Robert Galbraith "Siidiuss"

Robert Galbraith

„Siidiuss“

Inglise keelest tõlkinud Tõnis Värnik
Toimetanud Krista Leppikson

Kirjastus Varrak 2015
496 lk.

Lugesin e-raamatut

Tutvustusest:

Kui kirjanik Owen Quine jääb pikemaks ajaks kadunuks, pöördub tema abikaasa detektiiv Cormoran Strike’i poole. Esialgu arvatakse, et Quine on mõneks ajaks avalikkuse eest peitu läinud – seda on ta teinud varemgi –, ja naine soovib, et Strike kadunud mehe üles otsiks ja tagasi koju tooks. Mida rohkem Strike asja uurib, seda selgemaks saab, et Quine’i kadumise lugu on keerulisem, kui tema abikaasa esialgu arvas. Kirjanik on äsja lõpetanud oma uue romaani käsikirja, milles ta kirjeldab äärmiselt pahatahtlikult peaaegu kõiki, keda ta tunneb. Kui romaan peaks avaldatama, võib see rikkuda väga paljude elu, mistõttu on mitmeid inimesi, kes võivad soovida Quine’i suu kinni toppida. Viimaks Quine siiski leitakse, ent tapetuna ja seda väga iseäralikul moel. Algab võidujooks ajaga, et lahti mõtestada halastamatu mõrvari motiivid, sest niisugust kuritööd pole Strike veel kunagi näinud.
„Siidiuss” on J. K. Rowlingu teine Galbraithi nime all avaldatud romaan, mille peategelaseks Cormoran Strike. Esimene romaan „Käo kukkumine“ Robert Galbraith „Käo kukkumine“ ilmus Varrakus 2014. aastal.

„Siidiussiga“ läks nii, et lugesin seda pea aasta. Ostsin e-raamatuna kohe kui see ilmus enne lühemat lennureisi ega jõudnud seda reisil läbi lugeda. Nii vedeleski luger käekotis, mõnikord tegin juuksuris värvi all istudes lahti. Nüüd kevadisel puhkusereisil lugesin lõpuni.

Siit võib teha järelduse, et eriti põnev raamat ei olnud, muidu oleksin ühe hooga läbi lugenud ja poleks mallanud 9 kuud venitada. Sellise katkendliku lugemise probleem on see, et kui paari kuu tagant taas kätte võtad, on tegelaste- kahtlusaluste nimed segamini. E-raamatut ei ole sama mõnus lehitseda kui paber-raamatut. Tõenäoliselt ei oska ma oma Kobo lugerit väga hästi käsitseda, kasutan harva. Nii ei leia ma hetkel enam üles paari lõiku, mida tahtsin tsiteerida.„Päris raamat“ on armsam, vaatad heldinult riiuleid täis raamatuid ja virna öökapil- süda läheb kohe soojaks.

Põnev „Siidiussi“ juures on see, et üks raamat on teise sees, Galbraithi raamatu sees on "Bombyx Mori" ja selle taga veel üks raamat. Meeldis, et "Siidiussis", erinevalt „Käo kukkumisest“, oli Cormoran Strike isikliku elu probleemidele vähem tähelepanu pööratud. Tegelased-kahtlusalused on kõik väga värvikad, mõrv jube, aga enim jäi raamatust meelde Londoni sant ilm, tuiskas, Strikel oli libe ja tal puudusid kindaid.

Jaan Undusk "Teekond Hispaania"

Jaan Undusk

„Teekond Hispaania“

Üks luhtunud reisikiri

LR 2016 //6-8

SA Kultuurileht

139 lehekülge

Vanasti lugesin enne iga Hispaania reisi uuesti läbi Tuglase „Teekond Hispaania“, paremat ei ole seni kirjutatud. Nüüdseks olen Hispaanias korduvalt käinud nii omapäi, kahekesi kui turismireisiga. Jah, ka turistina, kelle kohta autor kirjutab lk. 24 nii: „Mulle on alati tundunud, et turismile, sellel algselt väga euroopalikule, kunagistest grand touridest, noorte elluastujate härrasmeeste õppereisidest välja kasvanud ja massidesse valgunud nähtele, on esmalt ameeriklased ja siis Kaug-Ida rahvad andnud eriliselt instrumentaalse sisu. Turism, kui töö maailmast vaimustumise kallal. Ei kuskil enam võõraid maid skeptilise uudishimuga silmitsevaid härrasmehi, vaid kihisev kollektiiv kaardi järgi erutuselt erutusele sammumas. Nagu orienteerumissport orgasmi maastikel. Me kõik teame, et oma kodumaal on need inimesed kõige selle suhtes, millest nad võõrsil nii kähku emotsioone ammutavad, pimedad ja kurdid. Seal pole olemas ei pead segiajavat arhitektuuri, taevasse kirjutatud ajalugu ega mittefunktsionaalset teadmist homse ilma kohta. Mõnikord räägivad nad neist asjust võõramaalastele. Asi pole ka ju mitte selles, et turist uues keskkonnas äkki maailma otsekui uuesti avastab. Ei, turist ei avasta enda ümber suurt midagi. Avastab ta siis ehk iseennastki? Ei ka iseennast nii süstemaatilisest pulseerivas emotsioonidetulvas vist ei avasta. Turist arendab võimet seltskondlikult vaimustuda. Või pettuda. Või jahedaks jääda. See on sotsiaalne oskus, sugugi mitte väärtusetu, kuid sel ei ole suurt pistmist maailmatunnetusega. Magusat mõtet „elu on mujal“ ei oleks turismita olemas. Turism on veendumus, et kohtumist Erakordsega on võimalik ette näha, et saab osta pileti tundmatusse ja maailmamõistatusele auto, bussi või lennukiga otse suhu sõita. Kitš avastusretkede teemal.“

Vaimukas, aga kas ka tõsi? Me kõik teame…… aga kas ikka teame? Olen olnud turist giidi sabas kui ka ise programmi koostanud ja linna avastanud- kahekesi või üksi. Igal maailma avastamise ja tunnetamise viisil on oma võlu. Samuti olen kindel, et inimene, kes võõrsil käib, oskab hinnata ilu ka oma kodulinnas ja kodumaal, isegi kui kodu on Kaug-Idas. Kas turism peaks edasi olema noorte rikaste härrasmeeste elamisviis ja mis teeb turismi nüüd nii halvaks kui ta enam vähem kõigile kättesaadav on?  Minu arvates on turismi juures halb, isegi väga halb, ainult ökoloogiline jalajälg, mille see tootmisharu  planeedile Maa jätab.

J. Unduski raamatut reisijuhina, nagu Tuglase raamatut, kasutada ei saa, kuigi lugedes mõned tuttavad kohad meenuvad. Meenus samuti üks jutustus mehest, kes kavatses reisile minna, hakkas reisiks ettevalmistusi tegema, mis venisid aina pikemaks: toa seinad kattusid kaartide, piltide jms. Ning sinna toaseinte vahele mehe reisid lõpuks sumbusidki. Tal ei olnud vaja kusagile sõita, et reisi kogeda ja läbi elada, ta oli rahul. Vot autor ei tule meelde, loeksin uuesti. 

Eelnevaga  tahan öelda, et minu arvates ei ole ka käesoleva raamatu kirjutamiseks vaja Hispaanias kohal käia. Piisab kultuuriloo heast tundmisest ning fantaasiast. Raamatu võib toaseinte vahel valmis kirjutada ja siis näiteks Helgi Erilaidi sugestiivse häälega ette lugeda.

Raamatuke iseenesest mulle meeldis. Käsitletakse mitmeid Hispaaniaga seotud ajaloolisi (näiteks Unamuno, püha Teresa Avilast)  ja väljamõeldud (don Quijote) isikuid. Leidub huvitavaid ekskursse Hispaania kulutuurilukku. Kummitama  jäi ja mõtlema pani  katkend Luis de Leoni luuletusest, selle viimased read: ei kadestavav, ei kade. Autor kirjutab kaasahaaravalt teksti alustamise vaevadest ning Hispaania vaimu otsinguist. Parima osa raamatust moodustab siiski tugeva erootilise laenguga  armulugu Baski päritolu salapärase neiu Estellamariga.

Lisan igaks juhuks, et lugesin J. Unduski  raamatut turistina, hullemgi veel - basseini ääres vedeledes kuuma Hispaania päikese all Tenerife saarel. Sestap ütlen, et seda raamatut ongi kõige õigem lugeda kuuma päikese all, hakkab pähe nagu päikesevein.

"Viimase öö õigus" Rakvere Teatris

„Viimase öö õigus“

Autor Toomas Suuman

Toomas Suumani näidend pälvis Eesti Teatri Agentuuri 2013. aasta näidendivõistlusel peapreemia.

Lavastaja Raivo Trass

Eesti teatri aastaauhindade jagamisel 2014. aasta loomingu eest oli Raivo Trass nomineeritud parima lavastaja kategoorias.

Kunstnik Jaak Vaus

Esietendus 19. septembril 2014 Rakvere Teatri väikses majas

Osades:

Mait Joorits- Heinrich von Linden, Ojastu mõisahärra 

Tarvo Sõmer -Tõnis Rõuk, Ojastu suurtalunik 

Margus Grosnõi -Toomas Rõuk, tema poeg 

Maarika Mesipuu-Veebel -Anna Laugats, Ojastu mõisavalitseha tütar

 Eduard Salmistu- Jüri Laugats, Ojastu mõisavalitseja ,

Arvi Mägi- Georg von Linden, endise Ojastu mõisahärra kummitus

Tutvustus teatri koduleheküljel ei ütle just palju, õigemini ei ütle midagi, külvab vaid  saladust:

See lugu on inimestest, õigusest ja maast. Õigusest maale, õigusest inimestele, õigusest õigusele. Ja muidugi on see lugu armastusest, mis iial õigusest ei küsi. Armastusest, mis lihtsalt on. Mehed teevad plaane, peavad sõdu ja peksavad üksteist vaeseomaks nonde sõdade ja plaanide nimel. See on meeste õigus. Meeste vabadus. Naisele jääb vaid öö. Öösel tuleb naine ja küsib mehelt naise ainukest õigust. Õigust olla õnnelik. Mis vastuse ta saab? Ja kas üldse saabki talle vastata sellel maal, kus kõik teavad, kelle oma oli esimese öö õigus, aga keegi ei tea kellele kuulub viimane. Öö.

Tegevus toimub mõisaaja lõpus ja Eesti Vabariigi algusaastatel. Kaasahaarav dialoog ja filosoofilised mõtisklused. Kergemaid ja raskemaid pärleid pudeneb kõikide tegelaste suust. Tahaksin teksti paberil üle lugeda. Näidend paneb mõtlema eestluse ja eestlaste üle, kas me sellised olimegi?

Omapärane ja andekas lavakujundus.

Lisaks lugeda:

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/parisorjuse-kiituseks/

http://teatritasku.ee/harraks-olemise-talumatu-raskus/

Siim Vahuri fotod http://siimvahur.com/comteater/rakvere3/

Näitlejatest oli minu lemmik Eduard Salmistu. just nii ma mõisavalitsejat ette kujutasin , "Mahtra sõjast või sellest "Kilter, kubjas ,aidamees..."
Mait Joorits härra osas oli õige tüpaaz, õrna välimusega peenetundeline eluvõõras nooruk. Kes neid mõisahärrasid täpselt teab, millised nad tegelikult olid, rohkem teame ikka kirjanduses loodud kujude kaudu. Vähemalt selles etenduses olid noor ja vana Linden peaaegu  ainsad normaalsd mõtlevad intelligentsed inimesed laval, kes ei kisanud ja ei käranud ning ei olnud pidevalt millegagi rahulolematud.

Ja ikkagi, kas me sellised olimegi?

Väga hea lugu! Oli huvitav ja mõtlemapanev teatrikogemus.

Nicole Krauss "Suur koda"

Nicole Krauss

„Suur koda“

Tõlkinud Kaisa Kaer

Varrak  „Moodne aeg“ 2015

295 lehekülge

Tutvustuses on öeldud: Hõlmates mitut mandrit ja aastakümmet ning punudes peene võrgu eripalgeliste tegelaste eludest, jutustab „Suur koda” haarava ja liigutava loo armastusest, kaotusest ja olude kiuste ellujäämisest.

Meenutas selle poolest 2011.a. ilmunud Colum McCann’i raamatut „Las suur maailm pöörleb“, mis mulle väga meeldis. Ainult, et tolles raamatus toimus kogu tegevus New Yorgis, Kraussi raamatus areneb  tegevus New Yorgis, Londonis ja Jeerusalemmas ning kõik tegelased seob kokku …üks vana  kirjutuslaud.

Lugemise ajal tahtsin mitu korda paberi ja pliiatsi võtta, et tegelaste omavahelised suhted üles märkida ja korrastada: Lotte Berg, Leah ja Yoavil Weisz ja nende isa, Daniel Varsky ja teised, et kes nad on ja kuidas seostuvad. 

Jätsin tegemata, sest..... kummastav raamat, pärast läbilugemist tabas mind  järsku suur selgus. Tunne mida autor kirjeldas seoses ühe teise situatsiooniga 

lk. 20 nii: „Sellest on möödunud palju aastaid. Ma olin mõnda aega abielus, ent nüüd elan jälle üksi, kuigi mitte õnnetult. On hetki, mil sind valdab mingi kummaline selgus ning äkitselt näed läbi seinte teistesse mõõtmetesse, mille oled ära unustanud või mida olen otsustanud eirata, et elada mitmesuguste illusioonidega, mis teevad elu võimalikuks, eriti elu teiste inimestega.“

Raamatu pealkiri on pärit Vana Testamendi Kuningate raamatust ja seda tõe-näoliselt kõige paremini mõistavad juudid.

Mulle raamat väga meeldis.

Kirjutasin välja sellised tsitaadid kirjanikuks olemisest,  millest ei tahtnud ilma jääda.

Lk. 34 „Ma võitlesin kirjaniku vabaduse eest- luua, muuta ja parandada, kokku võtta ja laiendada, tähendust omistada, kujundada, esitada, afekteerida, elu valida, eksperimenteerida ja nii edasi –ning tsiteerisin Henry Jamesis sõnu vabaduse „tohutu kasvu“ ja „ilmutuse“ kohta, nagu tema seda nimetab, ning millest igaüks, kes on tõsiselt kunsti luua üritanud, paratamatult teadlikuks saab. Jah, kui mu isa elul põhinev romaan ei lennanud, kuid vähemalt rändas kogu riigi raamatupoodide riiuleilt mujale, ülistasin ma kirjaniku võrratut vabadust- vabadust vastutusest millegi või kellegi ees peale tema enda vaistu ja nägemuse. Vahest ma päris otsesõnu ei öelnud, kuid kindlasti andsin mõista, et kirjanikuamet on kõrgem, selline, mida vaid kunstis ja usus kutsumuseks nimetatakse, ning ei saa liialt muretseda nende inimeste tunnete pärast, kelle elust kirjanik midagi laenab.“

Lk.42. „Ma hakkasin kahtlustama, et selle asemel, et paljastada asjades peituvat sügavust, nagu ma vist olin alati arvanud end tegevat, oli asi võib-olla hoopis vastupidi- ma olin varjunud enda kirjutatu taha, kasutasin seda selleks, et peita salajast puudust, vaegust, mida olin terve elu teiste eest varjanud ja mida ma kirjutades olin ehk peitnud koguni iseenda eest. Vaegust, mis kasvas aastate möödudes üha suuremaks ja raskemini varjatavaks, muutes mu töö üha raskemaks. Millist vaegust? Seda võib ilmselt nimetada vaimuvaeguseks. Rammu-, elujõu-, kaastundevaegus ning seetõttu, selle külge keevitatuna ka mõjuvaegus. Senikaua kuni ma kirjutasin, säilis nende illusioon. Asjaolu, et ma ei näinud mõju, ei tähendanud, et seda ei olnud olemas. Ma vastasin sihilikult küsimusele, mille ajakirjanikud mulle iga natukese aja tagant esitasid: Kas te arvate, et raamatud võivad inimeste elu muuta? (mis tähendab tegelikult: kas te tõesti arvate, et see, mida te kirjutate, võiks kellelgi midagi tähendada?), väikese õhukindla mõtteeksperimendiga, kus ma palusin usutlejal ette kujutada, milline inimene ta oleks, kui kogu kirjandus, mida ta elu jooksul on lugenud, tema mõistusest, ja hingest kuidagi välja lõigataks, ning kui ajakirjanik selle tuumatalve üle mõtiskles nõjatusin ma rahuloleva naeratusega tahapoole, taas kord päästetud tõega silmitsi seismisest.“

Milline inimene ma oleksin, kui kogu kirjandus, mida ma elu jooksul olen lugenud, minu mõistusest, ja hingest kuidagi välja lõigataks?

Võõras, tundmatu inimene.

"Perekonnavaled" kinos

„Perekonnavaled“

Stsenarist Valentin Kuik

Režissöörid Valentin Kuik ja Manfred Vainokivi

Operaator ja kunstnik Manfred Vainokivi

Kostüümikunstnik Anu Lensment, grimmikunstnik Kristel Kärner, helirežissöör Mart Kessel-Otsa, monteerija Kersti Miilen, produtsent Marju Lepp, tootja Filmivabrik.

Osades:

Tambet Tuisk

Roman Baskin

Eva Koldits

Ülle Kaljuste

Tõnu Kark, Jaanika Arum ja teised.

Filmitud on Pärnus (Kontserdimajas), filmis osaleb Pärnu linnaorkester, kelle koosseisu on poetatud ka näitlejaid, näiteks Ago Andersson ja Inga Salurand.

Laval on muusikute pere (isa, ema, tütar ja väimees) kogu oma mitmetahulisuses: isiklikud probleemid, loominguline tegevus ja armusuhted.

Dirigent Paul Levald saab orkestriproovis insuldi ja Pauli tütremehele Egon Reile pakutakse dirigendi kohta. Dirigendiks õppinud Egon võtab pakkumise vastu, püüab võita orkestri usaldust ja realiseerida oma loomingulisi kavatsusi. Koos orkestriga peab Egon üle võtma ka äia minevikusaladused, siiski mitte midagi erakordset. Sujuvalt astub Egon dirigendi kohale dirigendipuldis ja ka tema jälgedesse eraelus.

Näitlejatöö on väga hea. Roman Baskin  mängib dirigent Paul Levaldit. Tuli tuttav tunne, nägin teda kunagi „Orkestriproovis“ ja mulle väga meeldis. Filmis saab Baskin dirigendipuldis olla siiski vaid mõne minuti, rohkem tuleb tal mängida insuldi läbipõdenud vana meest.

Ülle Kaljuste mängib veenvalt dirigendi alkoholiga kimpus abikaasa Kiirat, vananevat daami.

Tütar Kristeli  osas on Eva Koldits, huvitav näitlejatar, keda harva lavalaudadel näeb. Meelde jäi ta teleseriaalist „Varjudemaa“, kus näitlejanna põhiliselt  nuttis. Tütremees Egoni osas on Tambet Tuisk, ambitsioonikas mees, kes mängleva kergusega haldab suhteskeeme.

Tegevuse taustaks on valdavalt klassikaline muusika, tuntud lood ooperist, operetist, orkester harjutab Beethoweni 7. sümfooniat. Muusikasõbrale sobib.

Film on lühike, ühe tunni ja viieteistkümne minuti jooksul antakse ülevaade sellest, kuidas ühest mehest, dirigendist, saab ratastoolis rauk  ja teisest  mehest dirigent. Osaliste suhtedraama jätab võrdlemisi külmaks, suhestumist tegelastega ei toimu. Film on eestlaslikult tuim, kerge võluva iroonilise vaatenurgaga. Sõbrannale ütlesin, et sa ei kaota midagi kui ei vaata, aga samuti siis, kui vaatad.

Üllatusena tuli mulle, et 2013 on Valentin Kuigilt ilmunud raamat „Perekonnavaled“.

Katkend raamatust „Sel ajal kui teised orkestrandid pille häälestavad, saab trompetist Egon Paalist orkestri dirigent. Esialgu küll ajutine ja sedagi kahepoolse suusõnalise kokkuleppe alusel.

„Meil ei ole vist mõtet ajutist lepingut teha,” ütleb Lindner, kelle kabinetis nad asjast räägivad. „Pikaajalist lepingut ei tahaks jälle enne teha, kui selgub, mis Paulist saab... Või mis sina arvad?” „Teeme nii, kuidas parem on.” „Kellele parem?” küsib Lindner.

„Orkestrile.”

„Orkester oleme me ainult kontserdi ajal ja proovis,” ütleb Lindner. „Palgapäeval oleme kolmkümmend kaks erinevate huvidega inimest. Ma pean juristiga nõu, kui sa lubad.” „Muidugi luban.” Lindner avab kirjutuslaua sahtli, võtab sealt kella. „See on Pauli kell, Reet leidis selle lavalt. Ma annan selle sinu kätte. Muuseas, Reeta meil tänasest enam ei ole.” „Kes siis nootidega tegeleb?” Lindner vaikib.“Sel ajal kui teised orkestrandid pille häälestavad, saab trompetist Egon Paalist orkestri dirigent. Esialgu küll ajutine ja sedagi kahepoolse suusõnalise kokkuleppe alusel.
„Meil ei ole vist mõtet ajutist lepingut teha,” ütleb Lindner, kelle kabinetis nad asjast räägivad. „Pikaajalist lepingut ei tahaks jälle enne teha, kui selgub, mis Paulist saab... Või mis sina arvad?” „Teeme nii, kuidas parem on.” „Kellele parem?” küsib Lindner.
„Orkestrile.”
„Orkester oleme me ainult kontserdi ajal ja proovis,” ütleb Lindner. „Palgapäeval oleme kolmkümmend kaks erinevate huvidega inimest. Ma pean juristiga nõu, kui sa lubad.” „Muidugi luban.” Lindner avab kirjutuslaua sahtli, võtab sealt kella. „See on Pauli kell, Reet leidis selle lavalt. Ma annan selle sinu kätte. Muuseas, Reeta meil tänasest enam ei ole.” „Kes siis nootidega tegeleb?” Lindner vaikib.

Donna Tartt "Ohakalind"

Donna Tartt

"Ohakalind"

Donna Tartti esimest romaani „Salajane ajalugu“ olen soovitanud kõigile põneviku- ja krimisõpradele. Nüüd ka neile, kes  nagu minagi, „Ohakalinnus“ pettunud on. „Salajane ajalugu" on kordades parem.

„Ohakalinnu"  hädad saavad alguse sellest, et raamat on liiga mahukas ja lohmakas. Eepiline lugu avaneb 872. leheküljel.

Romaani võib mõtteliselt jagada kolme ossa:

I osa on emotsionaalne ja traagiline lugu plahvatusest New York Metropolitan kunstimuuseumis ja selles, kuidas lapseeas peategelane Theo Dreiser kaotuse  ja leinaga toime tuleb. See on raamatu parim osa!

II osas viib ootamatult välja ilmunud isa koos oma uue naisega poisi Las Vegasesse ja ligi 300 lehekülge võiks pealkirjastada „Elupõletamine Las Vegases“. Välja ilmub raamatu teine peategelane, Theo sõber, Ukrainast pärit Boris. Noorukite elu kulgeb ühest narko- ja/või alkoholijoobest teise. Isiksuse arengu seisukohalt ei anna sellises mahus leheküljed midagi juurde, küll saab lugeja piisavalt teadmisi narkojoobest, tablettidest ja pulbrist ning kasiinopettustest.

III osas on Theo taas New Yorgis, sedapuhku juba väljakujunenud narkosõltlane ja edukas mööbli restaureerija. Narkosõltuvusest õnnestub Theol enam-vähem vabaneda. Selle osa teemad on õnnetu armastus ühe naise vastu ning plaaneritud kihlumine ja abielu teise naisega, mis siiski ära jääb. Palju saab teada mööbli-restaureerija tööst. Teatavaks saab suur pettus, millele järgneb selle tagajärgede likvideerimine, mängu tuleb rahvusvahelise mastaabiga kuritegevus ja käiakse Euroopa tripil.  

Viimased leheküljed on peategelase eksistentsialistlikud arutlused, mis justkui rehabiliteerivad ja mõtestavad senikulgenud laialivalguvuse. Kuid siiski mitte midagi vapustavalt sügavat, millest sain aru teistkordsel sirvimisel kui otsisin tsitaati  ei leia ka siit. Pigem klišeed.

Kogu raamatu tegevustik keerleb Carel Fabritiuse maali  „Ohakalind „ümber, mille Theo muuseumi-plahvatuselt kaasa saab. Maali teema läbib romaani punase niidina, on paljude tegevuste ajendiks, kuid kohati on side maaliga üpris lõtv. Vähemalt 300 lehte võiks lugeja huvi ülevalhoidmiseks kokku tõmmata.

Carel Fabritius (1622–1654) maalis oma ohakalinnu lauatükile mõõtmetega 33,5 x 22,8 sentimeetrit, mis on lähedal sellele, mida toona nimetati kvartformaadiks, tänapäeval aga A4-formaadiks. Lind seisab heleda seina külge kinnitatud linnusöögilaual. Tema jala ümber on peaaegu märkamatu kett, mis hoiab teda vaskse võru küljes kinni. Kunstniku lühikesed tugevad pintslitõmbed vihjavad Rembrandtile, kelle tõenäoliselt kõige andekam õpilane ta oli; teine nimekas Delfti meister, Fabritiusest noorem Jan Vermeer oli aga võlutud Fabritiuse maalide säravast valgusest ja erakordsest rahust. Kui Fabritius oli kolmekümne kahe aastane, siis plahvatas Delftis püssirohuarsenal. Veerand linna ehitistest hävis, sealhulgas ka Fabritiuse maja ning palju tema maale. Fabritius ise hukkus. Temast jäi järele vaid umbes tosin maali.

Raamatus on suurepäraseid dialooge ja arutlusi hea ja kurja üle, kunsti ja vaimsuse üle, kui need vaid üldise sõnarohkuse varju ära ei kao.

Viimane lõik lk. 872: „See, mis meid endaga rääkima õpetab, on oluline- mis õpetab meid meeleheidet lauluga peletama. Kuid maal on õpetanud mulle ka seda, et me suudame üksteisega ajastute tagant rääkida. Ja ma tunnen, et mul on sulle, oma olematule lugejale, öelda midagi väga tõsist ja pakilist, ma tunnen, et peaksin seda ütlema sama pakiliselt, nagu teeksin seda siis, kui ma seisaksin sinuga samas toas. Et elu- ükskõik ,mis see ka on - on lühike. Et saatus on julm ja võib-olla üldse mitte juhuslik. Et Loodus (ehk Surm) võidab alati, kuid see ei tähenda, et me peaksime selle ees kummardama ja lömitama. Et võib-olla, kui me ka ei ole alati väga rõõmsad selle, üle, et me siin oleme, on meie ülesandeks end siiski jäägitult pühendada, otse läbi roiskveetiigi sumada, hoides samal ajal silmi ja südant avatuna. Ja meie suremise ajal, kui me tõuseme mudast ja vajume häbistatult tagasi mutta, on meile antud see au ja privileeg armastada seda, mis jääb surmast puutumata. Sest kui õnnetused ja unustus on järgnenud sellele maalile läbi aja- siis samamoodi on seda teinud ka armastus. Niivõrd, kui see maal on surematu (ja seda ta on), on ka minul oma väike särav vääramatu roll, selles surematuses. See on olemas; ja see olemasolu ei lakka. Ja ma lisan omaenda armastuse nende inimeste ajaloole, kes on armastanud ilusaid asju ja nende eest hoolitsenud ja toonud neid välja tulest ja otsinud neid, kui nad olid kadunud, ja püüdnud neid säilitada ja neid päästa, sellal kui nad neid sõna otseses mõttes käest kätte edasi andsid, lauldes aja riismete keskel kõlavalt järgmise ja järgmise armastajate põlvkonna poole.“

Nele Neuhaus "Lumivalgeke peab surema"

Nele Neuhaus

„Lumivalgeke peab surema“

Kriminaalromaan

Tõlkinud Eve Sooneste

Kirjastus Tänapäev 2016

495 lehekülge.

Õnnestunud pealkiri ja kuigi lehekülgi palju, tekst hõre ja lugemine läheb kiiresti.

Nele Neuhaus

Raamat 1967.a. sündinud saksa autori krimisarjast, milles peategelasteks uurijad Oliver von Bodenstein ja Pia Kirchhoff. Sarjas on ilmunud 7 raamatut ja „Lumivalgeke peab surema“ on neist keskmine. Seega on eesti lugejaile viiteid, mis jäävadki arusaamatuks. Kirjaniku kodulehel võib tutvuda tegelaste ankeetidega. Saab näiteks teada, et Pia muusikaeelistus on räpp ja jazz, Oliver kuulab meelsamini klassikat, aga noh, tema on ka von’ide suguvõsast.

Ka selles raamatus maadlevad uurijad kuritegude lahendamise kõrval isikliku elu probleemidega.  Oliver von Bodensteini naine petab teda ning  Pia Kirchhoff on hädas ehitusloa saamisega. Mulle tegelikult meeldivad rohkem kriminaalromaanid, kus isiklik elu on rohkem tagaplaanil ja kogu võhm läheb põhitööle.

Sisust: 11 aastat on möödunud päevast kui väikeses Altenheimi külas kaovad jäljetult kaks seitsmeteistaastast tüdrukut, laipu ei leita. Kaudsete  tõendite põhjal mõistetakse süüdi kahekümne kahe aastane Tobias, keda karistatakse kümne aastase vanglakaristusega.  Nüüd vabaneb Tobias vanglast ja külaelanike meelehärmiks saabub kodukülla tagasi. Tobiase ema ja isa on pinge tõttu lahku läinud. Isa edukas restoran on külastajate puuduse tõttu suletud, hooned ja maa  on advokaadikulude katteks küla rikkamale mehele üle läinud.

Tobiase ema kukub  jalakäijate sillalt alla, otse sõitvale autole ja on koomas. Tunnistaja sõnul naine lükati alla. Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein hakkavad kummalist õnnetust uurima. Külas kaob järgmine 17 aastane neiu ning külaelanikud on kindlad, et süüdlane on Tobias. Pial aga on kahtlusi ka Tobiase 11 aastase süü osas.

Sündmused hakkavad kiiresti arenema, kaob veel inimesi, toimub tulekahju, keegi paneb toime enesetapu. Selgub, milleks  vanemad oma laste nimel võimelised on ja milleks mõni naine oma mehe edu nimel valmis on, välja tuleb testamendipettus.  Põnevust on ja ei ole ka, arengud on suuresti etteaimatavad. Kahtlusalused antakse ilusasti ette ja lastakse neil siis rabeleda, raamatu keskel vahetatakse kahtlusalused välja. Välja on joonistatud  head ja pahad. Head on algusest saati sümpaatsed ja sa usud nende süütusesse. Pahad küll varjavad, et on „pahad“ ,aga saad ikka aru, et nad ei ole head. Kui pahadel muud viga ei ole, siis on nad liiga ilusad või liiga rikkad või kuulsad.

Pinget hoiab üleval tahtmine teada saada, kas õiglus pääseb lõpuks võidule.

Raamatu sisu on just selline, millega ma tavaliselt toetan vestluses väidet, et surmanuhtlust ei ole vaja. On olemas võimalus, et surma mõistetakse vale isik.

Lihtne lugeda, puudub nordic noirile omane äng ja tõsidus. Pigem optimistlik : vähemalt raamatu lõpus ei ole Oliver enam murtud, et ta abielu on läbi saamas ning  Pia probleem maja juurdeehitusega laheneb. Tobias jääb vaatamata kõigile rünnakuile tema vastu ellu. Eelistaksin lugu vaadata filmina, sest ainult filmis on tavaline ja seetõttu  talutav, et tegelane pärast korduvat metsikut peksmist ikka ellu jääb.

Nõudlikule krimilugejale, kes hindab kaasamõtlemise võimalust ja tegevuse usutavust, jääb ehk väheks. Ma siiski annaksin autorile veel võimalusi ja teeksin  tutvust Nele Neuhausi teiste raamatutega. Krimisarja eelis üksiku krimka ees on see, et lugeja areneb koos uurijatega, õpib tundma nende meetodeid jne. Ma usun, et Pia ja Oliveriga saab huvitav olema.

"Tramm nimega Iha" Pärnu teatris Endla.

Tennessee Williams

„Tramm nimega Iha“

Tõlkija Jaak Rähesoo

Lavastaja Ingomar Vihmar

Kunstnik Liina Unt

valguskunstnik Margus Vaigur

Muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar

videokunstnik Argo Valdmaa.

Esietendus 31.oktoobril 2015Pärnu teatris "Endla" 

  

Osades Kleer Maibaum-Vihmar- Blanche

Kati Ong-Stella

Priit Loog- Stanley

Karin Tammaru- Eunice

Märt Avandi- Mitch

Teistes osades  Ago Anderson, Ahti Puudersell, Ando Loosaar, Roland Leesment.

Veebruari viimastel päevadel võtsime abikaasaga ette kahepäevase kultuurireisi Pärnusse. Kavas olid kaks etendust Endla teatris ja Pärnu uues Apollo kinos „Klassikokkutulek“.Filmist ja „Valged heteromehed“ esietendusest juba kirjutasin.

Teine etendus, mida külastasime oli „Tramm nimega Iha“.  Selle etenduse valisin enda järgi, abikaasale kompensatsiooniks „Valged heteromehed“. Kujunes aga nii , et nautisime mõlemad just Tennessee Williamsi näidendit.

Näidendit olen kunagi ammu  Kaarin Raidi lavastuses telekas näinud, aga nii ammu, et meeles vaid emotsioon- vapustav.

Tennesse Williams

„Klaasist loomaaed ja teisi näidendeid“.

Inglise keelest tõlkinud Jaak Rähesoo

Eesti Raamat 1976

Autor on valinud näidendi motoks:

Siis langes maailm kokku ja sestpeale,

Ma järgin armastuse virvatuld, ta hüüdest

Küll siia-sinna peibutatud, tuulehääled

Mu ümber huikamas, kuid ikka tühja püüdes.

Hart Crane „Varisenud torn“

Guugeldasin: Hart Crane  (James Franco) on Ameerika poeet, kes sooritas 32-aastasena enesetapu hüpates aurulaev SS Orizabalt alla.

See raamat minu raamaturiiulil on  vana ja kunagi lugesin kõik näidendid läbi ja vaimustusin. Nüüd, enne etendust lugesin „Tramm nimega „Iha““ uuesti ja see liigutas mind taas.

Näidend on väga kirjanduslik, kui nii võib öelda. Selles on palju remarke ja lugedes on kerge ette kujutada nii tegelasi kui ka tegevuspaika.

Lk. 101: Blanche tuleb nurga tagant, kohver käes. Ta vaatab peos olevat paberilipakat, seejärel maja, siis jälle paberilipakat ja jälle maja. Tema näol on šokeeritud uskumatus. Siinses ümbruses mõjub ta võõrkehana. Ta kannab kohevil pihikuga elegantset valget kostüümi, pärlitest kaelakeed ja kõrvarõngaid, valgeid kindaid ja kübarat, otsekui tulnuks ta luksusrajooni suvisele tee- või kokteiliõhtule.. Ta on umbes viis aastat Stellast vanem ja tema habras ilu ei kannata erku valgust. Oma ebaleva oleku ja valgete riietega meenutab ta kuidagi ööliblikat.

Lk. 99 Kahekordne maja New Orleansis, Elüüsiumi Väljade nimelise tänava nurgal, mis asub raudtee ja jõe vahel. See on vaestekvartal, kuid erinevalt teistest Ameerika vaestekvartaleist on tal mingi paheline võlu. Majad, enamasti valgete sõrestikseintega, on vihmast luitunud; neid ehivad logisevad välistrepid, rõdud ja kummaliste nikerdustega viilud. See maja, mida me laval näeme, on jagatud kaheks korteriks- ülemiseks ja alumiseks. Kummagi ukseni viib kulunud valge trepp.

Nii et etendust vaadates oli  mul oli ettekujutus tegevuskohast ja sellest, kuidas Blanche peaks välja nägema ja mõjuma. Teadsin, mida üks või teine tegelane peab ütlema või tegema. Ja see oli huvitav kogemus. Kui mõnikord arutlen, kas enne raamat ja siis etendus või vastupidi, siis seekord oli kõik suurepärane. Sain keskenduda näitlejate mängule ja etendusse täielikult sisse elada.  

Enne etendust abikaasa küsis, millest see tükk on, kohmasin, et ah üks kameelia-daami lugu. Teema iseenesest võikski jääda kusagile melodraama piirimaile kõlkuma, aga kui sellist teemat puudutab suur näitekirjanik, siis sünnib kunst, misjon aktuaalne ka kolmveerand sajandit hiljem.

Kõik näitlejad olid suurepärased, kuid etenduse täht on kahtlemata Kleer Maibaum - Vihmar Blanche osas. Temas on olemas kõik, mida teatrilava Blanchelt oodata oskaks- väga naiselik, õrn, rabe, heitlik, edev flirtija, ennast maksmapanev, lootusrikas,  seda loetelu võib jätkata. Ei oska ühtegi teist näitlejannat selles rollis ette kujutadagi. Küllap möödub taas ligi 50 aastat enne kui uus Blanche lavale astub. Ma arvan, et astub. See lihtsalt on selline näidend-peresuhted, seks ja vägivald

Kauaoodatud ja kordumatu teatrielamus. Tasub istuda võimalikult ettepoole, et Kleer Maibaumi näoilmetest osa saada. 
Esindatud on ka valged heteromehed: Priit Loogi Stanley kui toore jõu ja seksi võrdkuju ja Märt Avandi memmepoeg Mitsch. Nauditavad osatäitmised mõlemad.  

Kangesti tahan VAT teatri „Klaasist loomaaeda“ ka vaadata.