Ferdinand
Lioni libreto E. T. A. Hoffmanni novelli „Das Fräulein von Scuderi“ ainetel
Maailmaesietendus
9. novembril 1926 Dresdeni Semperoperis
Esietendus
Rahvusooperis Estonia 14. mail 2015
Dirigent:
Vello Pähn
Lavastaja:
Vilppu Kiljunen (Soome)
Kunstnik:
Kimmo Viskari (Soome)
Valguskunstnik:
Anton Kulagin
Osades:
Cardillac,
kullassepp: Rauno Elp
Cardillaci
tütar: Tamara Gallo (USA)
Ohvitser:
Jyrki Anttila (Soome Rahvusooper)
Kullakaupmees:
Mart Laur
Kavaler:
Sergiu Saplacan (Rumeenia)
Daam:
Heli Veskus
Politseiülem:
Pavlo Balakin
Hindemithi
ooperimuusikaga tegin esmakordselt tutvust
2013 aastal - Estonia kammersaalis lavastas Aarne Mikk ooperi „Pikk jõulueine“. „ Cardillaci“ tunduvalt varasem helikeel oli mulle
vastuvõetavam, neid kahte ooperit lahutab ligi 40 aastat. „Cardillac“
meeldis väga, niivõrd huvitav, mitmekesine ja jõuline muusika. Nautisin lisaks solistidele
ka orkestri võrratut esinemist. Lubasin sõbrannale, et vaatan ooperit veel kord teises
kooseisus koos temaga, teen seda orkestri tähelepanelikumaks kuulamiseks.
Seekord
olin esietendusel koos abikaasaga, kes usina raadiokuulajana ütles, et teab Hindemithist väga palju, aga kui tema muusikat
mängitakse, keerab teisele jaamale. Lõpus tunnistas abikaasa, et oli huvitav
jälgida ning leidis üles ka meloodiad, mille puudumise üle algul kurtis.
Reklaamis
tutvustatakse kui briljantset
krimiooperit.
Tegevuspaik
on linn, kus otsitakse mõrvarit. Rahvas on hirmul, politseiülem lubab, et
mõrvar leitakse peagi, kasutusele on võetud uus vahend juurdluse
läbiviimiseks-Põlev Kamber.
Mõrvari
ohvreid seob detail, et kõik nad on ostnud kullast ehte Cardillacilt, rahva
poolt ülistatud kullasepalt.
Kuningaski
soovib ehet osta, kuid Cardillac, soovimata Kuninga surma, veenab
ta ostust loobuma.
Kaunis
Daam nõuab, et Kavaler ostaks talle Cardillacilt kõige ilusama ehte, lubades tasuks
anduda. Kui Kavaler saabub ihaldatud ehtega, pistetakse ta õhtu-hämaruses
surnuks.
Cardillaci tütar on armusuhteis Ohvitseriga ning planeerib põgenemist.
Ohvitser
ostab Cardillacilt kauni kuldketi.
Kullakaupmees
(Mart Laur), kes kahtlustab kullaseppa, jälitab teda öösel ja näeb kui Cardillac ööpimeduses ründab Ohvitseri. Ohvitser saab haavata, kuid ei reeda
tulevast äia ja viitab hoopis pimeduses hiilivale Kullakaupmehele, kes viiakse
Põlevasse Kambrisse. Cardillaci piinab südametunnistus, ta tunnistab
teo üles. Cardillaci alles ülistanud rahvahulk ründab teda ja kullasepp sureb
haavadesse.
Krimitelg
ooperis kannab vaimsemat teemat kunstniku ja tema loomingu suhtest.
Cardillacist
saab mõrvar, kuna geniaalne kunstnik ei suuda lahkuda oma teostest. “Loodu peab
looja juurde tagasi pöörduma“, laulab ta.
Siinjuures
on pärast etendust huvitav lugeda kava, kus avaldatakse Eesti kunstnike
mõtteid kunstniku ja kunstiteose vahekorrast.
Ilmselgelt
on see Rauno Elpi ooper. Mulle meeldis väga tema laul, kuid töötoa liikumises
oli häirivat ja segavat rabelemist.
Häid
esitusi oli teisigi.
Meeldis Heli Veskuse Daami aaria „Zeit vergeht“ I vaatusest. Siin see aaria YouTubest
leituna Tšehhi lauljanna Hannah Esther Minutillo
esituses.
Meeldejääv
oli ka Soome tenori Jyrki Anttila mehine
esitus.
Märkimisväärne
oli lava- ja kostüümikunstniku töö. Laval äärmiselt urbanistlik keskkond. Kumer
lavakujundus, kõikjal ka lavapõrandal sein akendega, kõik punane, mida iganes
see siis rõhutab- verist draamat, kirge.
Ekstravagantsed
ülepakutud stiilis õukonnakostüümid- eranditult valged ja mustad, lihtrahval
punane. Kõik spordijalatsites, aga ega teisti ei saakski kumeral akendega
seinal, mis oli lavapõrandaks, turnida.
Cardillaci
töötoas hiiglaslik ehetega ülekoormatud kullast käsi laest rippumas.
Kavalehe kohaselt ei mängita Cardillaci ooperilavadel palju. Ooper lavastati Viini Riigiooperis 2012 aastal ning on taas kavas juunis 2015. Vaatasin trailerit ja pilte, tundub, et Estonia lavastus meeldib mulle rohkemgi. Piltide ja traileri järgi on Viini lavastus traagiline ja morbiidne. Estonia värviküllases lavastuses on mõtlemapanevat traagikat, kuid on ka parasjagu ajastuülest irooniat.
Teistes
osades Endro Roosimäe; Erki Laur; Tatjana Kosmõnina; Triin Marts; Trevor
Mattias Sakias; Lui Laur; Evelin Tanis; Kätrin Kärsna; Madis Kolk; Indrek Hirsnik.
Puude
koor.
Arvo
Pärdilt tulid ettekandele "Sequentia".
"Adama
itk".
"Tabula
rasa".
"Miserere".
Esitasid
Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja solistid.
Ainult "Sequentia"t ei olnud ma kuulnud. See keelpilliorkestrile ja löökpillidele kirjutatud
lugu on pühendatud lavastaja Robert Wilsonile ja Noblesseri valukojas oli selle esiettekanne.
Mulle
tõepoolest meeldib Pärdi muusika. Kuulan seda tihti plaadilt, ka taustaks kui
vaja keskenduda, Pärdi muusika soodustab keskendumist. Eriti meeldib helilooja looming alates tintinnabuli perioodist. Milline salapärane sõna! Uurisin mõistet internetist ja leidsin palju huvitavat, mida veel tahaksin lugeda.
Pärdi
muusika on kuulatav ka neile, kes muidu klassikalist muusikat ei kuula. Võib-olla
sellepärast, et see muusika ei sisalda kurjust, nagu autor ise ütleb.
Head
muusikat kuulan tihti silmad kinni. Seekord kõlas muusika nii, et sundis ka
nägema seda, mis toimus laval. See oli maagiline vaimne kogemus, väga vabastav ja tasakaalustav. Mõtlesin, kas selline ongi
tuleviku teater. Võiks olla!
Meenus Herman Hesse „Klaaspärlimäng“, sain võimsa kogemuse osaliseks.
Maagiline
elamus sündis muusikast, heli suurepärasest kõlast, Noblesseri saal toimib nagu
katedraal, aga ka vaikusest. Lisaks pimedus ja valgus, varjud, värvid, mis
hajusid musta ja valge vahepeal, sekka helesinine ja värvi puudumine. Näitlejate aeglane liikumine, peaaegu mitteliikumine. Oma lugu
jutustavad laval mees ja naine, teised naised, mehed ja lapsed. Tegelikult mitte oma lugu, vaid just
minu lugu. See oli etendus, mis läheb sügavale sinu sisse, seda vaadates tajud
muusikat hoopis uutmoodi. Kogu elu möödub silme eest, seda ei oska kirjeldada,
ei möödu üksnes sinu elu vaid sa tunnetad ennast suure universumi
osakesena. Sellele etendusele mõtled
kaua ja tahaksid uuesti kogeda seda etenduse sisse ärakadumise tunnet.
Ma
tõesti ei oska seda paremini kirjeldada.
Olin
just etenduse päeva hommikul Berliinist saabunud. Eelmisel õhtul vaatasin Berliini
Friedrichstadti väidetavalt Euroopa suurimas sõu teatris äärmiselt jaburat „The
Wild'i“. Pärast Aadama passiooni mõtlesin
rõõmuga, et eile vaatasin Berliinis koos
saksa rahvaga äärmiselt jaburat etendust „The Wild“ ja täna oma rahvaga „Aadama
passiooni“. Hea tunne oli, kuigi mõlema saali täitsid arvestatavas osas ka turistid.
Abikaasa küsis minult, mis see "Passioon" tähendab.
Passioon
(hilisladina passio) on vaimulik oratoorium, mis põhineb evangeeliumi tekstil
ja võib seepärast kanda pealkirja kas Matteuse, Markuse, Luuka või Johannese
passioon. Passioonide
teemaks Kristuse kannatused ning neid kanti ette kannatusnädalal.
Esietendus
Ugala teatri suures saalis 18. aprillil 2015
Lavastaja:
Martin Algus
Kunstnik:
Illimar Vihmar
Liikumisjuht:
Oleg Titov
Valguskunstnik:
Rene Liivamägi
Osades:
Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Jaana Kena, Vallo Kirs, Adeele Sepp, Klaudia
Tiitsmaa, Tanel Ingi ja Andres Tabun
Teatri
koduleheküljel tutvustatakse tükki nii::
Kuidas oma ummikusse jõudnud
pereelu uuesti korda teha? Kas selleks on vaja lagunema kippuvas kodus remont
valmis saada? Või hoopis suuta end kehtestada mehena majapidamises, kus arveid
maksab su edukas naine? Üritada leida ühine keel oma teismelise pojaga või
kirjutada raamat, mille valmimisse enam keegi ei usu? On selleks vaja
avantüristist venda, kes tuleb Taist tagasi kodumaale, või tuleks hoopis
puhastada energiaväli, leppida maa ja veega?
“Kaheksajalg” on komöödia ühest
keskeakriisiga maadlevast eesti mehest. 40-ndatesse jõudnud Ville üritab 24
tunni jooksul seljatada vähemalt kaheksa erinevat väljakutset, et päästa oma pere,
aga iga lahendus tekitab hoopis uue kriisi ja kogu päästetöö lõpeb sõna otseses
mõttes suure pauguga.
Näidendi
esimene lugemine toimus 23. oktoobril 2014 Draamateatri Maalisaalis. Draamateatri
lehelt pärit ka järgmine dialoog:
EINAR:
Nad armastasid teineteist. Ema ja isa. Nad armastasid meid niisamuti, Ville.
VILLE: Jah, ja ma olen seda
armastust alt vedanud. Sellest armastusest oleks pidanud midagi paremat sündima
kui see, mis ma praegu olen.
EINAR: Millest sa räägid,
Ville?
VILLE: Nii see on...
EINAR: Kuule... vennas...
VILLE: Abitu ja arg, väike
keskealine, varsti üksik, kodutu ja töötu, vimma täis pärdik, kes ei oska
suureks saada ja põleb mõne aasta pärast kibestumusest tuhaks.
EINAR: Lõpeta, Ville.
VILLE: Nii see on. Ma pole
osanud seda armastust – seda tõelist pärandust oma vanematelt – ma pole osanud
seda oma perele edasi anda. Marcole. Lumile. Me elame siin koos, aga ma isegi
ei tea enam, kes nad on, kes ma ise olen...? Mis asju me siin ajame?
EINAR: Jäta nüüd...
VILLE: Ja sina oled samasugune,
Einar.
EINAR: Kuule, me teeme kõik
korda. Ma aitan sul kõik korda saada?
VILLE: Ha-ha?! Sinu panus
ainult kiirendab agooniat.
EINAR: Kurat... võta ennast
nüüd kokku, Ville! Ah?
Ajakirja“
Hello“ tutvustuselt on pärit need katked:
Tahtsingi kirjutada loo, mis
lihtsalt hakkab ennast järjest hullemaks kerima ning muudkui kerib ja kerib,
kuni lõpuks laheneb kõik suure pauguga,»
selgitab Eesti kõige menukamate seriaalide stsenarist Martin Algus oma uut,
eelmisel laupäeval Viljandi Ugalas esilinastunud komöödiat «Kaheksajalg».
«Vahel on selline tunne, et
mehed on justkui alateadlikult endale selle rolli valinud, et nemad juhivad ja
veavad siin maamunal neid asju. Eks see tekitab loomulikultpingeid, kui sa oled ootused üles kerinud ja siis pead korraga kõige
eest vastutama,» nendib Martin.
«Ühiskonnas valitseb ju suur
sooline ebavõrdsus ja seda mitte ainult Eestis, vaid terves maailmas. See
iseenesest ju ongi näide meeste tohutust initsiatiivist - selle medali teiseks
küljeks on tohutu stress. Mehed võiks osata lõdvestuda ja lõpuks rohkem naisi
usaldama õppida.»
Paraja kollaaži sain kokku.
Etendus
mulle meeldis.
„Sirbis“t
loetud Draamateatri „Sylvia“ (millest minagi blogis kirjutasin) retsensioonist
jäi kõlama mõte, et kas „Sylvia“ on just kõige parem peredraama, mida Eesti teatris mängida, on kaasaegsemaid
ja paremaid.
„Kaheksajalg“
on just selline moodne peredraama lavastatud komöödiana.
Hoogne,
hea dialoogiga, laval on mürtsu, pauku ja hallutsinogeenidest põhjustatud nägemusi.
Ei mingit venimist. Mees, kes
televisioonile kirjutab, ei saagi
endale uimerdamist lubada.
Autor kahasse lavastajaga on suutnud ühe mehe äpardunud peresuhted, pätiks läinud venna ja selle rongaemast elukaaslase mõnusa huumoriga lavale seada ja lõpuks happy end kokku sõlmida. Lõpp oli minu jaoks pigem üllatav ja absurdi-maiguline.Äsjaloetud raamatu „Positiivne psühholoogia põhjal ei ole selline lõpp võimalik, abikaasad olid jõudnud blokeerimise staadiumisse.
Selline pisut äraspidine huumor, tuttav näiteks teleseriaalist „Ment“. Ma ei ole telerivaataja, aga „Menti“ vaatasin alguses mõnuga. „Ühikarotte“ ja „Naabriplikat“ vaadanud ei ole, neil on ka stsenaristiks Martin Algus.
Etendus
tekitas igasugu mõtteid. Näiteks, mulle ei meenu ühtegi
normaalset karjäärinaist teatrilaval. Hetkel
ongi neid meeles ainult kaks „Sylvias“
ja „Kaheksajalas“. Kui siis ainult nõukogude teatrikunsti
varasalvest , Rakevere teatri „Armastus tööpostil“ tegi karjäärinaine armastuse
mõjul läbi metamorfoosi .
Ühel hetkel etendust vaadates, tabasin end mõttelt: vaata tähelepanelikult, ega see pole
sinust.
Ei
olnud ! Karjäärinaised, keda mina tunnen,
ei ole nii puised, tundetud ja närvilised, nagu neid laval mängitakse. Aga saan
aru, et autor ja lavastaja on siin võtnud meeste ombudsmani rolli.
Kui
narkouimas ei olnud meeste fantaasial laval piire, siis naise lagi oli
truudusetuse ülestunnistus.
Tasub
kindlasti vaadata. Väga hea arusaadava „kodumaise“ huumoriga komöödia, ehedalt
ja hoogsalt mängitud. Ja samas ka mõtlemapanev draama.
Näitlejatest
tõstan esile Tarvo Vridolini joviaalset Einarit, kes oma siiras pahelisuses oli
ehtne ja haarav.
Raamat algab päevaga (P) kui Maria armuke Roch
ütleb talle: „Kui see jätkub, siis aasta pärast jätan ta maha ja abiellun
sinuga.“
Raamat lõpeb 4682. päeval pärast P. Roch ütleb
„Palun sind, ära nõua minult enam, et ma ta maha jätaksin“.
Maria saab oma hukutavast kirest võitu. Kas ikka
saab?
Nende 4682 päeva jooksul saavad suureks Maria kaks
tütart ja abikaasa jätab ta maha, Maria kogeb suurt depressiooni ja on
ravil.
See ei ole banaalne lugu abieluvälisest afäärist,
raske on ka afääriks nimetada 13 aastat kestnud suhet.
Raamat on Maria jutustus oma mõtetest,
emotsioonidest ja valikutest. Sündmused Maria elus, mida nimetasin, ja Rochi elu,
neist ei jutustata palju, need on kõrvalliinid. Ka ei tehta juttu petetud abikaasadest enne, kui on vaja välja mõelda valesid, et kohtumisi katta. Neid nagu polekski,
kuigi ja, depressiooni ajal tuleb Mariale appi just alles lahutusest teatanud
abikaasa.
Väga tundlik, intensiivne emotsionaalne raamat
armukeseks olemisest.
See on küll kulunud klišee, aga arvan, ainult
prantslannad on võimelised armukeseks olemisest nii tundlikult kirjutama. See raamat kõnetab eriliselt, kui oled oma elus midagi sellist kogenud. Petetud abikaasad võivad Maria isekusest vihastuda.
Stiilinäide lk. 15 „Kogu ootuse aega läbivad kleidid, need
märgistavad kõik üht armastuse silmapilku. Tuleb aeg, mil mõni neist, mida tema
pidas väga ilusaks, läheb moest, aga ma ei tea seda veel, tema samuti mitte.
Üksteisele järgnevad kleidid on naiste, aastaaegade, mälu aeg. Öeldakse: “Mul
oli selline kleit“, nagu mõni sentimeeter riiet võiks kanda kuupäeva. Just
kleidid on märgilise tähendusega ja mitte seelikud või püksid. Kleidid jutustavad
naisest paremini kui ükskõik milline muu riideese, sest kleit on kõigepealt
kavatsus olla ilus, meeldida. Ükski
kleit ei ole süütu. Kleit pannakse selga, et end ehtida, see pannakse selga, et
mees saaks selle seljast võtta. Kleidi kohta öeldakse, et see istub, selle sõna
tähendust kiputakse unustama, see räägib ka iseenda väärtustamisest.“
Märgin ära ka kaanekujunduse Ülle Marksilt!
Prantsusmaal, kus autori esikromaan võitis
Lafayette’i preemia, ilmus raamat sellise kaanega.
Seekrod on küll kodumaine raamatu kaas õnnestunum.
Preemia kohta ma palju infot ei leidnud, aga nime
on see tõenäoliselt saanud Madame de La Fayette (1634-1693), õieti
Marie-Madeleine Pioche de la Vergne, järgi, kellet on ka eesti keelde tõlgitud
üks romaan „Printsess de Clèves“.
Catherine Charrier’i raamat „Ootus“ meeldis mulle
väga. Kusagil on nimetatud seda ka moodsaks „Anna Kareninaks“
Konsultandid
Mare Pork, Lauri Koobas, Kaisa –Kitri Niit.
Nauditav
raamat psühholoogiahuvilisele. Kõigest 207. leheküljel on laiaulatuslik ülevaade positiivsest psühholoogiast. Arvestada tuleb muidugi, et nii
mõnedki esitatud teooriad võivad olla kolikambrisse kolinud ja uutega
asendunud. Raamatu esmatrükk ilmus 2006.a. 2008 a. teine ja parandatud trükk . Eesti
keelde tõlgiti 2014 aastal. Paljud viited ja tsitaadid on pärit 1970 - 2000 aastal ilmunud raamatutest. Küllap on positiivne
psühholoogia teadusena edasi arenenud ja raamat võib-olla veidi „ajalooline
ülevaade“. Möönan aga, et tegemist on populaarteadusliku raamatuga, millest
minusugusele diletandile peaks piisama. Selleks et teadusega sammu pidada, tuleks
lugeda inglise keeles "The Journal of Positive
Psychology".
Raamat
on kirjutatud lihtsalt ja arusaadavalt, sooja huumoriga. Autor mõjub mõnusalt
ja sõbralikult.
Kohtasin
raamatu lehtedel viiteid mitmetele
autoritele, kelle raamatuid olen lugenud: Martin Seligman, Erich Fromm, Abraham Maslow, Daniel Kahneman, Alain
de Botton ja Mihaly Csikszentmihalyi .
Autor
soovitab viimase nime suhtes esitada endale grammatiline väljakutse, kirjutada
paberile nimi Csikszentmihalyi, vaadata seda 10 sekundit, katta nimi kinni ja
püüda seda mälu järgi kirjutada. Mina 10 sekundi pärast suutsin kirjutada, aga pool
tundi hiljem enam mitte.
Csikszentmihalyi
eesti keeles ilmunud raamatus “Kulgemine.
Optimaalse kogemuse psühholoogia" annab autor nõuandeid selle kohta, mis
teeb elu nautimisväärseks.
Kulgemist
on kogenud tõenäoliselt igaüks. Meenutagem vaid mõnd hetke elus, kui on tegevusse nii süüvitud,
et ülejäänud maailma, aeg ja koht kadusid, mõtted ei uidanud ringi. Ja sellise
tegevuse lõpus ei tunta väsimust vaid mõnusat rahulolu. See ei ole millegi
automaatne tegemine vaid vastupidi, millegi tegemine äärmiselt keskendunult,
oma tegevusega ühtesulamine.
Boniwelli
raamat on ideaalne sissejuhatus neile, kes minu poolt viidatud eesti keeles
ilmunud raamatuid läbi lugeda ei soovi, kuid tahavad rohkem teada positiivsest psühholoogiast.
Raamatu
lõpus on allikate loetelu, milles 20. leheküljel on viidatud erinevate autorite
teostele. Kui midagi raamatule ette heita, siis oleks veel parem olnud kui viidatud
oleks ka autorite eesti keeles ilmunud raamatud, näputäis neid ongi.
Raamatus
on ka hulgaliselt praktilisi näpunäited kastides esile tõstetud nagu näiteks järgnev lk. 39. Nii sobib raamat ka
eneseabi käsiraamatuks neile, kes igast raamatust õpetust otsivad.
„Pessimistlike seletuste üle arutledes…
…. Küsige endalt, milliseid
tõendeid teil oma uskumuste kohta on. Proovige otsida läbikukkumisele
alternatiivne selgitus. Isegi kui te ei pea võimalikuks optimistliku seletusviisi
kohaldamist, kaaluge, millised võivad olla konkreetse läbikukkumise järelmõjud?
Kas olukord on tõesti nii katastroofiline? Kui te ei suuda otsustada, kumb seletusviis on
põhjendatum, siis mõelge, kumb neist on teile kasulikum teie enda meeleolu
seisukohast (Carr, A.2004)
Minu
nipp negatiivsete kogemustega toimetulekuks on küsida endalt, mis on kõige
hullem mis minuga juhtuda võib ja kui see on selge, siis küsida kas see ongi
hull ja konstateerida , et igaviku seisukohalt ei ole sellel mingit tähtsust.
Kui nii õnnestub negatiivne situatsioon kergemini läbi elada, on hea. Välistada
negatiivseid situatsioone täielikult ei saa ja see ei olegi vajalik.
Raamat
oli huvitav lugeda algusest lõpuni. Näiteks peatükk „Õnn ja subjektiivne heaolu“.
Psühholoogias
peetakse suuri vaidlusi teemal, kas õnne saab mõõta ja hinnata. Mõned leiavad,
et õnne ei saa mõõta, sest mitte ühtegi ilmselget käitumismalli ei saa kindlalt
õnnetundega seostada. Kuid näiteks Nobeli preemia laureaat Daniel Kahneman
väidab, et õnne saab objektiivselt mõõta, määrates inimese aja jooksul ilmnenud
meeleolude keskmise.
Õnne
valemi pakkus välja ka Martin Seligman. Tema raamatust „Ehe õnn“ olen blogis
juba kirjutanud.
Õnne
üks komponente on eluga rahulolu e. heaolu. Autor kirjutab hedonistliku ja
eudaimonistliku heaolu käsitlusest.
Hedonismi pole tarvis seletada. Eadaimonistlik käsitlus lähtub kreeka keelsest sõnast daimon, mis
viitab iga üksikisiku potentsiaalidele, mille täitmine viib suurima
eneseteostuseni. Jõupingutused selle
nimel, et elada kooskõlas oma daimoniga ning kompetentsus selle ja inimese
elutegevuse vahel viivadki eudaimoonia kogemiseni.
Eudaimonistliku
heaolu mudelit edasi arendades jõudsid autorid
selliste kategooriateni, mis on vajalikud heaoluks: enese
aktsepteerimine ja positiivselt hindamine, isiklik areng, elu eesmärgipärasus,
head suhted teistega, iseseisvus s.o. võime kontrollida ja kujundada oma elu
sõltumatult.
Huvitav
oli peatükk ajaperspektiivist inimeste elus. Kas keskenduda olevikule nagu siin
ja praegu, elada magusates minevikumälestustes või suurepärase tuleviku
unistustes.
Uuringud,
millele autor viitab lk. 101 on näidanud, et vastupidi ootustele ei paista
tulevikuperspektiivil olevat heaoluga mingit seost, samal ajal kui
hedonistlikul olevikuorientatsioonil on väga tagasihoidlik seos rahuloluga kuid
parem suhe positiivsete emotsioonidega .
Kõige enam heaolu soodustavaks ajaperspektiiviks osutus positiivne minevikuorientatsioon.
Positiivse minevikuorientatsiooniga inimestel on kõige kõrgem enesehinnang ja
nad on rahul nii oma mineviku kui ka olevikuga. Kuid ka sellel oma puudused:
liigne konservatiivsus ja ettevaatlikkus, vastumeelsus muudatuste ja uute
elamuste ees, tung oma status quo säilitamisele.
Kas
selle pärast ongi vanemad inimesed õnnelikud ? Lehest lugesin, et Ameerikas
tehti suuremahulise küsitlusega
kindlaks, et inimene on kõige õnnelikum 85. aastaselt. USAs viidi läbi telefoniküsitlus, kus osales 340 000 inimest. Selle
tulemused näitasid, et kuigi õnn paistab kuni 50. eluaastani vähenevat, siis
pärast seda vanust tundub kõik taas ülesmäge minevat.
Boniwell
oma raamatus küsib hästi: kas minevikuperspektiivi arendamine on parim, mida
inimene teha saab ja pakub tasakaalustatud ajaperspektiivi: kõrged tulemused
tulevikuperspektiivi osas, positiivne mineviku perspektiiv, keskmine või alla
selle tulemus hedonistliku olevikuperspektiivi skaalal ning madalad tulemused
negatiivse minevikuperspektiivi skaalal.
Ehk lihtsalt öeldes: head
mälestused minevikust, olevikus kõik
korras, kuid mitte liialt nautlemist, kõrged ootused tulevikule.
Raamatust
saab teada, mis on Berliini elutarkuse paradigma.
On
viis kriteeriumi, mida peetakse elutarkuse jaoks hädavajalikuks:
·
Põhjalik faktiline teadmine elu pragmaatilistest aspektidest e. faktidest.
·Põhjalikud
teadmised, kuidas nende pragmaatiliste aspektidega toime tulla - oskus
langetada otsuseid ja lahendada konflikte;
·Teadmised
paljudest eluvaldkondadest ja kontekstidest, kaasa arvatud inimene ise,
perekond, töökoht, nende omavaheliste suhete ja selle mõistmine, kuidas need suhted
vastastikku mõjuvad.
·Veendumuste
ja väärtushinnangute erinevuste tunnustamine ning nende sallimine;
·Määramatuse
tunnistamine ja mitmetähenduslikkusega leppimine aktsepteerides tõsiasja, et inimteadmistel
on piirid ja me ei saa kunagi sajaprotsendise täpsusega ennustada, mis
tulevikus juhtub.
Võiksin
nimetada mitmeid inimesi elutarkadeks aga mitmetel neist üks oluline puudujääk,
puudub veendumuste ja väärtushinnangute erinevuste tunnustamine ning nende
sallimine;
Huvitav
peatükk ka „ Valikuvabadus ja kuidas
sellega toime tulla“.
Autor
tsiteerib kedagi Tofflerit, kes 1970.aastal kirjutas:
„See, kas inimene on valmis
toime tulema talle pakutavate materiaalsete ja kultuuriliste kaupade suurenenud
valikuga, on siiski hoopis teine küsimus. Sest kord jõuab kätte aeg, kui
valikuvõimalus ei mõju inimesele mitte vabastavalt, vaid osutub nii
keeruliseks, raskeks ja kulukaks, et avaldab hoopid vastupidist mõju. Üsna
varsi on tulemas aeg, kus valikuvõimalusest saab valikute üleküllus ja
vabadusest saab vabaduse puudumine.“
Nüüd
on see käes, olen küll vahest vihastanud valikute ülekülluse üle, mõnikord on
lihtsam pimesi valida, jääb ajakulu ära.
Seesama
Toffler oma raamatus „Tulevikušokk“ pakub välja mitu toimetuleku-meetodit. Ega jalgratast ei leiutata, ikka need
meetodid, mida inimesed alateadlikult kasutavad. Näiteks „me võime säilitada pikaajalised suhted materiaalse keskkonna
objektidega ning luua stabiilsed suhted.“ Ehk: me jääme truuks oma asjadele
ning suhetele.
Lk.136
on tabel võimete ja vooruste kohta.
Loomulikult
on peatükk Armastusest, armastuse mudelitest ja armastuse stiilidest.
Armastusest
ajas. John ja Julia Gottman lõid teooria nimega „Apokalüpsise neli ratsameest“,
mis võimaldavad neil 90% tõenäosusega ennustada , kas abielupaar on teel
lahutuse suunas või ei: kriitika; põlgus; kaitseseisund; blokeerimine.
Viimastes
peatükkides positiivse psühholoogia arengusuunad, voorused ja puudused.
Ja
siit tahaks refereerida lk. 201 Positivism
kui ühiskondlik surve.
Positiivse
psühholoogia liikumise kõrvalmõju on, et ebasoodsate olude ohvriks langenud
inimesi ja teisi kannatajaid peetakse ise oma hädade põhjustajaks. Kui sellised
inimesed ei suuda näidata välja piisavalt optimismi, võimeid, voorusi ja tahtejõudu,
peetakse seda nende endi süüks. Positiivse suhtumise türannia võib
paradoksaalsel kombel vähendada subjektiivset heaolu, sedasama, mille
suurendamiseks ta on loodud.
Seega
jõuan algusesse, negatiivsus ja positiivsus on teineteisele vajalikud
vastandid. On õigus olla kurb ja õnnetu. Ja ei tasu uurimusi ning teooriaid
liiga tõsiselt võtta. Võib täheldada, et need on muutuvad. Tuleb elada elutarkusele tuginedes oma elu, tunda end hästi, teadmata midagi positiivsest
psühholoogiast.
Aga
raamatut oli väga huvitav lugeda. Muusikaliselt illustreerin hedonistliku õnnekäsitlusega. Väga hea duett!
Olen Berliinis käinud, toona oli hotell
Kurfürstendammi lähedal Gedächtniskirche juures ja siis sai rohkem n.ö. vanas
Lääne-Berliinis kolatud.
Saabuva maikuu reisil asub hotell Alexanderplatzil ning plaan on ringi vaadata vanas Ida-Berliinis.
Jaana
Davidjantsi kirjeldused elust Kreuzbergis on üsna värvikad. Pärast lugemist
mõtlesin, et kas ma ikka olen nii julge ja ida poole üksi kõndima lähen.
Loodan siiski, et ehk sõidab mõni turistidele mõeldud bussituur ka sealt läbi.
Raamat
jutustab noorte kunstnike elust
Berliinis. Muidu ma noorte kunstiinimestega kokku ei puutu, nii et oli huvitav
lugeda.
Üks
raamat on mu Berliini reisipaketis veel. Döblini „Alexanderplatz“. Alustan juba
teist korda, pole kindel, et ka seekord lõpuni jõuan.
Illustratsiooniks riputan siia oma lemmikpoliitiku pintsakud.
Kevad
on saabunud ning töövälisel ajalon raskuskese
kandunudilukirjanduse lugemiselt ja kultuuriüritustele
sõitmiselt aiatöödele.
Juba
25 aastat oma praeguses kodus elades mõtlen, et kui pensionile jään, teen aia
päris korda- selliseks nagu aiad ajakirjades. Aga pensionile ei ole jäänud ja
aed on nn. laisa inimese aed. Mõnel aastal on aiapisik suuremal määral kallal, teisel aastal võtan lõdvemalt.
Tänavu on aiapisikuga nakkus üsna tõsine tänu eelmisel aastal Saaremaal külastatud Heli Kuuse aiale. Mulle meeldivad aiad, kus kõik, mis kasvab, ka suhu pista kõlbab.
Sellel
kevadel ostsin endale sellised aiaraamatud:
„Kodune
mahepõllundus.“
Autorid:
Katrin Uurman, Tairi Albert ja Kaire Talviste
Kirjatus
Pegasus 2014
Selle
raamatu vastu tekkis huvi kui lugesin Aidi Valliku blogi. Eelmisel suvel jagas
ta muljeid permakultuuri viljelemisest. Otsisin, mis eesti keeles permakultuurist kirjutatud ja
leidsin selle raamatu.
Väga
kasulik raamat. Nagu ikka aiandusraamatutes on peatükid: aia planeerimine; külvamine
ja taimede hooldus; puud põõsad ja marjad. Näiteks aia rajamise peatükis väetiste
all sõnniku, sõnnikuleotise, komposti, taimeleotiste, bioväetiste, maheväetiste,
mereadru ja haljasväetiste kasutamisest. Ja mis juhtub kui väetamine üldse
unarusse jätta.
Lisaks
ülevaade Lilleoru permakultuuri viljelemist ja maheaednike tegemistest mujal
Eestis. Huvitavad oli kuhikpeenrad, teen endale ka.
Kogu
jutt liigendatult, lühidalt, kuid siiski piisavalt. Nutikalt vormistatud raamat, kastikestes eri värvidega esile
tõstetud „Hea teada“ ja „Pane tähele“.
Mulle
ei meeldi oma väikesel köögiviljalapil
käpuli käia ja põlvitada, seetõttu äratasid mahepõllunduse raamatus huvi tõstetud
peenrad.
Kuna
sellest oli kirjutatud lühidalt, otsisin põhjalikumat käsitlust ja leidsin
sellise raamatu:
„Ruutaiandus.
Rikkalik
saak väikeselt pinnalt.“
Anne-Marie
Nageleisen
Saksa
keelst tõlkindu Moonika Reedik
Kirjastus
Varrak 2015
Tänu sellele raamatule avaneb mu köögiviljalapil nüüd selline pilt:
Mitmeti
kasulik.
·Ma
ei pea enam põlvitama vaid istun kasti
serval. Järele proovitud, eile tegin esimese
külvi salatite kasti.
·Külvid
on kaitstud koerte eest.
Pildil
vasakul on näha uus kasvuhoone, mille tellisin just eelmisel suvel Heili Kuuse
aeda külastades. Sel kevadel valmis, abikaasa ja laste ühise töö
tulemusel. Kasvuhoones on praegu ainult minu lugemislaud ja tool.
„Aiast
siin- ja sealpool aknalauda.
Nõuandeid
taimekasvatajale läbi aasta.“
Eneli
Käger
Kirjastus
Varrak 2015
Selles
raamatus on juttu nii toa- kui ka
aiataimedest. Põhjalikud tabelid ja värvipildid. Sirvinud olen ning kasulikke teadmisi saanud. Puudust tunnen liigendatusest nagu
mahepõllunduse raamatus, tähestikuline loend raamatu lõpus tuleks ka kasuks.
Tänapäeval ei kärsi ju pikka liigendamata teksti lugeda.
Aed
annab mulle asendamatu võimaluse lõõgastuda pärast päevatööd. Olen märganud, et
isegi kepikõndi tehes või joostes vallutavad mind mõtetes tööprobleemid.
Aiatöid tehes olen siin ja praegu.
Kuid
aiatööd tehes ei koge tunnet, et nüüd teen ja nii jääbki. Alles augustis on tulemuste
nautimise aeg, saak hakkab valmima ja umbrohi ei tülita nii hoogsalt. Igatsen
midagi lõpetatut. Meenuvad aiad Hiinas: kivid, rohelised taimed ja vesi ning aia
lõputult uuenevad vaated.
Kuulsin
poole kõrvaga kui aiasaates tutvustati Hollandi (?) aeda, mis oli üles ehitatud
nagu maja erinevate tubadega. Idee hakkas huvitama. Aed kui eluruum, maja erinevate tubadega. Kui pensionile jään, teen
ära.
Motoks
Rootsi poeedi Nils Ferlini luuletus Ene Mäe tõlkes:
„Eksinud.
Päike
loojub ja kuu tõuseb külm,
ulm
sinu eksitas ära.
Piibelehiste
aastate ulm
aina
meid eksitas ära.
Ohakaradu
ja kõrbenud maad
räbaldund
saapais nüüd tallata saad.
Piibelehiste
aastate ulm
su
kaugele eksitas ära. „
Maagiline
sissejuhatus. Samuti on maagiline
tutvustuses viide vanale Gotlandi müüdile merineitsist, noorest
naisest, kes oma pulmaööl uppus ja sellest ajast alates ei saa rahu ja püüab mehi sügavikku meelitada.
Lugu
ise maagiline ei ole, kuid on üle hulga aja väga põnev kriminaalromaan. Kusagil 100. leheküljel märkasin, et mul pole
veel mitte ühtegi tõsiselt võetavat kahtlusalust. Umbes 100 lehte enne lõppu sain kahtlusaluse, kes lõpuks ka süüdi osutus. Olin endaga rahul.
Hästi
kirjutatud, parajal määral vihjeid.
Huvitavad tegelased ja neist tulenevad kõrvalteemad: hüpohondrik, uneskõndija
arst, medõde, kellel suhe patsiendiga ja mitmed teised. Olulise kõrvalteemana vägagi aktuaalne privaatsuse kaitse ja turvalisus interneti ja ID ajastul. Kui avalik, jälgitav ja haavatav on inimene.
Sümpaatne
naisuurija Maria Wern, kelle tegelaskuju tundus mulle küll poolik. Tõenäoliselt
selle tõttu, et see on Anna Janssoni üheteistkümnes Maria Werni raamat, eesti keeles esimene.
Guugeldades
leidsin, et 1958.aastal Visbys sündinud Anna Jansson on meditsiinilise
haridusega. Sellest siis ka raamatus tegelaste
hulgas mitmeid meedikuid ja kõrvalepõiked meditsiini. Kirjutama hakkas Anna Jansson alles 1997.aastal, esialgu lasteraamatuid ja
kirjutisi meditsiinieetikast . Esimene Maria
Werni raamat ilmus 2000. aastal, käesolev 2010. Anna Janssoni lasteraamatute tegelane
muuseas on Emil Wern, Maria Werni poeg.
Anna
Jannsoni Maria Weni raamatute järgi on Rootsis ülesvõetud teleseriaal, kus
peategelast mängib Eva Röse.
Nils
Ferlini luuleraamat on raamatukogus
olemas, peaks lugema.
Raamatus
on tunda, et autor tunneb ja armastab Gotlandi. Kuna ma pole Gotlandil käinud, tekkis kohe
huvi ja kiikasin reisibüroode reisikalendreid. Veel jõuaks ka sel suvel.
Kaunis Gotlandi loodus ja filmimuusika Magnus Strömbergilt: