k 2013).

„Siidiussi“ lugemine ei edenenud mul kuidagi.  Pidasin põhjuseks seda ,et uuritav kuritegu ületas mu taluvuse piiri ja ei tundunud reaalne. Tagantjärgi arvan, et  põhjuseks oli ka see, et ma ei lugenud raamatut läbi ühe hooga. Robert Galbraith "Siidiuss"

Viimases romaanis uurivad Robin Ellacott ja Cormoran Strike lugu, mis puudutab neid endid isiklikult. Keegi tahab hävitada Cormoran Strike’i  ja ründab seetõttu Robinit, kuna arvab detektiivil oma assistendiga olevat soojad suhted. Pahategijat tuleb otsida Cormoran Strike minevikust ning kahtlusalused on Strikel olemas ka. Aga kes neist kolmest, ühtviisi kuritegelikust ja karistust väärivast mehest, Cormorani ja Robinit ründab ja kuidas ning kust teda leida?  Kõige kõrval on peategelaste suhe võtmas uusi kurve. Eraeluliselt tunnistavad mõlemad endale huvi teise vastu ja tööalaselt on Robin lõpetanud uurija kursused ning mõnikord nimetab Strike teda partneriks.Samal ajal läheneb Robini ja Matthew pulmapäev.

Kes soovib krimka kiirteed ja keskendumist vaid lahendamist vajavale loole, sellele on raamatus liiga palju Cormorani ja Robini eraelu, aga autor oskab jutustada ning minu arvates see raamatut ei kahjusta - lükkab mõnu (lahendust) veidi edasi.

Kõrvuti kurjategija jälgede ajamisega viib Robert Galbraith alias JK Rowling lugeja Londoni  kuritegevuse keskele: narkootikumid, mõrvad, naiste vägistamine ja  laste väärkohtlemine; noorte hulgas leviv keha terviklikkuse identiteedi häire- füüsiliselt terved tunnevad tungi amputeerida oma jäsemeid.

BBC telesarjas „Cormoran Strike“ mängib Strike’i Tom Burke ja Robinit Holliday Graingre. On hea lugeda kui oskad endale kangelasi ette kujutada.

„Kus on kurja kodu“ meeldis mulle kolmest Cormoran Strike loost enim. Lugesin selle läbi kolme õhtuga. 100 lehekülge enne lõppu sai  Cormoran Strike  järsku ilmutuse, kes on mõrtsukas. Mina pidin aga lugemise lõpetama, kell oli kõvasti üle kesköö ja jätkata sain alles järgmisel õhtul. Kogu vahepealse aja murdsin kõvasti pead selle üle, kes on süüdlane. Üritasin olla metoodiline, proovisin ära arvata, kes võiks olla raamatus nimetatu See, et seejärel jõuda süüdlaseni. Õigel teel olin, aga autorit ma üle ei kavaldanud, raamatu lõpp tuli üllatusena.  Kui Cormoran Strike loo lahendas, lehitsesin veel raamatut tagasi, otsimaks kas tõesti oli lahendus  ühe pildi peal näha.

Kõigi raamatu peatükkide motoks on mõni rida Blue Öyster Cult laulust ja raamatu lõpus on viidatud laulude mitmeleheküljeline loend. Kuna sellisest bändist midagi ei tea, kuulasin ka paari. Järgnev "Make Rock Not War"

Raamatu tõlkis Anne Kahk.

Mõned väga head kohad ja ütlused märkisin ära:

Ta vaatas üles, pilgus mingi kõigele ümbritsevale laienev pahatahtlikkus.

… Nüüd ründasid mälestused teda nagu puntrasse keerdunud rästikud, kellele ta on kogemata peale astunud.

Järgmises lõigus avaldub Cormoran Strike inimlikum pool:

Lk. 186 „Ta pilk eksles tontlikul pargil, lummatud tõusva päikese kiirtest, mis puude leherikkaid oksi udu seest ükshaaval välja joonistas . Ilu võis näha igal pool, tuli vaid hetkeks peatuda ja vaadata, paraku kippus päevast päeva argimuredega maadeldes kergesti ununema , et on olemas selline täiesti tasuta jagatav rõõm. Strike oli talletanud mällu samalaadseid hetki oma lapsepõlvest, eelkõige Cornwallis veedetud ajast; virvendav veepind varajasel hommikutunnil, sinine nagu liblika tiib; Gunera passaaži salapärane smaragdroheline valguse-varjudemäng Trebah Gardenis; kauged valged purjed nagu merelinnud õõtsumas rahutul metalsel merel.“

Gunera passaaž Trebah Gardenis http://www.trebahgarden.co.uk/, millest Strike räägib:

Mida võiks järgmisest raamatust oodata: taas põnevat ja ootamatute pööretega lugu, seda et vana kallim Charlotte tuleb tagasi Cormoran Strike juurde või hoopis et Robini ja Matthew abielust ei tule midagi välja. See, et Robini ja Cormorani koostöö jätkub, paistab raamatu lõpust kätte.

Robert Calbraith

„Kus on kurja kodu“

Inglise keelest tõlkinud Anne Kahk

Kirjastus Varrak 2016

527 lehekülge

Philippa Gregory "Teine Boleyni tüdruk"

Ajalugu paelub mind, eriti kuningakodade ajalugu. Olen lugenud kõiki eesti keeles ilmunud raamatuid Henry VIII-st  ja tema kuuest naisest. Naistest värvikaim on kahtlemata Anne Boleyn, kes on andnud ainest raamatuteks, näidenditeks, filmideks, ooperiks ja teisteks muusikateosteks.

Loetud raamatu peategelane on küll Anne õde Mary Boleyn. Raamatus on Mary Anne noorem õde, ajaloolased arvavad, et vanem õde.

Mary Boleyn'i arvatav portree.

Anne Boleyn'i portree

Justin Chadwicki filmis „Teine Boleyni tüdruk"( The Other Boleyn Girl) 2007, mängis blondi Mary Boleyni Scarlett Johansson ja brünetti Anne Boleyni Natalie Portman.

Anne Boleynist kirjutatud raamatutest  on mulle enim meeldinud Hilary Manteli romaan "Aeg äratada surnud" (Pegasus 2014). Seda Bookeri auhinnaga pärjatud raamatut oli muidugi tunduvalt raskem lugeda kui Philippa Gregory raamatut.

Gregory „Teine Boleyni tüdruk“ lugemine läheb kergelt ja kiirelt, seda enam, et ajalooline taust on teada. Raamat on tõeline naistekas: armastust, kirge, petmisi, skandaale, täitunud ja täitumata ambitsioone. Samas oli mul lugedes kogu aeg tunne, nagu tegutseksid peategelased tänapäeval. Õekeste jutt ja mõtted tundusid tuttavad tänapäeva seebiseriaalist või romaanist. Mis tähendab seda, et raamatus puudus minu arvates ehtne ajaloohõng ja ajastutruudus. Kes seda nüüd küll teab, kuidas tollal mõeldi või räägiti, aga minu ettekujutuses teisiti. Pärast Boris Eifmani balleti „Onegin“ vaatamist, lõpetasin neil päevil parasjagu ka raamatu lugemist, tabasin end mõttelt, et raamatu peategelased mõtlevad ja räägivad nii nagu toimuks tegevus tänapäeval. Piisab vaid kui kuningas Henry asemel oleks rikas ja edukas ärimees. Kui lugeda raamatut kui naistekat, siis mainitud puudused ei sega  absoluutselt.

Võõrastust tekitab vaid peategelase vanus tema armuseikluste ajal-14-15. Tuleb endale meelde tuletada, et tegevus toimub 16 sajandil- olid ajad, olid kombed.

Ajaloo huvilised, kes meelsamini lahingutegevusest ja riikidevahelistest suhetest loevad või kes tahavad täpselt teada, kuidas anglikaani kirik tekkis, võivad selle raamatu kõrvale jätta. Neile, kes meelsasti loevad õukonna siseelust, inimeste-vahelistest suhetest ja skandaalidest kuningakojas- on raamat maiuspala.

Kuna Mary Boleyn hakkas mind huvitama, loen kunagi läbi ka teise raamatu.

Philippa Gregory

"Teine Boleyni tüdruk. Esimene osa"

Tõlkinud Ülel Jälle

Ersen 2016

295 lehekülge

Boris Eifmani ballett "Onegin"

„Onegin“

Boriss Eifmani ballett

Pjotr Tschaikovski ja Aleksandr Sitkovetsky muusikale

Lavakujundus: Zinovi Margolin

Kostüümid: Olga Shaishmelashvili, Pjotr Okunev ja Anna Jakuštšenko

Valgus: Gleb Filshtinski, Boris Eifman

Maailma esietendus: 3. märtsil 2009.

19. veebruaril Nordea kontserdimajas

Tantsisid:

Oleg Gabõšev-Onegin

Ljubov Andrejeva- Tatjana

Dmitri Fisher- Lenski

Alina Fisher –Olga

Igor Subbotin-„Kindral“

Etendus „Onegin“ on Puškini värssromaani koreograafiline versioon, milles Puškini tegelased Boriss Eifmani soovil tegutsevad kaasajal. Alates 1991. aastast, laval näidatakse Jeltsini-aegseid sündmusi, kuni sajandivahetuseni. Tšaikovski muusika kõlab vaheldumisi Aleksander Sitkovetski rokkmuusikaga ja tulemus on võimas. Minu arvates.

Olen näinud ooperit „Jevgeni Onegin“ kolm korda ja kui võimalus, vaataksin veel.

Olen vaadanud „Estonias“ John Cranko balletti „Onegin“  Aleksandr Puškini ainetel ja see meeldis mulle. John Cranko ballett "Onegin" Estonias.

Cranko „Onegin“ tantsib ainult Tšaikovski  järgi (arranžeerija Kurt-Heinz Stolze) ja on ajastutruu. Eifmani „Onegin“ on kangelased nihutanud meie aega, sobitanud kokku klassikalise ja rokkmuusika ning loobunud klassikalistest varvaskingadest. Tegemist on modernse balletiga, selle poolest meenutas mulle Berliinis nähtut Nacho Duoto lavastust. Neli etendust neljal järjestikulisel õhtul. Kolmas õhtu. 

Seejuures ei ole „Oneginis“Puškini tegelased ajas ümbertõstmisega midagi kaotanud. Süzee on mõistetav isegi neile vaatajatele, kes ei ole „Jevgeni Oneginit“ lugenud. Nagu kavalehel öeldud, annab ballett „Onegin“ võimaluse näha hästi tuntud süžeed läbi kaasaegse inimese silmade.

Ja tulemus on nauditav. Need kaks balletti on niivõrd erinevad, et neid ei saa võrrelda. Kui siiski midagi erinevat esile tõsta, siis Cranko ballett on suur-sugusem ja väljapeetum, Eifmani oma emotsionaalsem ja psühholoogilisem.

Meelde jäid mõned suurepärased tantsud koos lavakujundusega näiteks  Tatjana unenägu. Lenski ja Onegini tantsud, nende n.ö. duett, no vot ei tea, kuidas balletis paarisnumbrit nimetatakse, olid võrdlemisi homoerootilise tooniga.

Kaks korda oli laval käigus rekvisiidina nuga, „anti nuga“ venepäraselt.

Ja muusika, kuigi see tuli lindilt, võlus. Üllatavalt hästi sobis Tšaikovski kokku rokkmuusikaga.

Boris Eifmani kohta kirjutatakse kavalehel veel, et ta on koreograaf- filosoof.

Sankt – Peterburi riiklik akadeemiline balletiteater on loodud Boris Eifmani poolt 1977. aastal ja kandis algselt nime Leningradi „Uus ballett“.

Nüüdseks on koreograafilise dissidendi Boris Eifmani balletiteatrit saatnud edu esinemistel maailma tähtsamatel lavadel.

Boris Eifmani balletiteater oli Tallinnas kahe balletiga, päev varem oli kavas „Rodin“- kahjuks kahte õhtut pealinnas ei saanud endale lubada.

Aga kui Eifmani teater taas Tallinna tuleb, lähen vaatama.

Geir Tangen "Maestro"

Geir Tangen andis „Maestro“ välja oma kulu ja kirjadega 2016.aasta jaanuaris. Nüüdseks on raamat tõlgitud 16. keelde. Autor peab Norras populaarset krimiblogi. https://bokbloggeir.com/

Geir Tangen on pidanud ajakirjaniku, vabakutselise toimetaja ja põhikooli õpetaja ametit.

Skandinaavia kirjastused ootavad pikisilmi uut Stig Larssonit, vaevumata seejuures isegi kõiki neile saadetud käsikirju läbi lugema. Kuidas võiksid solvunud ja meeleheitel debütandid ja autorid endale tähelepanu tõmmata?

Raamatu tegevus toimub väikeses, esmapilgul idüllilises Lääne-Norra linnas Haugesundis. Nagu ikka on esmapilk on petlik. Linnakeses on juurdunud ranged protestantlikud vaated, tegutsevad sektid mõistavad hukka alkoholismi, kaasaegse noortemusa ja homoseksuaalsed suhted. 

2014.aasta oktoobris vapustab linna esimene mõrv – keskealine naine visatakse korterelamu 7. korruselt alla. Selgub, et kohaliku ajalehe ajakirjanik Viljar Ravn Gudmundsson on eelmisel päeval saanud hoiatava e-kirja, mida ta tõsiselt ei võtnud. Gudmundsson on seesama ajakirjanik, kes 4 aastat tagasi vallandas geypoliitiku paljastamisega traagilise sündmusteahela. Enne kui kohaliku politsei uurija Lotte Skeisvoll oma meeskonnaga suudab esimese mõrva lahendada, järgneb teine mõrv. Ka selle kohta saab Gudmundsson hoiatuskirja. Ja nii edasi - seitsme päeva jooksul kuus mõrva. Mõrvade ohvriks on isikud, kes on kohtu all olnud, kuid õigeks mõistetud süü tuvastamatuse tõttu. Kes on võtnud kohtu-mõistja rolli enda kätte? Ise nimetab ta end raamatus maestroks ja on võtnud dirigendi rolli sündmuste üle, millel ta vääramatu etteplaneeritusega toimuda laseb. On see keegi, kes peab lugu klassikalisest muusikast- viited muusika- terminitele? Kui ta oleks sektidega seotud, siis peaks ju tema monoloogides olema viiteid jumalasõnale. Ja maestro tunneb hästi krimikirjandust. Politsei jõuab jälile, et mõrvad jäljendavad Norra krimikirjanike Anne Holti (eesti keeles „See, mis kuulub mulle“ 2006; „See, mis kunagi ei juhtu“ 2007“; Unni Lindelli (eesti keeles „Mesilõks“ 2014) , Joe Nesbö (eesti keeles 9 raamatut) , Gunnar Staaleseni (ei ole tõlgitud?) ja veel mõne autori raamatutes toimunut, kusjuures maestro neile ka viitab.

Joe Nesböt on tõlgitud 9 raamatut, loeksin meelsasti ka teiste Norra krimikirjanike raamatuid. Ja ausalt öeldes, pärast 10 tunnist tööpäeva ma peale krimkade ei suuda midagi muud lugeda. Peaksin vist "kultuuritarbimisest" puhkuse vormistama.

„Maestro“ tegevus toimubki seitsme  päeva jooksul põgusate järelvaadetega nelja aasta tagustesse sündmustesse.

Hea krimka juurde kuuluvad põnevus, ootamatud pöörded tegevuses, enam-vähem realistlik lugu, veenvad tegelased ja sümpaatne uurija, said vist kõik minu jaoks olulised kriteeriumid nimetatud. Kirjutamisoskus ja hea tõlge ka muidugi.

Kõike nimetatut romaanis pakutakse. Noor naisuurija Lotte Skeisvoll tuletab meelde teleseriaal „Sild“ Sagat oma sundkäitumusliku häirega. Seega on ta põhjamaiselt realistlik ja inimlik oma ärrituvuse ja vigadega, samas põhjalik, ettevaatlik, tõendeid otsiv ja täpne. Loomulikult on tal kaasas probleem isiklikust elust ja konflikt pealinnast saabuva uurijaga. Kõik see teebki raamatust andeka Nordic Noir'i kvintessentsi, nagu tutvustuses nimetatakse.

Geir Tangen

„Maestro“

Norra keelest tõlkinud Ene Mäe

Kirjastus Varrak

325 lehekülge.

Mons Kallentoft "Südatalvine ohverdus"

Mons Kallentoft

„Südatalvine ohverdus“

Tõlkinud Sten Weiebaum

Ajakirjade kirjastus  2016

524 lehekülge

1968 aastal sündinud autor alustas Malin Fors sarjaga 2007.a. ning „Südatalvine ohverdus“ („Midvinterblod“) on sarja esimene raamat. 

Raamatust õhkub Wallenderi hõngu, kuid ometi ei ole see Wallanderi koopia vaid hoopis teine raamat.

Esiti võõristasin autori stiili- lühikesed hakitud laused, iga lause eraldi real, palju kahekõnet, kuid seegi võimalikult napi tekstiga. Pole siis ime, et lugu mahutab end 525 leheküljele. 

Tekst justkui vastukaaluks Claudia Pineiro „Betty Poop’ile““  Claudia Piñeiro „Betty Boop“, seal otsene kõne üldse puudub ja terve lehekülg tihedat teksti ei ole isegi  lõikudeks jagatud. Ka krimiautorid armastavad stiiliga mängida, mitte ainult oma verist lugu jutustada.

Veel mõni iseärasus: kaldkirjas suhtleb uurijaga mõrvaohver, esiti üsna õõvastav lugeda. Peagi harjusin omapärase stiiliga ja lugemine läks ludinal.

Lugu algab külmal veebruarikuul puul rippuva laibaga, mõrva hakkab uurima 28 aastane uurija Malin Fors oma kolleegidega.  84. leheküljel on mõrva ohver identifitseeritud – selleks on sotsiaalabist elatuv mees Palli- Benka. Raamatu tempo on üsna aeglane, kuid see annab lugejale aega kaasa mõelda ja erinevaid versioone kaaluda. Kõiki kahtlusaluseid, teiste hulgas ohvrit kiusanud abituriendid ning aasiusulised võimaliku rituaalmõrvaga, tutvustatakse põhjalikult, kaasa arvatud nende isiklik elu, kuid mitte tüütavalt. Kui panna googlesse otsing „aasiusulised“, siis vastet ei leia- raamatus  on need Rootsi vanausulised.

Kõrvuti kuriteo lahendamisega kulgeb raamatus uurija Malin Forsi isiklik elu ja siin midagi uut ei ole. Oma lapsepõlvega rahulolematu teismelist tütart üksi kasvatav noor naine, pidevalt stressis, väikest napsu armastav, seljataga purunenud abielu.  Loomulikult on omal kohal ka tüütu ajakirjandus.

Vaatamata kõigile neile klišeedele täiesti loetav raamat, loeksin meelsasti ka järgmist raamatut. Mis saab siis kui kevad saabub. Nii mõnigi saladus jääb üles loetud raamatust, kas need leiavad lahenduse. Soovin Malin Forsile edu, et ta järgmises romaanis leiaks pidepunkti oma elus, suhte, mida ta igatseb. 

Mulle Malini stiil kõiges kahelda meeldib, lk. 370“ Malin mõtleb endamisi, et kõik ju ootavad, et tõde neid leiaks, mitte keegi ei tule koos tõega ega aita sellel omatahtsi tulla. Aga võib-olla ongi see tõe olemus- et tõde on pigem tabamatute , varjatud sündmuste jada, mitte mingi jõuline seisukohavõtt? Et olemuslikult on kõige aluseks ikkagi vaid võib-olla.“

Külm on raamatus ka tõepoolest - kuni 35 kraadine pakast. Tabasin end mõttelt, et sellises kliimas ei olegi võimalik Donna Leoni kombel kirjutada, välja tuleb ikka Wallander.

Lapsepõlv on romaanis samuti tähtsal kohal: uurija mõtleb oma lapsepõlvele, on kimpus oma tütre kasvuraskustega ja kaevab üles kahtlusaluste lapsepõlve lugusid. Autor tungib sügavale inimese psüühika varjatud voogudesse .

Raamatus antakse piisavalt vihjeid ja kuigi süüdlane on äraarvatav, on lõpp siiski põnev.

Mainitakse sellist Rootsi kunstnikku nagu Jockum Nordström.

Ja kuulatakse A Whiter Shade Of Pale. See lugu on ära leierdatud. Huvitavam on Cowboy Junkies „Sweet Jane“:

Minu pool veebruari: film ja raamatud.

 Veebruaris käisin kinos vaatamas filmi  „Ööloomad“.

Tutvustusest:

Oscari nominent - parim meeskõrvalosatäitja (Michael Shannon).

* Kuldgloobuse võitja - parim meeskõrvalosatäitja (Aaron Taylor-Johnson).

Kaasaja ühe põnevaima filmitegija, Tom Fordi (A Single Man, 2009) painajalikult pingeline thriller "Ööloomad" kompab peenikest joont, mis eraldab armastust julmusest ja kättemaksu lunastusest. Oscari nominendid Amy Adams (American Hustle, 2013) ja Jake Gyllenhaal (Brokeback Mountain, 2005) kehastavad lahutatud abielupaari avastamas tumedaid nurgataguseid nii iseendi kui teise hinges.

Los Angelese kunstivahendaja Susan Morrow (Amy Adams) elab äärmiselt privilegeeritud, kuid hingeliselt sisutühja elu koos abikaasa Hutton Morrow’ga (Armie Hammer). Ühel nädalalõpul, kui Hutton on taas ühel oma järjekordsel ärireisil, saab Susan postipaki käsikirjaga. See on romaan pealkirjaga „Ööloomad“ ning selle autoriks tema endine abikaasa Edward Sheffield (Jake Gyllenhaal), kellega Susan pole juba aastaid suhelnud. Käsikirjaga kaasas on kiri, milles Edward väljendab soovi oma peatsel külaskäigul L.A.-sse Susaniga kohtuda. Üksi kodus asub Susan käsikirja lugema. Romaan on pühendatud talle, kuid selle sisu on vägivaldne ja ruineeriv, sündmustik valusalt isiklik ja allegooriline. Edwardi kirjutatust sügavalt mõjutatuna hakkab Susanile tahtmatult meenuma kõik see, mis minevikus nende vahel oli ning tema elus tehtud valikud saavad uue mõistmise valguses ümber hinnatud. Armastus, mis tundus olevat ammu surnud, lööb lõkkele ning selguvad tõelised kangelased nii elus kui fiktsioonis.

Veneetsia filmifestivali žürii eripreemiaga auhinnatud ja kriitikute üksmeelse kiidukoori pälvinud meistriteose kõrvalosades teevad võimsad rollisooritused ka Aaron Taylor-Johnson (Avengers: Age of Ultron, 2015) ja Michael Shannon (Revolutionary Road, 2008).

Mulle film väga meeldis. See oli ühtaegu armastusfilm ja närvekõditav thriller. Samas sundis see kinoteos vaatama endasse, arutlema selle üle, kes sa oled ja kas sa oled õiges kohas. Film pani mõtlema elus oluliste asjade üle.

Veebruaris olen läbi lugenud järgmised raamatud:

Andrei Hvostov

„Šokolaadist prints“

Kirjastus Hea Lugu 2016

383 lehekülge

Olin endale lubanud lugeda rohkem eesti kirjanike teoseid ning alustasin raamatuga, mis oleks pidanud mulle meeldima. Aga ei meeldinud teps mitte.  Raamat on hästi kirjutatud – ladus ja mitmekesine sõnakasutus, kerge lugeda ja romaanile kohaselt saavad kõik otsad lõpuks kokku seotud. Tõenäoliselt hakkas mulle vastu selle raamatu sarkasm. Mart Kadastiku „Nüüd ma siis kirjutan“ pean dokumentaalromaaniks ühe ajalehe tegemisest. Loetud raamat on pigem nagu … följeton ühe ajalehe tegemisest, üliõpilasmalevast ja muust lähiajaloos toimunust. Koondab anekdootlikud  lood lähiminevikust otseste vihjetega konkreetsetele isikutele.

George Orwell

„1984“

Inglise keelest tõlkinud Elias Treeman (varjunimi, mida kasutasid tõlkijad Tõnis Arro, Tiit Kusnets ja Rünno Vissak)

Loomingu Raamatukogu 1990 nr.48-51

217 lehekülge

Otsustasin uuendada tutvust ammuloetud raamatuga, sest jaanuaris lugesin, et nii USAs kui teistes riikides on kasvanud huvi George Orwelli teose «1984» vastu, kuna kõik märgid näitavad, et maailm on liikumas totalitarismi suunas.

Mõned aastad tagasi lugesin ajalehest, et Tai võimud teatasid, et riiki reisivatel välismaalastel on keelatud sisse tuua George Orwelli romaani «1984». Kuna mina reisisin Hispaaniasse , siis tundus raamat väga sobilik kaasavõtmiseks.  George Orwell (Eric Arthur Blair) võttis osa Hispaania kodusõjast aastatel 1936-1937, millest kirjutas suurepärast romaani „Kummardus Katalooniale“.

„1984“ vaimustas ja vapustas mind taas, sealhulgas George Orwelli poliitiline ettenägelikkus. Viimati lugesin raamatut siis kui ta LR-s 1990 aastal ilmus. Loomulikult ei saanud 1949. aastal ilmunud raamatus kõike ette näha. Kuid 2017 aastaks on Okeaania praktiliselt juba tekkinud ja pole teada, kuhu Ameerika Ühendriikide äärmuslik suunamuutus võib arengud maailmas tüürida. Nii kaugel võiks ehk küüniliselt öeldagi: huvitav aeg, kuid vaid niikaua kui muudatused üle ookeani ei jõua.

Maria Duenas

„Õmblejanna Madriidist“

Tõlkinud: Mari Laan, Kristiina Raudsepp

Toimetanud: Anu Liik

Toledo kirjastus 2016

e-raamat

„Õmblejanna Madriidist“ oli mu teine puhkuselektüür. Lugesin e-raamatut. Puhkusel tasub e-luger igati ära, mõnus lennukis ja hotellitoas, kus valgustus eriti kiita ei ole. Samas on mu paberraamatul lugemisel  alati kleepse ja märkme-pabereid vahele topitud ja sellest tundsin puudust. E-lugeril on muidugi ka kõik otsingu ja märkmete funktsioonid olemas, aga tõenäoliselt ei valda ma neid väga hästi ja samuti tunnen puudust füüsilisest sidemest raamatu  lehitsemisel. Näiteks tahaksin nüüd meelde tuletada, mis peen kleit see oli, mille võltsversiooni peategelane Sira Rosalinda Foxile õmbles. Õmblemine on kauaaegne hobi, millest nüüd olen loobunud, aga huvi on jäänud.

Aga siin see ongi, ei võtnudki otsimine kaua aega: Hispaania kunstniku ja moelooja Mariano Fortuny y Madrazo  (1871-1949) loodud õhtukleit Delphos.

Mulle raamat meeldis väga. Esiteks käsitleb ta Hispaania kodusõda, üht minu lemmikperioodi maailmakirjanduses. Kavas on läbi lugeda ka Mihhail Koltsovi „Hispaania päevik“- võtsin selle raamatukogu tasuta raamatute riiulilt. Kuulakem ära ka vastaspool!

„Õmblejanna Madriidist“ on armastusromaan ja ühe naise kujunemise lugu ning huvitav spiooniromaan.

Tutvustusest: On 1936. aasta. Mood nõuab lainelisi soenguid, pärlikeesid ja pitsiga sigarette, viltuseid kübaraid, siidsatääni ja naiselikku vööjoont. Madriid on ärev ja ebakindel. Marokos valmistuvad sõjaväelased kukutama Hispaania vabariigi seaduslikku valitsust.

 Õmblejanna Sira on suurte illusioonide tiivul sattunud kodusest Madriidi agulist Marokosse, kus pulbitseb rahvusvaheline suurilmaelu. Selle sära kustub aga isiklike saatuselöökide ja ajaloo keerdkäikude mõjul ning Sira leiab end võõral maal täiesti üksi. Parseldajast pansionipidaja abiga paneb ta püsti kontinendi glamuurseima moeateljee, valutades samal ajal südant sõjast räsitud kodumaa saatuse pärast.

  2009. aastal ilmunud romaanist on saanud Hispaania viimaste aastate suurim menuk, mida on tõlgitud enam kui 25 keelde. Raamatu põhjal on valminud ka ülipopulaarne teleseriaal.

Kindlasti tasub lugeda, mida raamatu kohta kirjutatakse Toledo kirjastuse kodelehel: http://toledo.ee/et/tuhkatriinu-ja-spioonilugu-1930ndate-hispaaniast/

Mina lugesin enne raamatu juurde asumist.

Ingrid Noll "Kostiliste lõunalaud"

81 aastane Ingrid Noll on Wikipedia andmetel üks edukamaid Saksa krimiautoreid. Edukust hinnatakse sageli selle järgi, mitmesse keelde autori raamatuid on tõlgitud. Ingrid Nolli raamatuid on tõlgitud 27 keelde. Mulle ei meenu, et oleksin varasemalt eesti keelde tõlgitud raamatuid  „Apteeker“ ja „Punane roosike“ lugenud. Juba on  2017 aastal on ilmunud „Saamahimu ajel“ . Kõik raamatud on ilmunud Mirabilia sarjas.
„Kostiliste lõunalaud“ on autori viimane- 16. romaan, vastilmunud „Saamahimu ajel ilmus originaalis 2014.aastal.  

Võib-olla on eduka krimikirjaniku varasemad romaanid huvitavamad, aga „Kostiliste lõunalaud „ mulle ei meeldinud. Tegelaste stereotüüpsust arvestades mõtlesin esiti, et tegu on kriminaalromaani paroodiaga. Aga paroodia see ka ei ole, selleks võtab autor oma tegelasi liiga tõsiselt.
Autorit võrdleksin Darja Dontsovaga ning raamatu paigutaksin seega kusagile naistekas- krimka riiulile. Arvestades, et Dontsova raamatud hõivavad raamatukogus mitu riiulitäit, on sellistel raamatutel kindlasti oma suur lugejaskond. Olen ka ise paari Dontsovat lugenud, aga kolmas läks juba igavaks.
Mulle nihutatud moraalipiiridega naised, kes süüa tehes planeerivad võistlejanna mõrva, ei meeldi. Seejuures on piiride puudumine maskeeritud suure emaarmastuse ja naise loomulike vajadustega. Naljakas ka ei ole, pigem eelistan M.C. Beatoni Agatha Raisini jutte- nutikad ja nalja saab ka.
Tutvustusest: „Nelly, kolmekümnendate keskel üksikema, vajab laste üleskasvatamiseks raha. Kuna ta oskab hästi süüa teha ja tal on olemas koht, kus lõunat pakkuda, kutsub ta omale kostilisi. Nii koguneb iga päev tema juurde lõunatama kirju seltskond: kapten, kes pole enam ammu merd sõitnud, pruunikspäevitunud spordiõpetaja, kindlustusagent ja üks ühtaegu nii meeldiv kui ka osav elektrik. Kõik kulgeb familiaarselt ja ka rahaliselt tasub see ära – kuni üks vaim minevikust ähvardab supi üle soolata.“

Ingrid Noll

„Kostiliste lõunalaud“

Tõlkinud Arne Nielsen

Eesti Raamat 2016

Mirabilia

176  lehekülge