Helle Helle "Kui tahad"

Raamat algab nii: „See ei ole mina. Mina ei seisa niimoodi metsas puu taga. Puulehed pudenevad. On neljakümne neljas nädal, need on viimased lehed.

Ma arvasin, et ma jooksen edasi. Aga ma möödusin kogu aeg sellest samast närtsinud sõnajalgadega laukast. Ma jooksin vasakule ja jälle edasi hulk aega, või oli see paremale ja siis veel paremale. Ma panin seda tähele, see oli enne villi tekkimist.

Helle Helle tekst on kasin ja lakooniline. Puuduvad pikad kirjeldused, seevastu on palju üksikasju,mis iseloomustatud nappide omadussõnadega.

Internetis kolades leidsin, et Taanis korraldatakse kursusi õppimaks lugema ja mõistma Helle Helle kirjutatut ja täitma mõttelisi tühikuid tekstis, ja ka kirjutama nii nagu Helle Helle.

Nii kaunis ja kõlav nimi on kaunil autoril endale ise võetud, 1965.aastal sündis ta kui Helle Olsen.

„Kui tahad“ on väike meistriteos tavalistest inimestest tavalisel ajal.

Peategelased, üks mees ja üks naine, kohtuvad autori tahtel õhtueeli kaugel Jüütimaa terviserajal tervisejooksu tehes. Mõlemad on eksinud ja kodutee kaotanud. Olude sunnil tuleb neil koos ja teineteisele toeks olles kaks ööd metsas veeta. On pime, tikke ja vett ei ole, mobiiltelefon saab tühjaks. Kusagil siiski tuksub tsivilisatsioon- kiirabi sireeni on kuulda, nii et lootust on ja ülejärgmisel hommikul toimub õnnelik pääsemine. Ei juhtugi eriti midagi rohkem. Romaani ei sünni ja tundeid selles raamatust otsida ei tasu. Autor kirjutab sellest, mida kaks inimest teevad ja hädapärase suhtluse käigus ütlevad.

Naise kirjutatud raamat, kus jutustajaks on kiretult ja realistlikult mees. Muuseas ega autor seda ütlegi, et üks neist naine, teine mees- see tuleb välja lugeda jooksu-jalatsi suurusenumbrist. Muidu võiksid mõlemad vabalt ka naised olla-selline neutraalne tundetu suhe autori ja tegelaste vahel.

Kumb neist kahest nii öelda raamatu peategelane/kangelane on, pole ka selge. Vahepeal libiseb jutustus mehest eemale, naise mälestustesse oma noorusest, armumisest ja kooselust, aega enne tänast.

Tutvustusest: Helle Helle stiil on napp ja minimalistlik, tähendused leiab lugeja ridade vahelt, ütlematajätmistest ja argielu pisiasjadest. Tema tegelased on tavalised väiksed inimesed, kes elavad provintsis ja elu serval, nad viibivad kapseldunult oma maailmas, neil on raskusi enda avamisega, teiste inimestega suhtlemisega; neis lugudes nagu ei juhtukski õieti midagi ja ometi on need kaasahaaravad oma üksikasjalisuses ja oma vaoshoitud huumoriga. Sõnu on vähe, ent iga neist on oluline.

Raamatule on lisatud tõlkija järelsõna autorist, sealt loen, et intervjuus on autor öelnud, et eelistab öelda pigem liiga vähe kui liiga palju, mis on seotud sellega, kuidas rääkisid inimesed väikelinnas, kus ta üles kasvas, Küsimusele, kuidas sul läheb, saab seal vastuseks mõne tõsieluseiga, näiteks: „Ma pean hambaarsti juurde minema“. Tundeid ja suhtumist ei väljendata.

2000 aastal on Helle Hellelt eesti keeles ilmunud „Maja ja kodu“. Tutvustusest: Pärast mitmeid Kopenhaagenis veedetud aastaid pöördub Anne tagasi provintsi, lapsepõlvelinna. Ta on ostnud sinna maja koos elukaaslase Andersiga, kes saabub hiljem. Anne kavatses meest oodates maja värvida ja sisse seada, muuta koduks, kuid töö edeneb visalt. Kaks kooliaegset sõbrannat võtavad ta rõõmuga vastu. Teised linnaelanikud aga ei mäleta teda ega ta surnud vanemaid. Naabermajas elab Jens, linna noor vallaline kirikuõpetaja, kes tõmbab endale Anne tähelepanu moel, mis ei sobi kokku noore naise tulevikuplaanidega. «Maja ja kodu» on Helle Helle esikromaan noortest inimestest, kellel hoolimata avatud ja sundimatust läbikäimisest on raske üksteisele läheneda.

Ka siis raamat inimestest, kellel on raske üksteisele läheneda. Pole „Maja ja kodu“ lugenud, nüüd kirjutasin lugemisnimekirja 106-ks. Päris kindel ei ole, et loen: Sirvin kõigepealt raamatukogus, kas raamat on kirjutatud autorile kuulsust toonud lakoonilises stiilis. Eelistan siiski mahlakamat teksti, kirjeldusi, tundeid. Ühe õhtu lektüürina oli omapärase stiiliga „Ma tahan“ vaheldustpakkuv ja huvitav lugemine.

Küll ei saa ma nõustuda tutvustes mainitud: kes elavad provintsis ja elu serval, nad viibivad kapseldunult oma maailmas, neil on raskusi enda avamisega, teiste inimestega suhtlemisega. Esiteks ei pea suletust mitte üldsegi provintsi (loe maakoha, ääremaa) inimestele omaseks. Ka ei näe probleemi omavahelisel suhtlemisel, jätkem loo mõistmisel ruumi ka introvertidele, ilmtingimata ei pea end avama.

„Kui tahad“ ilmus originaalis  2014 ja on seni  autori viimane raamat ning  jõudis 2015 Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna  nominentide hulka, auhinna sai Jon Fosse  " Jon Fosse "Triloogia"

Helle Helle

„Kui tahad“

Taani keelest tõlkinud Eva Velsker

Eesti Raamat 2017

Sari „Põhjamaade romaan“

126 lehekülge.

Kazuo Ishiguro "Magav hiiglane"

Teistmoodi raamat kui varem loetud Ishiguro romaanid.

Sisukirjeldus tutvustuses ei ärgitanud mind lugema, pigem hoiatas, et ma ei tule selle raamatuga toime, pole minu teema- ajalooline ulmekas. Aga lugemine haaras mind täielikult. Lugesin ja nautisin lugu, kuigi kaines ja kiretus keeles kirja pandud, on sel maagiline mõju.

Raamat on mitmetahuline, mälust ja mäletamisest nii üksikisiku kui ka üldisemal tasandil ja muidugi armastusest. Omamoodi põnevgi, seikluslik, täis müütilisi olendeid ja ohtlikke olukordi. Allegooriat on selles raamatus nii palju, et selle lahti seletamiseks võiks kirjutada paksemaid köiteid kui raamat ise.

Aga lugu kannavad kaks vanainimest Axl ja Beatrice, kes lahkuvad 5 sajandi Britannias oma külast, tundes, et nad on kogukonnale koormaks. Vanakeste eesmärk on leida kodunt lahkunud poeg. Teel selgub ka, et abi tuleb otsida Beatrice haigusele. Britannia on draakoni poolt tekitatud salapärase udu võimuses, mis on inimestelt võtnud mäletamise võime. Axl’i ja Beatrice teekond on täis üllatavaid kohtumisi teiste rändajate ja müütiliste olenditega. Lugema asudes ei olnud ma valmis, et tegevus on nii muinasjutuline, kuid loo edenedes see mind ei häirinud. Keskendusin Axli ja Beatrice saatusele ja nende armastusloole. Pärast seda kui Axl ja Beatrice kohtuvad saksi võitleja Wistani ning rüütel Gawainiga (koos oma hobusega tuletas rüütel meelde don Quijotet), selgub ka rändajate missioon.

Kaunis on Axli ja Beatrice sügav kiindumus ja nende omavaheline vanamoodne /aegne dialoog ning karged armastusavaldused.

Raamatu üks läbiv motiiv on paadimees, kes oma paadiga sõidutab paare saarele, enne neid küsitledes, et selgitada välja nende suhted. Pärast koos veedetud elu võivad mees ja naine, keda seob ebatavaliselt tugev armastus, sõita saarele, ilma et neil oleks vaja seal eraldi hulkuda, nad võivad nautida saarel teineteise seltsi nautida, nagu kõigil eelnevatel aastatel. Kui paadimees vestlusest sellist järeldust paari kohta teha ei saa, siis keerab ta jutu sellele, et paat liiga väike ja lahutab paarid. 

Nii kerkibki üksikisiku tasandil küsimus, kas on parem mäletada üksikasjadeni või unustada.  Kui paljud paaridest pääseksid saarele koos, omades mälu ja mälestusi, mida ei ole ära võtnud külm udu? Kas paadimees mõistab kui Axl ütleb lk. 316, et „jumal tunneb ära vana abielupaari vastastikuse armastuse aeglase sammu, ning mõistab, et mustad varjud on osa tervikust“

Nii ongi, et mina keskendusin armastusele, tegelikult on raamat ikka rohkem mälust, mäletamisest ja ajaloost, kuid pean tunnistama, et kuningas Arthurist ja Merlinist ei teadnud ma enne lugema asumist suurt midagi.

Ajaloo küsimuses pani mind mõtlema järgnev lõik  lk. 369:

„Mõni teist saab suurepärase mälestusmärgi, mille abil elavad võivad mäletada teile tehtud kurja. Mõni saab ainult rohmaka puuristi või värvitud kivi, teised aga peavad jääma peidetusk ajaloohämarusse. Igal juhul olete osa muistsest protsessioonist ning nõnda on alati võimalik, et hiiglase kalmuküngas püstitati selleks, et tähistada mingit säärast ammust tragöödiat nagu süütute lapsukeste tapmine sõjas. Kui see kõrvale jätta, ei ole kerge selle olemasolu põhjust leida. On mõistetav, miks oleksid meie esivanemad mõnel madalamal maal kuninga võitu tähistada tahtnud. Miks aga kuhjata rasked kivid üle inimese pea ulatuvaks tähiseks nii kõrgel ja kauges paigas kui see?“

No vähemalt 50. leheküljel saab lugeja aru, kas edasi lugeda või mitte, aga proovida tasub. Midagi uut, üllatavat ja nauditavat.

„Magav hiiglane“

Kazuo Ishiguro

Maetud hiiglane

Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer

Varrak 2017

319 lehekülge

Augustis kaks korda teatris.

Suvi libiseb käest, ka mu lemmikkuu august on lõppemas koos küpsemise lõhnade ja kargete õhtutega.

Augustis jõudsin veel kaks korda teatris käia.

Draamateatrilt etendus Laitse Graniitvillas „Eluhingus“

(„Breath of Life“)

Esietendus Laite Graniitvillas 13. juunil 2017.

Autor David Hare

Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer

Lavastaja Aleksander Eelma

Kunstnik Liina Unt (Endla)

Muusikaline kujundaja Garmen Tabor

Helikujundaja Sander Tuvikene

Valguse kujundaja Andres Pajumäe

Mängivad:

Laine Mägi- Frances Beale

Kaie Mihkelson -Madelaine Palmer

Esiteks pean kiitma mängukohta, pole Laitse Graniitvillas varem käinud ja nüüd olin võlutud majast ja aiast. Läheksin teist kordagi.

Kiidan ka etendust. Olin võlutud Kaie Mihkelsoni ja Laine Mägi mängust, eriti teises vaatuses, siis puhkes Kaie Mihkelson õitsele ja säras. I vaatuses oli ta lihtsalt kuri üksik säratu vanainimene. I vaatus jättis minusse üldse kahetise tunde, tekst tundus rabe ja ei haakunud. Ka oli mul raske tegelaskujusid mõista. Näidendi esietendus oli Londonis 2002. Maailma muutub kiiresti, jah ka vanade inimeste jaoks. Mina näiteks ei mõtle praegu nii nagu üks tegelastest ütles, et sai 60 ja arvas, et tuleb otsi kokku hakata tõmbama. Mul pole oma 65 eluaastaga küll veel mõttes olnud otsi kokku tõmmata, pole aegagi olnud. Kõik, mis tuleb, võtan vastu. Arvan ka, eesti naised, vähemalt minu eas nõukogude ajast pärit naised,  on iseseisvamad ning ei lase meestel nii palju oma elus määrata, tulevad ise toime. Aga seda ma mõtlen muidugi enda järgi.

Näidend on nii nagu tutvustuses lubatud: „ Madeleine, pensionile jäänud muuseumikuraator ja islami kunsti asjatundja elab eraklikult ühel väiksel saarel, kui ühel päeval tema habras rahu mõraneb: Frances tahab temaga vestelda. Äsja romaanikirjanikuna tuntuks saanud Frances kirjutab raamatut tunnetekolmnurgast, mille tekitas tema advokaadist eksabikaasa ja mille kolmas osapool ongi Madeleine.“

Kaks vanemat naist vestlevad kaks vaatust (aga igav ei hakka). On nad vanad või keskealised, see oleneb vaatajast.

„Eluhinguse“ autor David Hare kirjutas esmalavastuse kavalehes: „See pole enam keskiga, kuid kindlasti mitte ka vanadus. See on midagi vahepealset… Tahtsin kirjeldada kahte naist just sellisel hetkel: neil on pikk minevik selja taga, kuid ees tähendusrikka tuleviku ootus.“ Vat seda tähendusrikka tuleviku ootust ma etenduses siiski ei tabanud.

Kavalehes on juttu David Harest, kes on üks tunnustatumaid tänapäeva näitekirjanikke. Eestis mängitud „Amy seisukoht „Vertikaaltund“ ja „Blue Room“  Vanemusies esietendub 7.oktoobril 2017 Jüri Lumiste lavastuses David Hare „Teineteiseta“.

Kavas on psühholoogi, Tartu ja Warwicki ülikooli professori Anu Realo artikkel „Keskiga algab….. 55 aastaselt“. Seda loengi parasjagu. Paras lugemine mulle. Lõik: „mida vanemaks ise saad, seda ülespoole nihkuvad ka keskea algust ning lõppu tähistavad piirid“. No keskealiseks ma ennast enam ei pea, aga vanuriks ka ei tahaks pidada -kunagi Postimehes oli artikkel, kus öeldi, et vanuriks saadakse 65-selt.

„Eluhingus“ oli teatritükk, mis paneb elu ja vanuse peale mõtlema. Ma ei tea, kas ka noori, minu kõrvalt olid nad teiseks vaatuseks, kui just paremaks läks, igatahes kadunud.

Näidendi tegevus toimus Wighti saarel.

Biitlitel on mõnus laul „When I’m sixty-four“, milles unistatakse Wightil majakese rentimisest.

„Eluhinguse“ esmalavastusel Lomndonis 2002. aastal olid  laval kaks briti teatri grande dame’i

Judi Dench Francese osas ja Maggie Smith Madeleine osas. Mina kujutaksin Maggie Smith’i Francese osas.

Teine augustikuu etendus, mida vaatasin oli  Ugala teatri suvelavastus „Kõrboja perenaine“. Käisin teatribussiga, tee oli pikk ja teeremont tüütu ja vihma ladistas etenduse ajal, aga 100 % teatrielamus vaatamata sellele. Etendusest on juba nii palju kirjutatud, et ükskõik, mida ma ka kirjutaksin, tasub vaid otsingusse panna „Kõrboja perenaine“ ja keegi teine on minu mõtteid täpsemini ja paremini väljendanud. Sestap piirdun väitega, et etendus meeldi mulle väga, minu jaoks parim sellel suvel nähtud suvelavastus, tõukas seni parimaks valitu troonilt.

'

Näidendi “Kõrboja perenaine” aluseks on Urmas Lennuk valinud Tammsaare romaani “Kõrboja peremees” ning kirjutanud näidendi just lavastaja Vallo Kirsile ja

Ugala teatri näitlejatele.

Laval oli üle 30 näitleja. Ei saa märkimata jätta, et noorte näitlejate kõrval oli minu täht sellel etendusel Luule Komissarova  Madli osas, tuletas valusalt meelde üht minu enda vanatädi. 

 "Eluhinguse" probleemid on Eesti talunaise raske saatuse kõrval pseudoprobleem, nii tundus mulle. Arvestada tuleb, et vaatasin neid etendusi järjestikulisel kahel õhtul.

Nende augustikuu etendustega said kahjuks minu suveetendused läbi. Ja suvi ka. 

Augustikuu 3 põnevikku.

Shari Lapena

„Teisel pool seina“

Inglise keelest tõlkinud Indra Feldman

Eesti Raamat 2017

286 lehekülge.

Tutvustusest: Kõhedusttekitav põnevik noorest abielupaarist ja nende näiliselt sõbralikest naabritest.

 Anne ja Marco Conti on õnnelik paar. Neil tundub olevat kõik – armastus, suurepärane kodu ja kena väike laps, Cora. Ühel õhtul kutsutakse nad naabrite juurde külla. Kuuekuune beebi jääb üksinda koju, kuna lapsehoidja ütleb viimasel hetkel ära. Aga sellest pole midagi, nad lähevad ju kõrvalmajja. Anne ja Marco võtavad kaasa beebimonitori ning käivad last kordamööda iga poole tunni tagant vaatamas. Kui nad jõuavad lõpuks kella poole kahe ajal öösel koju, on laps kadunud. Kahtlus langeb kohe vanematele ning Anne ja Marco ei tea enam, keda nad võivad usaldada. Peagi selgub, et mõlemal on saladusi, mille ilmsikstulekut nad pelgavad. Kuid nad ei ole ainsad, kellel on midagi varjata. Järgneb närvesööv lugu pettusest, kahepalgelisusest ja truudusetusest, mis hoiab enda haardes kuni viimase šokeeriva pöördeni.

 Shari Lapena töötas advokaadina ja inglise keele õpetajana, enne kui pühendus raamatute kirjutamisele. „Teisel pool seina“ on tema debüütpõnevik. Juba on ilmunud ka teine põnevik- „A Stranger in the House“.

Minule tuletas raamat meelde Madleen McCann’i lugu ja just sellest aspektist, et kui laps kaob, süüdistatakse eelkõige vanemaid. Raamatu lugu sai lõpuks lahenduse, Madleen McCanni lugu kestab edasi ja mõtlen minagi, äkki ikkagi vanemad.

Ootamatute pööretega lahe lugemine. Perekond, kus kõigil on oma saladused ja hirm nende ilmsikstuleku ees. Lugu võtab järjest uusi ja uskumatuid pöördeid kuni saabub ootamatu lõpp. Psühholoogiat ja põnevust on rohkem kui verd, mis on pluss. Ootamatu lõpp on minu arvates üleliigne, olnuks põnev lugemine ka selleta. Kaitsen naisi, naised ei ole hullud.

Kuna viimase aja põnevikud, mis minu kätte on juhtunud, on kõik naiste kirjutatud ja evivad teatud naisteka märki (näit. pisarakiskumine), hakkasin otsima midagi mehisemat. See ei ole kerge. Kui lahti lüüa Apollo lehel alajaotus Põnevik ja krimi, siis pakutakse valdavalt naisautorite raamatuid.

Järgmisena lugesin meesterahva kirjutatud kriminaalromaani.

Samuel Bjork

„Ma reisin üksinda“

Tõlkinud Elvi Lumeste

Eesti Raamat 2017

384 lehekülge

Tutvustusest: Kõhedusttekitav ja tempokas põnevik, milles kaks uurijat peavad leidma kättemaksuhimulise tapja ja paljastama saladuse, mis seob ka neid kuriteoga.

Norras leitakse metsast kuueaastane kummalistesse nukurõivastesse riietatud tüdruk, kes on elutult puu otsa riputatud. Tema kaelas ripub silt „Ma reisin üksinda”. Politsei eriuurimisrühm kutsutakse taas ellu ja seda asub juhtima kogenud politseiuurija Holger Munch. Tema esimene ülesanne on saada enda meeskonda tagasi geniaalne, kuid vaimselt kurnatud uurija Mia Krüger. Viimati nimetatu on tõmbunud elust tagasi üksikule saarele, et saada üle mineviku painavatest mälestustest. Tegelikult on ta valmis elust lahkuma.

 Kui Mia näeb mõrvafotol numbrit „1”, mis on kraabitud surnud tüdruku küünele, mõistab ta, et see on alles algus. Mia naaseb teenistusse eesmärgiga tabada kättemaksusoovist ajendatuna halastamatult tegutsev intelligentne tapja. Kuriteo lahendamiseks peab ta mõistma mõrvari motiive ja tulema samal ajal toime oma isiklike painavate mälestustega.

 Kas mõrvar on kuidagi seotud kuus aastat varem röövitud lapsega, keda Munch tollal ei suutnud leida, või on tapmise taga eraklik kogukond, kes elab lähedal metsas? Peagi kaob ka teine, seejärel kolmas ja neljaski tüdruk. Kõik nad leitakse tapetuna.

 Kui kaob Munchi enda kuueaastane lapselaps, saab Mia aru, et tapja võikal mängul on isiklik tagapõhi.

Samuel Bjørk on 1969 a sündinud Norra romaani- ja näitekirjaniku ning muusiku ja helilooja Frode Sander Øieni pseudonüüm.Otsisin internetist tema muusikat, leidsin vaid ühe 20 aasta taguse salvestuse koos Norra bändiga Motorpsycho.

 „Ma reisin üksinda” on esimene raamat Mia ja Munchi seeriast. Rahvusvaheline bestseller on ilmunud 30 tõlkes.

Juba on eesti keelde tõlgitud ka Mia ja Munchi teine lugu „Öökull“. Loen kindlasti ka selle läbi, tahan teada, kas Mia saab abi ja lõpetab joomise. Naiste alkoholism ei meeldi mulle ja kui öeldakse, et murets ei saa lahti ja rasket ametit ei saa ilma pideva joomiseta pidada, usun et lõpuks hävitab alkoholism inimese. Tuletagem meelde Wallanderi.

Aga raamat kui kriminaalromaan meeldis mulle väga, kui see välja arvata, et ohvriks on valitud lapsed. Korralik Skandinaavia krimka: mehine, tume, brutaalne ja ängistav. Keerulised konstruktsioonid, uurijad käivad valejälgi mööda ja eksivad. Palju tegelasi, mitu korda pidin uue peatüki alguses ettepoole tagasi pöörduma, et selgitada, kellest nüüd jutt on.

Linwood Barclay

„Hüvastijätuks pole aega“

Inglise keelest tõlkinud Mikk Pajuste

Ersen 2017

357 lehekülge.

Tutvustusest: Sa ärkad üles

 Su maja on vaikne

 Su pere on jäljetult kadunud...

Maja oli vaikne. Polnud ühtki heli, mis oleks reetnud, et vanemad valmistuvad minema tööle või vend kipub kooli hilinema. Kas nad karistavad teda eilse õhtu eest? Ta oli olnud kohtamisel, kuigi oleks pidanud õppima, ja tal oli vastik tüli oma isaga. Kus kõik on? Miks on tema perekond kadunud?

 Kakskümmend viis aastat hiljem pole saladus lahenema hakanud ja Cynthiat kummitavad endiselt vastamata küsimused. Kas kogu tema perekond tapeti? Rööviti? Kui nii, siis miks nad temale armu heitsid? Ja kui nad on elus, miks nad ta hülgasid?

Siis saabub kiri, millel ei paista olevat mingit tähendust. Varsti hakkab Cynthia mõistma, et mineviku elluäratamine võib olla kõige hullem viga, mis ta eal on teinud…

62 aastase rahvusvahelise thrillerimeistri põnevalt ja ladusas stiilis kirjutatud lugu. Algus on väga huvitav, pakub erinevaid arenguid ja kütab huvi. Viimane veerandik vajub käest ära: appi tuleb kohalik maffiapealik, toimuvad minu arvates mittevajalikud mõrvad ja esile kerkib äraarvatav, kuid täiesti ebausutav toimepanija. Justkui tuleks kõik thrilleri elemendid kiiresti veel ära kasutada. Taas selline naisteka tüüpi põnevik, viimastel lehekülgedel tõeline pisarakiskuja.

Loo jutustaja on Cynthia abikaasa ,kes on kirjanduse õpetaja. Ta annab lastele loovkirjutamise tunnis ülesande kirjutada kiri kellelegi, keda nad ei tunne, ja öelda sellele inimesele- olgu ta päriselt olemas või välja mõeldud - midagi, mida nad ei ole suutnud rääkida kellelgi teisele.

Järgnevalt katkend tema lemmikõpilase, teismelise Jane Scavullo kirjast : „…....mõnikord arvame, et tunneme teisi inimesi, eriti neid, kes on eeldatavasti meie lähedased, aga kui me neid tõesti tunneksime, m miks meid nii tihti üllatab see, mida nad teevad? Näiteks vanemad on alati üllatunud sellest, mida teevad nende lapsed. Nad kasvatavad neid alates hetkest, mil nad sünnivad, veedavad oma viimse kui päeva koos oma lastega, mõtlevad, et need on kuradima inglikesed, ning siis ühel päeval tulevad ukse taha võmmid ja ütlevad, et hei, vanemad , teate mis? Teie lapsuke virutas just ühele teisele lapsele pesapallikurikaga vastu pead…………. Selline on elu. Elu seisneb pidevas küsimises endalt, et millal see juhtub? Sest kui see pole veel juhtunud pika, pika  aja jooksul, siis võid kindel olla, et see on tulekul. Kõike paremat, ükskõik kes.“

Mõtlesin sellele kirjale pikalt. See justkui käiks kõigi siinkirjeldatud raamatute kohta ka.

Raamatus kuulati sellist muusikat:James Taylor

ja Bette Midler "Wind Beneath My Wings". Tuli üllatusena, et see suurepärane näitleja on ka suurepärane laulja.  

Kuulasin kohe mitu laulu ja "From a Distance" meeldis mulle kõige rohkem. Viimasel ajal olen otsinud autosse plaate, mis töölt koju sõites mõjuvad... rahustavalt ja pakuvad unustust. See oleks mulle selline laul.

Öökomöödia "Magamistubades" Ohtu mõisa tallisaalis

Eile käisin kolmandat korda Ohtu mõisa tallisaalis näitemängu vaatamas.

Esimene etendus oli „ Omade vahel“ "Omade vahel" Ohtu mõisa tallisaalis

Teine etendus oli Joe Zelleri „Tõde ehk valetamise meistriklass“. Sellest tükist ei ole ma veel kirjutanud, sest polnud midagi kirjutada. Mulle ei meeldinud. Kui õigesti mäletan, on üleeelmisel suvel seda mängitud erinevatel lavadel, nii et küllaltki äraleierdatud tükk. Minu huvi tekkis alles siis, kui  nägin näitemängu autori Florian  Zelleri näidendit „Isa“ Theatrumis.  Sestap siis arvasingi, et on midagi huvitavat: prantslaslikult kerget ja elegantset. Kahjuks nii ei olnud kui just prantslaslikuks mitte lugeda laval kriiskamist ja kätteringutamist. Isegi naljakas ei olnud. Kujutasin kogu etenduse vältel ette, kuidas lavalugu oleks lavastatud prantsuse filmis, neid ju ikka nähtud.

Peaaegu oleksin teise käigu ebaõnnestumise tõttu jätnud kolmandale etendusele minemata. Mõtlesin küll rohkem Ohtu mõisatalli armsale kohvikule kui peale tööd autonina Ohtu mõisateele pöörasin: croissant suitsukalaga, kukeseene võileib ja pits Vana Tallinnat kohvi kõrvale. 

Eilne etendus A. Aycbourni komöödia „Magamistubades“ on lavastaja suurepärane leid ja õnneks ei kippunud ta ise mängima. Mitte, et mul midagi oleks Roman Baskini kui näitleja vastu, aga pigem annaksin talle laval juba vanaisa rolli.

Tutvustusest:

4 paari, aga 3 magamistuba!  On öö ja kõik paarid klaarivad keerulisi suhteid....samas leidub alati üks paar, kes on justkui üleliigne, kes jääb kuidagi valel  ajal ja vales kohas teistele kaela peale või siis lihtsalt ripakile.  Ise nad seda  ei taju ja miks nad peaksidki -  neil on teineteisega nii palju tegemist...

Niisiis on „Magamistubade“ laval kolm voodit. Äärmine, mõisatalli ukse poolt, on  paari, mille moodustavad Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe (eilsel etendusel, muidu vist Martin Veinmann) magamistuba.

Lava keskmine voodi on Tõnu Kilgase ja Hilje Mureli magamistuba.

Viimane voodi on Nele- Liis Vaiksoo ja Roland Laose magamistoas.

Voodite asetust võiks meeles pidada kui saalis endale kohta valida.  Kui tahta avaras kohvikus pehmel diivanil ka istuda, siis peab õige varakult kohale minema. Eile igatahes oli saal puupüsti välja müüdud, ka need küljepealsed kohad ukse juures, kust mulle meeldib vaadata, siin on õhku rohkem.

Karl Kalmet ja Piret Krumm viibivad vahelduvalt kõigis magamistubades.

Seega on laval erinevas kooselu pikkusega paarid, sellest johtuvalt erinevad nende probleemid ja suhted, vaated elule. Naerda saab, vahepeal saal rõkkas kohe üksmeelselt. Näidendi tekst on teravmeelne ja vaimukas, natuke on seda tõenäoliselt kaasajastamisega järele aidatud.

Kõigi näitlejate mäng on nauditav. Kersti Kreismann oskab muidugi igast osast, teha sündmuse, seda ka seekord. Pole vist vaja öelda, et vanuse järgi oli see paar meile abikaasaga kõige lähemal ja arusaadavam, nii et rõõmsat äratundmist jagus. Andrus Eelmäe sekundeeris oma partnerile hästi ja õnneks ei laskunud „Naabriplikasse“.

Väga meeldis mulle ka teise voodi paar. Pole teist näitlejannat peale Hilje Mureli, kes nii hästi sobiks leebe, õrna ja malbe naise rolli. (Selliseid naisi jääb elus ning näitemängudes järjest vähemaks, kõik on emantsipeerunud.) Tõnu Kilgase kohta võib öelda, et armastaja rollis on ta jätkuvalt hea.

Ka etenduse noorte näitlejate kohta jagub mul ainult kiidusõnu, meldivalt üllatas Nele Liis Vaiksoo, keda teatrilaval nägin esimest korda.  Kui ma, nagu ikka, etenduse tähe valin, siis minu jaoks oli see Piret Krumm. Pole vahet, kas Draamateatri suurel laval või suveteatri improviseeritud laval- nii vahetu, siiras ja ehtne, täiega kohal.

Seda etendust julgen küll mõnusaks suve lõpu meelelahutuseks soovitada. 

John Grisham "Nurgaadvokaat"

"Õigluseni viiv tee on täis tõkkeid ja maamiine, ja suurema osa neist on paigaldanud mehed ja naised, kes väidavad, et püüdlevad õigluse poole."
John Grisham „Nurgaadvokaat“ lk. 142.

Eesti keele seletav sõnaraamat pakub, et nurgaadvokaat  on kutseta advokaat. Meie õigussüsteemis siis lihtsalt jurist. Õnneks meil juriste nurgaadvokaadiks ei nimetata, pigem on nurgaadvokaadi nime kandjad need, kes üldse juristi haridust ei oma. Tundmata küll Ameerika õigussüsteemi julgen arvata, et Grishami raamatu kangelane kutseta ei ole, esindab ta ju oma kliente kõrgemas kohtus ja esitab apellatsioone. Ja muidugi, mõnest seadusevastasest teost loobus nurgaadvokaat litsentsist ilmajäämise kartuses.
Tutvustusest:
Sebastian Rudd ei ole mingi tavaline nurgaadvokaat. Ta teeb oma tööd ümberehitatud kuulikindlas väikebussis, kus on Wi-Fi, baar, väike külmik, ilusad nahktugitoolid, peidetud seif püstolite tarvis. Ruddil ei ole oma bürood, partnereid ega abisid, tal on üksainus töötaja – tema hambuni relvis autojuht, kes on ühtaegu ka Ruddi ihukaitsja, nõunik, südamesõber ja golfipoiss. Rudd elab üksi väikeses, kuid äärmiselt turvatud katusekorteris, kus kõige tähelepanuväärsemaks mööbliesemeks on vanaaegne piljardilaud. Ta joob valikviskit ja liigub ringi, relv kaasas.
Sebastian kaitseb inimesi, kellest teised advokaadid pigem eemale hoiavad: tätoveeritud noorukit, kellest räägitakse, et ta on satanist ja keda süüdistatakse kahe väikese tüdruku pilastamises ning mõrvamises; surmamõistetute kambris istuvat ohtlikku jõugujuhti; majaomanikku, kes on vahistatud selle eest, et ta tulistas politsei eriüksuslasi, kui nood eksikombel tema kodu ründasid. Miks just selliseid kliente? Sest ta usub, et igaühel on õigus õiglasele kohtupidamisele, isegi kui tema, Sebastian, peab selle saavutamiseks kedagi petma.

Raamat on jaotatud kuueks osaks. Esimeses osas „Kohtu solvamine“ kaitseb superadvokaat, nimetaksin Sebastina Ruddi pigem nii, Gardyt, keda süüdistatakse kahe väikese tüdruku mõrvas. Linna kogukond ihkab süüdlase verd,  prokuratuur ihkab aupaistet ja meedia tähelepanu, ainult Rudd usub, et süüdistatav ongi süütu nagu ta kinnitab. Siin ei aita muu, kui Sebastian Ruddil tuleb ise hankida õige süüdlase DNA, korraldada selle analüüs laboris, kõrvutamine tõenditega ning õigel ajal kohtule esitamine,
Teises osas „Paugutuba“ on Sebastian Rudd tunnistajaks vanglast põgenemisele, mis toimub vahetult enne surmaotsuse täideviimist.
2 esimest osa ei ole omavahel seotud, sarnanevad pigem ajalehereportaazi kui põneva kriminaalromaaniga ja jõudsid minus juba tekitada küsimuse, mis on minu lemmikautori 29. raamatuga juhtunud.  Mõlema jutu teemal on Grisham varem kirjutanud paremini ja põnevamalt. Näiteks „Aeg antud tappa“ ja „Kamber“. Esimese kahes osas häiris mind ka Sebastian Ruddi ülespuhutud ja ennasttäis olek.
Õnneks läheb alates kolmandast osast „Võmmid- sõdalased“ põnevamaks. Järgnevad osad on kõik omavahel seotud ning esimese kahe osa tegelastega lugeja enam ei kohtu. Siiski-  "Paugutoas"vanglast  põgenenud  Link saadab oma käsilased Ruddilt raha tagasi küsima. Kuna Rudd teda surmamõistmisest ei päästnud, maksku aga raha tagasi. Rahast veel nii palju, et kuigi nurgaadvokaat tegutseb äärealadel, kaitseb neid, kellelt tihti pole palju võtta, kaitseb rahatuid, teenib ta tsiviilhagide ja vabavõitluse kihlvedudega nii et raha pole advokaadile probleemiks.

Kolmandas osas esindab Rudd Joe Renfrot, kelle majja tungib öösel põhjendamatu ja eksliku narkorünnaku käigus hambuni relvastatud ning maskeeritud politsei erirühm. Renfro kahtlustab röövleid, haarab relva  ja haavab politseinikku. Puhkenud tulevahetuse käigus sureb politseiniku kuulist Renfro naine. Võimukandja  haavamise eest esitatakse  Renfrole süüdistus, tema naise surma ei uuritagi ja kõik jääkski nii, kui nurgaadvokaat ei haaraks ohjad enda kätte .
Järgnevates osades „Vahetus“,  „Üüriveokiõigus“ ja „Lihtmenetlus“ kohtub lugeja Joe Renfro kohtuasjaga veel, Rudd kaitseb vabavõitluse säravat tulevikulootust Tadeo Zapatet ning raamatu lõpuks võib nurgaadvokaat oma kontosse kanda nutika kombinatsiooni tulemusena Renfro ründamises osalenud politseiülema ja politseinike töölt vabastamise, vabavõitleja lihtmenetluse (millest viimane küll lollist peast loobus) ning lisaks inimkaubanduse äri paljastamise ja kõrge politseiametniku tütre päästmise.
Kogu raamatut läbib Sebastian Ruddi ja ja tema eksabikaasa Judithi võitlus ühise poja pärast. Naine tahab Ruddilt ära võtta 36. tundi külastusõigust kuus ja põhjust selleks Rudd annab.
Eriline naistemees Rudd ei ole, kuid oma poja veetleva õpetajanna vastu ta ei saa.
Nurgaadvokaadi  suhtumist naisküsimusse iseloomustab see õik lk. 259 „Mul pole tavaliste paaritusriituste- varitsemise, ootamatute kohtumiste, pimekohtingute, tobedate kingituste, häbelike telefonikõnede, sõpradelt saadud vihjete järgmise ja lakkamatu internetis lobisemise – peale ei annet ega ka mitte kannatust. Samuti puudub mul julgus end kuhugi sisse logida ja hakata siis võhivõõrale naisele enda kohta valetama, Ning ma kardan, et selle Judithi nimelise katastroofiga vigastasin ma oma hinge igaveseks, ja püüan nüüd ülejäänud elu eksimast hoiduda.“
Kasuks lugejale,  naiste teemaga selles raamatus üleliia ei tegelda, ka suhted eksnaisega rohkem juriidilisel tasandil.

Kindlasti pole "Nurgaadvokaat" Grishami parimate teoste hulgas, pigem kuulub nõrgemate hulka. Põnevuse puudumise teeb tasa Grishami vaimukas ja ladus väljendusviis, Sebastian Ruddi värvikas kõnepruuk ja osav manipuleerimine. Oskaksin ette kujutada teleseriaali Sebastian Ruddiga ja veriseid stseene vabavõitlusest või öisest rünnakust(tank ka!) Renfrode majale. Peategelane on julge ja nutikas ja helde. Raha on tal kogu aeg, loobib seda paremale ja vasakule, maksab kinni eksperte ja tunnistajaid, vandekohtunikke siiski mitte, sest nii võib kutsest ilma jääda.
Teistest Grishami raamatutest eristab „Nurgaadvokaati“ varjamatu, äge ja kohati üsna küüniline kriitika Ameerika kohtusüsteemi pihta.

• Karjääriinimesed  Justitia  varjus ei seagi eesmärgiks tõde välja selgitada;
• Mõned seadused on absurdsed;
• Süüdimõistetu hulgas on süütuid.

Mingi lugu on veel raamatu ebamoraalse karjääriprokuröri nime Max Mancini nimega. See nimi kas müüdi heategevuse oksjonil või nii, ma ei saanud Ameerika inglise keelest aru, ning saadud raha eest osteti vabadus 42-le Malawis surmamõistetule.

John Grisham
Nurgaadvokaat
Rogue Lawyer
Tõlkinud Toomas Taul
Varrak 2017
384 lehekülge

2 raamatut augustis

Adam Haslett

„Kui mind enam ei ole“

Inglise keelest tõlkinud Pille Kruus

Päikese kirjastus 2017

351 lehekülge

  

Raamatu motoks on tsitaat Jean Genet’lt:

„Võib-olla ei ole muusika üldse, ka kõige uuem mitte, niivõrd miski, mille inimene avastab, vaid miski , mis kerkib esile mälusopist, kuhu see oli helitult  mattunud nagu inimihust plaati pressituna.“

Nii kaunilt öeldud, paneb mõtlema.

Liigutav perekonnalugu 5 liikmelisest perest: isa, ema ja nende kolm last. Pereisa põeb raskekujulist depressiooni ja teeb enesetapu. Jutustajaks raamatus on kõik pere liikmed kordamööda ja kogu lugu keerleb vanema poja Michaeli ümber, kes nagu isagi põeb raskekujulist depressiooni. Autor annab sõna kõigile pereliikmetele ja aimu saab sellest, kuidas tunneb end depressiooni all kannataja ning kui raske on tervetel. Autor lahkab moodsat haigust depressiooni süvitsi, meditsiiniliselt kuni konkreetsete ravimite ja nende mõjuni välja lehekülgedel 147-158. Need leheküljed mina näiteks jätsin vahele ja loodan,  et ükski lugeja ei hakka raamatus toodut ravijuhisena kasutama.

Muusikat, mida Michael kuulas, ei suutnud ma kuulata, seetõttu pole ka ühtki muusikanäidet raamatust, aga meenus üks laul pealkirjaga "Kui mind enam ei ole"

Vaatamata raamatu traagilistele sündmustele ei ole lugemist lõpetades masendustunnet. Suure kaasatundmisega kirjutatud raamat-   autor ei mõista oma tegelasi hukka ja laseb lugejal neile kaasa elada ja kaasa tunda. suhtub oma tegelastesse. Lugu siis sellest, kuidas pere tuleb…………. ja ei tule toime vaimsete häirete probleemiga. Lõpetades on selline puhas tunne, et elu on just selline nagu ta on, vastu tuleb võtta kõik.  Neil, kellel on kokkupuuteid vaimsete häiretega inimestega, võib raamatust abi olla probleemiga toimetulekuks ja leppimiseks.

Kuidas raamat mõjub depressioonis inimestele, ei oska ennustada, kuid igaks juhuks lisaksin etiketi „ettevaatust“

Hanif Kureishi

„Eimiski“

Tõlkinud Triin Tael

Varrak 2017

160 lehekülge.

Tutvustusest:

Hanif Kureishi musta huumoriga vürtsitatud uue romaani „Eimiski” peategelaseks on oma Londoni korteri seinte vahel päevi mööda saatev filmitegija Waldo, keda vaevab nii kehv tervis kui suutmatus leppida vananemisega. Tema eest hoolitseb abikaasa, mehest märksa noorem Zee. Ajapikku süveneb Waldos veendumus, et ta naisel on kõrvalsuhe, ja tema kinnismõtteks saab Zee ja tema kallima afäär paljastada ning nad selle eest maksma panna.

Kureishi raamatutest „Äärelinna Buddha"ja "Gabrieli and" meeldisid mulle väga. „Lähedus“ oli kah.

„Eimiski“ pole üldse minu raamat. Meeslugejatele meeldib raamat ehk rohkem, teatavasti mõtlevad naised ja mehed seksist erinevalt. Olen liiga lihtne inimene, et raamatu sügavusteni jõuda, mina ei suutnud end tegevustikust sügavamale pureda. Lugesin lõpuni, sest oli ladus lugemine ja hea tõlge. 

Kaks krimkat "Valve lõpp" ja "Sekt"

Stephen King

„Valve lõpp“

Tõlkinud Silver Sära

Ajakirjade kirjastus 2017

429 lehekülge

Kolmas raamat triloogiast, esimesed  „Härra Mercedes“  Stephen King "Härra Mercedes"

 ja“ Mis hundi suus see hundi oma“. Avastasin, et teist raamatut ma ei olegi kirja pannud.

Peategelased on juba esimesest raamatust tuttav  Billy Hodges ja teises raamatus temaga ühinenud autistlik Holly Gibney. Bill Hodges on nüüd juba üle 70 aasta vana ja võrdlemisi väeti oma tervisehädadega. Aga kriitilistes olukordades suudab ta end kokku võtta ja on actionstseenides füüsiliselt vägagi võimekas. Holly, kes on nüüd Bill Hodgesi partner eradetektiivi büroos, on andekas arvuti käsitseja ja internetist andmete nuhkija ning muidu ka nutikas naisterahvas. Selles viimases raamatus nutikamgi kui Bill Hodges, rääkimata Billy endisest partneri Pete’st uuest partnerist.

Mersumõrvar Brady Hartsfield, kes 2. raamatus jäi liikumatu ja oimetuna, kuid saladuslikuna, haiglasse lamama, arendab 3. raamatus lisaks telekineesile  oma andeid veelgi. End enesetapuprintsiks nimetav Brady võtab nõuks 2. raamatus Round Here kontserdil ellujäänud teismelised interneti kaudu enesetappudele kihutada.

Loomulikult ei saa Bill Hodges ja Holly Gibney lasta sellel sündida.

Raamatu sisu läheneb asisema lugeja jaoks fantaasiale, mängu tulevad lisaks telekineesile ja arvutiprogrammiga mõjutamisele teadvuse ümberpaigutumine ühest inimkehast teise. Pean ennast ka asisemaks lugejaks, aga lugesin lõpuni- suuresti tänu Kingi väga heale  jutustamisoskusele. Lõpus pöördus kõik jälle tavaliseks - vaim, teadvus sai kolida küll uude kehasse, aga lugu lõpetatakse ikka tavalise märuli ja füüsilise arveteõiendamisega.

Kolmest raamatust oli minu lemmik „Härra Mercedes“. 2. ja 3. raamatus tuli paratamatult ette kordusi ja kolmas  kaldus minu jaoks liialt fantaasiasse. Aga hästi kirjutatud kõik ja põnevust jagus ka kõigisse. Kui Stephen King peaks veel krimkasid kirjutama, loen kindlasti. Kahjuks sümpaatse Bill Hodgesiga enam siinilmas kohtuda ei õnnestu.

Michael Katz Krefeld

„Sekt“

Taani keelest tõlkinud Minna Salmistu

Varrak 2017

326 lehekülge

Kolmas Taani krimikirjaniku ja stsenaristi raamat Ronga sarjast. Eelnevalt eesti keeles ilmunud: „Rööpalt maas“ 2014 ja „Kadunud“ 2016 Michael Katz Krefeld "Kadunud"

Ja järjest paremaks lähevad raamatud, minu arvates  on „Sekt“ kolmest parim.

Peategelane endine politseiuurija Thomas Ravnsholt, hüüdnimega Ronk, on eht  põhjamaine tegelane – alkoholi ja süümepiinade käes vaevlev ja vääramatu õigustundega. Samas nii raskepäraselt kui Wallanderi lood ei mõju, lehekülgi ka raamatutes tunduvalt vähem. Ikka on mul tegemata ammukavatsetud krimkades tegustevate uurijate andmebaas: nimi, vanus, perekond, iseärasused jne. Võibolla on keegi sellise juba teinud.

Ronk on pärast oma elukaaslase Eva õnnetut surma koduse röövmõrva läbi, Ronk oli loomulikult tööl, sunnitud politseist (ajutiselt?) lahkuma ning  tegutseb nüüd eradetektiivina. Eva mõrv jäi lahendamata ning igas raamatus püüab Ronk ise süüdlast leida, kasutades nii seaduslikke kui ka seaduse piiril kõikivaid võtteid. Ka „Sektis“ ei õnnestu Rongal  Eva mõrva lahendada, kuid tal õnnestub tungida äärmuslikku ususekti ja see lammutada enda jaoks üpris eluohtlikul viisil.  Sekti satub Ronk seeläbi,et rikas ärimees palkab ta otsima oma kadunud poega.

Raamatu  põnevus ongi peidus Ronga seikluses äärmuslikus  ususektis, mis muuhulgas tegeleb vaimude väljaajamisega. Kerge oleks uskuda, et kõik, mis sektis toimub, on autori väljamõeldis, aga paraku nii see ei ole.  Väidetavalt on autor kirjutanud raamatu tegelikkuse ainetel ja põhjalikult tutvunud oma ainesega.

Kõik Krefeldi raamatud on hästi ja hoogsalt kirjutatud, puudub tarbetu taak, tunda annab  autori kinostsenaariumi kirjutamise kogemus.

Michael Katz Krefeld, sündinud 1966 a Kopenhagenis on Taani krimikirjaniku Herman Krefeldi poeg. isa Herman kirjutas oma raamatud 1945.aastal nii et temast ei tea ma midagi.

Oma karjääri alguses tegi noor Krefeld lühifilme, hiljem kirjutas stsenaariume krimiseriaalile, tuntud on tema krimiseriaal „Surma anatoomia“  

Kuna Eva mõrva saladus jäi ka „Sektis“ lahendamata, on oodata järge.

Ronk kuulas sellist muusikat:

Huey Lewis And The News - I Want A New Drug

Hea rock on mulle ikka meeldinud ja kui palju põnevaid bände avastan ma tänu raamatutele.