18. mai 2015

P.Hindemith "Cardillac" Estonias 14.mail 2015


Ferdinand Lioni libreto E. T. A. Hoffmanni novelli „Das Fräulein von Scuderi“ ainetel

Maailmaesietendus 9. novembril 1926 Dresdeni Semperoperis
Esietendus Rahvusooperis Estonia 14. mail 2015

Dirigent: Vello Pähn 
Lavastaja: Vilppu Kiljunen (Soome)
Kunstnik: Kimmo Viskari (Soome)
Valguskunstnik: Anton Kulagin

Osades:
Cardillac, kullassepp: Rauno Elp
Cardillaci tütar: Tamara Gallo (USA)











Ohvitser: Jyrki Anttila (Soome Rahvusooper)












Kullakaupmees: Mart Laur


Kavaler: Sergiu Saplacan (Rumeenia)













Daam: Heli Veskus
Politseiülem: Pavlo Balakin


Hindemithi ooperimuusikaga  tegin esmakordselt tutvust 2013 aastal - Estonia kammersaalis lavastas Aarne Mikk ooperi „Pikk jõulueine“.
„ Cardillaci“  tunduvalt varasem helikeel oli mulle vastuvõetavam, neid kahte ooperit lahutab ligi 40 aastat. „Cardillac“ meeldis väga, niivõrd huvitav, mitmekesine ja jõuline muusika. Nautisin lisaks solistidele ka orkestri võrratut esinemist. Lubasin sõbrannale, et vaatan ooperit veel kord teises kooseisus koos temaga, teen seda orkestri tähelepanelikumaks kuulamiseks.

Seekord olin esietendusel koos abikaasaga, kes usina raadiokuulajana  ütles, et teab  Hindemithist väga palju, aga kui tema muusikat mängitakse, keerab teisele jaamale.  Lõpus tunnistas abikaasa, et oli huvitav jälgida ning leidis üles ka meloodiad, mille puudumise üle algul kurtis.

Reklaamis tutvustatakse kui  briljantset krimiooperit.
Tegevuspaik on linn, kus otsitakse mõrvarit. Rahvas on hirmul, politseiülem lubab, et mõrvar leitakse peagi, kasutusele on võetud uus vahend juurdluse läbiviimiseks-Põlev Kamber.
Mõrvari ohvreid seob detail, et kõik nad on ostnud kullast ehte Cardillacilt, rahva poolt ülistatud kullasepalt.
Kuningaski soovib ehet osta, kuid Cardillac, soovimata Kuninga surma, veenab ta ostust loobuma.
Kaunis Daam nõuab, et Kavaler  ostaks talle Cardillacilt kõige ilusama ehte, lubades tasuks anduda. Kui Kavaler saabub ihaldatud ehtega, pistetakse ta õhtu-hämaruses surnuks.
Cardillaci tütar on armusuhteis Ohvitseriga ning planeerib põgenemist.
Ohvitser ostab Cardillacilt kauni kuldketi.
Kullakaupmees (Mart Laur), kes kahtlustab kullaseppa, jälitab teda öösel ja näeb kui Cardillac ööpimeduses  ründab Ohvitseri. Ohvitser saab haavata, kuid ei reeda tulevast äia ja viitab hoopis pimeduses hiilivale Kullakaupmehele, kes viiakse Põlevasse Kambrisse. Cardillaci piinab südametunnistus, ta tunnistab teo üles. Cardillaci alles ülistanud rahvahulk ründab teda ja kullasepp sureb haavadesse.

Krimitelg ooperis kannab vaimsemat teemat kunstniku ja tema loomingu suhtest.
Cardillacist saab mõrvar, kuna geniaalne kunstnik ei suuda lahkuda oma teostest. “Loodu peab looja juurde tagasi pöörduma“, laulab ta.
Siinjuures on pärast etendust huvitav lugeda kava, kus avaldatakse Eesti kunstnike mõtteid kunstniku ja kunstiteose vahekorrast.

Ilmselgelt on see Rauno Elpi ooper. Mulle meeldis väga tema laul, kuid töötoa liikumises oli häirivat ja segavat  rabelemist.
Häid esitusi oli teisigi.
Meeldis Heli Veskuse Daami aaria „Zeit vergeht“ I vaatusest. Siin see aaria YouTubest leituna Tšehhi lauljanna Hannah Esther Minutillo  esituses. 

Meeldejääv oli ka Soome tenori  Jyrki Anttila mehine esitus.

Märkimisväärne oli lava- ja kostüümikunstniku töö. Laval äärmiselt urbanistlik keskkond. Kumer lavakujundus, kõikjal ka lavapõrandal sein akendega, kõik punane, mida iganes see siis rõhutab- verist draamat, kirge.
Ekstravagantsed ülepakutud stiilis õukonnakostüümid- eranditult valged ja mustad, lihtrahval punane. Kõik spordijalatsites, aga ega teisti ei saakski kumeral akendega seinal, mis oli lavapõrandaks, turnida.
Cardillaci töötoas hiiglaslik ehetega ülekoormatud kullast käsi laest rippumas.


Kavalehe kohaselt ei mängita Cardillaci ooperilavadel palju. Ooper lavastati Viini Riigiooperis 2012 aastal ning on taas kavas juunis 2015. Vaatasin trailerit ja pilte, tundub, et Estonia lavastus meeldib mulle rohkemgi. Piltide ja traileri järgi on Viini lavastus traagiline ja morbiidne. Estonia värviküllases lavastuses on mõtlemapanevat traagikat, kuid on ka parasjagu ajastuülest irooniat. 

17. mai 2015

Aadama passioon Noblesseri valukojas

Aadama passioon.
 14. mail Noblessneri valukojas.

Muusika: Arvo Pärt
Lavastaja ja kujundus: Robert Wilson
Muusikajuht ja dirigent: Tõnu Kaljuste
Kostüümid: Carlos Soto
Valguskujundus AJ. Weissbard




Osades:
Mees – Michael Theophannos












Naine - Lucinda Childs













Teistes osades Endro Roosimäe; Erki Laur; Tatjana Kosmõnina; Triin Marts; Trevor Mattias Sakias; Lui Laur; Evelin Tanis; Kätrin Kärsna;  Madis Kolk; Indrek Hirsnik.
Puude koor.

Arvo Pärdilt tulid ettekandele "Sequentia".
"Adama itk".
"Tabula rasa".
"Miserere".
Esitasid Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja  solistid.

Ainult "Sequentia"t ei olnud ma kuulnud. See keelpilliorkestrile ja löökpillidele kirjutatud lugu on pühendatud lavastaja Robert Wilsonile ja Noblesseri valukojas oli selle esiettekanne.
Mulle tõepoolest meeldib Pärdi muusika. Kuulan seda tihti plaadilt, ka taustaks kui vaja keskenduda, Pärdi muusika soodustab keskendumist. Eriti meeldib helilooja looming alates tintinnabuli perioodist. Milline salapärane sõna! Uurisin mõistet internetist ja leidsin palju huvitavat, mida veel tahaksin lugeda.
Pärdi muusika on kuulatav ka neile, kes muidu klassikalist muusikat ei kuula. Võib-olla sellepärast, et see muusika ei sisalda kurjust, nagu autor ise ütleb.

Head muusikat kuulan tihti silmad kinni. Seekord kõlas muusika nii, et sundis ka nägema seda, mis toimus laval. See oli maagiline vaimne kogemus, väga vabastav ja tasakaalustav. Mõtlesin, kas selline ongi tuleviku teater. Võiks olla! 
Meenus Herman Hesse „Klaaspärlimäng“, sain võimsa kogemuse osaliseks.

Maagiline elamus sündis muusikast, heli suurepärasest kõlast, Noblesseri saal toimib nagu katedraal, aga ka vaikusest. Lisaks pimedus ja valgus, varjud, värvid, mis hajusid musta ja valge vahepeal, sekka helesinine ja värvi puudumine. Näitlejate aeglane liikumine, peaaegu mitteliikumine. Oma lugu jutustavad laval mees ja naine, teised naised, mehed ja lapsed. Tegelikult mitte oma lugu, vaid just minu lugu. See oli etendus, mis läheb sügavale sinu sisse, seda vaadates tajud muusikat hoopis uutmoodi. Kogu elu möödub silme eest, seda ei oska kirjeldada, ei möödu üksnes sinu elu vaid sa tunnetad ennast suure universumi osakesena.  Sellele etendusele mõtled kaua ja tahaksid uuesti kogeda seda etenduse sisse ärakadumise tunnet. 

Ma tõesti ei oska seda paremini kirjeldada.
Olin just etenduse päeva hommikul Berliinist saabunud. Eelmisel õhtul vaatasin Berliini Friedrichstadti väidetavalt Euroopa suurimas sõu teatris äärmiselt jaburat „The Wild'i“.  Pärast Aadama passiooni mõtlesin rõõmuga, et eile vaatasin Berliinis  koos saksa rahvaga äärmiselt jaburat etendust „The Wild“ ja täna oma rahvaga „Aadama passiooni“. Hea tunne oli, kuigi mõlema saali täitsid arvestatavas osas ka turistid. 

Abikaasa küsis minult, mis see "Passioon" tähendab.
Passioon (hilisladina passio) on vaimulik oratoorium, mis põhineb evangeeliumi tekstil ja võib seepärast kanda pealkirja kas Matteuse, Markuse, Luuka või Johannese passioon. Passioonide teemaks Kristuse kannatused ning neid kanti ette kannatusnädalal.



5. mai 2015

"Kaheksajalg " teatris "Ugala"

Martin Algus
 «Kaheksajalg»
Teater „Ugala“
Esietendus Ugala teatri suures saalis 18. aprillil 2015











Lavastaja: Martin Algus
Kunstnik: Illimar Vihmar
Liikumisjuht: Oleg Titov
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Osades: Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Jaana Kena, Vallo Kirs, Adeele Sepp, Klaudia Tiitsmaa, Tanel Ingi ja Andres Tabun

Teatri koduleheküljel tutvustatakse tükki nii::
Kuidas oma ummikusse jõudnud pereelu uuesti korda teha? Kas selleks on vaja lagunema kippuvas kodus remont valmis saada? Või hoopis suuta end kehtestada mehena majapidamises, kus arveid maksab su edukas naine? Üritada leida ühine keel oma teismelise pojaga või kirjutada raamat, mille valmimisse enam keegi ei usu? On selleks vaja avantüristist venda, kes tuleb Taist tagasi kodumaale, või tuleks hoopis puhastada energiaväli, leppida maa ja veega?
“Kaheksajalg” on komöödia ühest keskeakriisiga maadlevast eesti mehest. 40-ndatesse jõudnud Ville üritab 24 tunni jooksul seljatada vähemalt kaheksa erinevat väljakutset, et päästa oma pere, aga iga lahendus tekitab hoopis uue kriisi ja kogu päästetöö lõpeb sõna otseses mõttes suure pauguga.

Näidendi esimene lugemine toimus 23. oktoobril 2014 Draamateatri Maalisaalis. Draamateatri lehelt pärit ka järgmine dialoog:

EINAR: Nad armastasid teineteist. Ema ja isa. Nad armastasid meid niisamuti, Ville.
VILLE: Jah, ja ma olen seda armastust alt vedanud. Sellest armastusest oleks pidanud midagi paremat sündima kui see, mis ma praegu olen.
EINAR: Millest sa räägid, Ville?
VILLE: Nii see on...
EINAR: Kuule... vennas...
VILLE: Abitu ja arg, väike keskealine, varsti üksik, kodutu ja töötu, vimma täis pärdik, kes ei oska suureks saada ja põleb mõne aasta pärast kibestumusest tuhaks.
EINAR: Lõpeta, Ville.
VILLE: Nii see on. Ma pole osanud seda armastust – seda tõelist pärandust oma vanematelt – ma pole osanud seda oma perele edasi anda. Marcole. Lumile. Me elame siin koos, aga ma isegi ei tea enam, kes nad on, kes ma ise olen...? Mis asju me siin ajame?
EINAR: Jäta nüüd...
VILLE: Ja sina oled samasugune, Einar.
EINAR: Kuule, me teeme kõik korda. Ma aitan sul kõik korda saada?
VILLE: Ha-ha?! Sinu panus ainult kiirendab agooniat.
EINAR: Kurat... võta ennast nüüd kokku, Ville! Ah?

Ajakirja“ Hello“  tutvustuselt on pärit need katked:
Tahtsingi kirjutada loo, mis lihtsalt hakkab ennast järjest hullemaks kerima ning muudkui kerib ja kerib, kuni lõpuks laheneb kõik suure pauguga,» selgitab Eesti kõige menukamate seriaalide stsenarist Martin Algus oma uut, eelmisel laupäeval Viljandi Ugalas esilinastunud komöödiat «Kaheksajalg».
«Vahel on selline tunne, et mehed on justkui alateadlikult endale selle rolli valinud, et nemad juhivad ja veavad siin maamunal neid asju. Eks see tekitab loomulikult pingeid, kui sa oled ootused üles kerinud ja siis pead korraga kõige eest vastutama,» nendib Martin.
«Ühiskonnas valitseb ju suur sooline ebavõrdsus ja seda mitte ainult Eestis, vaid terves maailmas. See iseenesest ju ongi näide meeste tohutust initsiatiivist - selle medali teiseks küljeks on tohutu stress. Mehed võiks osata lõdvestuda ja lõpuks rohkem naisi usaldama õppida.»


Paraja kollaaži sain kokku.

Etendus mulle meeldis.
„Sirbis“t loetud Draamateatri „Sylvia“ (millest minagi blogis kirjutasin) retsensioonist jäi kõlama mõte, et kas „Sylvia“ on just kõige parem peredraama,  mida Eesti teatris mängida, on kaasaegsemaid ja paremaid.

„Kaheksajalg“ on just selline moodne peredraama lavastatud komöödiana. 
Hoogne, hea dialoogiga, laval on mürtsu, pauku ja hallutsinogeenidest põhjustatud nägemusi. Ei mingit venimist.  Mees, kes televisioonile kirjutab,  ei saagi endale  uimerdamist lubada. 
Autor kahasse lavastajaga on suutnud ühe mehe äpardunud peresuhted, pätiks läinud venna ja selle rongaemast elukaaslase mõnusa huumoriga lavale seada ja lõpuks happy end kokku sõlmida. Lõpp oli minu jaoks pigem üllatav ja absurdi-maiguline. Äsjaloetud raamatu „Positiivne psühholoogia põhjal ei ole selline lõpp võimalik, abikaasad olid jõudnud blokeerimise staadiumisse.
Selline pisut äraspidine huumor, tuttav näiteks teleseriaalist „Ment“. Ma ei ole telerivaataja, aga „Menti“ vaatasin alguses mõnuga. „Ühikarotte“ ja „Naabriplikat“ vaadanud ei ole, neil on ka stsenaristiks Martin Algus.

Etendus tekitas igasugu mõtteid. Näiteks, mulle ei meenu   ühtegi normaalset  karjäärinaist teatrilaval.  Hetkel  ongi  neid meeles ainult kaks „Sylvias“ ja  „Kaheksajalas“.  Kui siis ainult nõukogude teatrikunsti varasalvest , Rakevere teatri „Armastus tööpostil“ tegi karjäärinaine armastuse mõjul läbi metamorfoosi .
 Ühel hetkel  etendust vaadates, tabasin end mõttelt:  vaata tähelepanelikult, ega see pole sinust. 
Ei olnud !  Karjäärinaised, keda mina tunnen, ei ole nii puised, tundetud ja närvilised, nagu neid laval mängitakse. Aga saan aru, et autor ja lavastaja on siin võtnud meeste ombudsmani rolli.
Kui narkouimas ei olnud meeste fantaasial laval piire, siis naise lagi oli truudusetuse ülestunnistus.

Tasub kindlasti vaadata. Väga hea arusaadava „kodumaise“ huumoriga komöödia, ehedalt ja hoogsalt mängitud. Ja samas ka mõtlemapanev draama.
Näitlejatest tõstan esile Tarvo Vridolini joviaalset Einarit, kes oma siiras pahelisuses oli ehtne ja haarav.



4. mai 2015

Catherine Charrier "Ootus"



Catherine Charrier
"Ootus"
Tõlkinud Margot Endjärv
Eesti Raamat 2015.















Raamat algab päevaga (P) kui Maria armuke Roch ütleb talle: „Kui see jätkub, siis aasta pärast jätan ta maha ja abiellun sinuga.“
Raamat lõpeb 4682. päeval pärast P. Roch ütleb „Palun sind, ära nõua minult enam, et ma ta maha jätaksin“.

Maria saab oma hukutavast kirest võitu. Kas ikka saab?
Nende 4682 päeva jooksul saavad suureks Maria kaks tütart ja abikaasa jätab ta maha, Maria kogeb suurt depressiooni ja on ravil.

See ei ole banaalne lugu abieluvälisest afäärist, raske on ka afääriks nimetada 13 aastat kestnud suhet.
Raamat on Maria jutustus oma mõtetest, emotsioonidest ja valikutest. Sündmused Maria elus, mida nimetasin, ja Rochi elu, neist ei jutustata palju, need on kõrvalliinid.  Ka ei tehta juttu petetud abikaasadest enne, kui on vaja välja mõelda valesid, et kohtumisi katta.  Neid nagu polekski, kuigi ja, depressiooni ajal tuleb Mariale appi just alles lahutusest teatanud abikaasa.

Väga tundlik, intensiivne emotsionaalne raamat armukeseks olemisest.
See on küll kulunud klišee, aga arvan, ainult prantslannad on võimelised armukeseks olemisest nii tundlikult kirjutama. See raamat kõnetab eriliselt, kui oled oma elus midagi sellist kogenud. Petetud abikaasad võivad Maria isekusest vihastuda.

Stiilinäide lk. 15 „Kogu ootuse aega läbivad kleidid, need märgistavad kõik üht armastuse silmapilku. Tuleb aeg, mil mõni neist, mida tema pidas väga ilusaks, läheb moest, aga ma ei tea seda veel, tema samuti mitte. Üksteisele järgnevad kleidid on naiste, aastaaegade, mälu aeg. Öeldakse: “Mul oli selline kleit“, nagu mõni sentimeeter riiet võiks kanda kuupäeva. Just kleidid on märgilise tähendusega ja mitte seelikud või püksid. Kleidid jutustavad naisest paremini kui ükskõik milline muu riideese, sest kleit on kõigepealt kavatsus  olla ilus, meeldida. Ükski kleit ei ole süütu. Kleit pannakse selga, et end ehtida, see pannakse selga, et mees saaks selle seljast võtta. Kleidi kohta öeldakse, et see istub, selle sõna tähendust kiputakse unustama, see räägib ka iseenda väärtustamisest.“

Märgin ära ka kaanekujunduse Ülle Marksilt! 

Prantsusmaal, kus autori esikromaan võitis Lafayette’i preemia, ilmus raamat sellise kaanega.
Seekrod on küll kodumaine raamatu kaas  õnnestunum.







 Preemia kohta ma palju infot ei leidnud, aga nime on see tõenäoliselt saanud Madame de La Fayette (1634-1693), õieti Marie-Madeleine Pioche de la Vergne, järgi, kellet on ka eesti keelde tõlgitud üks romaan „Printsess de Clèves“.


Catherine Charrier’i raamat „Ootus“ meeldis mulle väga. Kusagil on nimetatud seda ka moodsaks „Anna Kareninaks“

30. aprill 2015

Ilona Boniwell. Positiivne psühholoogia.



Ilona Boniwell
„Positiivne psühholoogia.
Tõhusa toimimise põhitõed.“
Äripäev 2014
Tõlkija Tiiu Kraut.
Konsultandid Mare Pork, Lauri Koobas, Kaisa –Kitri Niit.







Nauditav raamat psühholoogiahuvilisele. Kõigest 207. leheküljel on laiaulatuslik ülevaade positiivsest  psühholoogiast.  Arvestada tuleb muidugi, et nii mõnedki esitatud teooriad võivad olla kolikambrisse kolinud ja uutega asendunud. Raamatu esmatrükk ilmus 2006.a.  2008 a. teine ja parandatud trükk . Eesti keelde  tõlgiti 2014 aastal. Paljud  viited ja tsitaadid on pärit 1970 - 2000  aastal ilmunud raamatutest. Küllap on positiivne psühholoogia teadusena edasi arenenud ja raamat võib-olla veidi „ajalooline ülevaade“. Möönan aga, et tegemist on populaarteadusliku raamatuga, millest minusugusele diletandile peaks piisama. Selleks et teadusega sammu pidada, tuleks  lugeda inglise keeles "The Journal of Positive Psychology". 
Raamat on kirjutatud lihtsalt ja arusaadavalt, sooja huumoriga. Autor mõjub mõnusalt ja sõbralikult.

Kohtasin raamatu lehtedel  viiteid mitmetele autoritele, kelle raamatuid olen lugenud: Martin Seligman, Erich  Fromm, Abraham Maslow, Daniel Kahneman, Alain de Botton ja Mihaly Csikszentmihalyi .
Autor soovitab viimase nime suhtes esitada endale grammatiline väljakutse, kirjutada paberile nimi Csikszentmihalyi, vaadata seda 10 sekundit, katta nimi kinni ja püüda seda mälu järgi kirjutada. Mina 10 sekundi pärast suutsin kirjutada, aga pool tundi hiljem enam mitte.
Csikszentmihalyi  eesti keeles ilmunud raamatus “Kulgemine. Optimaalse kogemuse psühholoogia" annab autor nõuandeid selle kohta, mis teeb elu nautimisväärseks.
Kulgemist on kogenud tõenäoliselt igaüks. Meenutagem vaid  mõnd hetke elus, kui on tegevusse nii süüvitud, et ülejäänud maailma, aeg ja koht kadusid, mõtted ei uidanud ringi. Ja sellise tegevuse lõpus ei tunta väsimust vaid mõnusat rahulolu. See ei ole millegi automaatne tegemine vaid vastupidi, millegi tegemine äärmiselt keskendunult, oma tegevusega ühtesulamine.

Boniwelli raamat on ideaalne sissejuhatus neile, kes minu poolt viidatud eesti keeles ilmunud raamatuid läbi lugeda ei soovi, kuid tahavad rohkem teada positiivsest  psühholoogiast.

Raamatu lõpus on allikate loetelu, milles 20. leheküljel on viidatud erinevate autorite teostele. Kui midagi raamatule ette heita, siis oleks veel parem olnud kui viidatud oleks ka autorite eesti keeles ilmunud raamatud, näputäis neid ongi.

Raamatus on ka hulgaliselt praktilisi näpunäited kastides esile tõstetud  nagu näiteks järgnev lk. 39. Nii sobib raamat ka eneseabi käsiraamatuks neile, kes igast raamatust õpetust otsivad.
„Pessimistlike seletuste üle arutledes…
…. Küsige endalt, milliseid tõendeid teil oma uskumuste kohta on. Proovige otsida läbikukkumisele alternatiivne selgitus. Isegi kui te ei pea võimalikuks optimistliku seletusviisi kohaldamist, kaaluge, millised võivad olla konkreetse läbikukkumise järelmõjud? Kas olukord on tõesti nii katastroofiline?  Kui te ei suuda otsustada, kumb seletusviis on põhjendatum, siis mõelge, kumb neist on teile kasulikum teie enda meeleolu seisukohast (Carr, A.2004)

Minu nipp negatiivsete kogemustega toimetulekuks on küsida endalt, mis on kõige hullem mis minuga juhtuda võib ja kui see on selge, siis küsida kas see ongi hull ja konstateerida , et igaviku seisukohalt ei ole sellel mingit tähtsust. Kui nii õnnestub negatiivne situatsioon kergemini läbi elada, on hea. Välistada negatiivseid situatsioone täielikult ei saa ja see ei olegi vajalik.

Raamat oli huvitav lugeda algusest lõpuni. Näiteks peatükk  „Õnn ja subjektiivne heaolu“.
Psühholoogias peetakse suuri vaidlusi teemal, kas õnne saab mõõta ja hinnata. Mõned leiavad, et õnne ei saa mõõta, sest mitte ühtegi ilmselget käitumismalli ei saa kindlalt õnnetundega seostada. Kuid näiteks Nobeli preemia laureaat Daniel Kahneman väidab, et õnne saab objektiivselt mõõta, määrates inimese aja jooksul ilmnenud meeleolude keskmise.
Õnne valemi pakkus välja ka Martin Seligman. Tema raamatust „Ehe õnn“ olen blogis juba kirjutanud.
Õnne üks komponente on eluga rahulolu e. heaolu. Autor kirjutab hedonistliku ja eudaimonistliku heaolu käsitlusest.  Hedonismi pole tarvis seletada. Eadaimonistlik käsitlus  lähtub kreeka keelsest sõnast daimon, mis viitab iga üksikisiku potentsiaalidele, mille täitmine viib suurima eneseteostuseni.  Jõupingutused selle nimel, et elada kooskõlas oma daimoniga ning kompetentsus selle ja inimese elutegevuse vahel viivadki eudaimoonia kogemiseni.
Eudaimonistliku heaolu mudelit edasi arendades jõudsid autorid  selliste kategooriateni, mis on vajalikud heaoluks: enese aktsepteerimine ja positiivselt hindamine, isiklik areng, elu eesmärgipärasus, head suhted teistega, iseseisvus s.o. võime kontrollida ja kujundada oma elu sõltumatult.

Huvitav oli peatükk ajaperspektiivist inimeste elus. Kas keskenduda olevikule nagu siin ja praegu, elada magusates minevikumälestustes või suurepärase tuleviku unistustes.
Uuringud, millele autor viitab lk. 101 on näidanud, et vastupidi ootustele ei paista tulevikuperspektiivil olevat heaoluga mingit seost, samal ajal kui hedonistlikul olevikuorientatsioonil on väga tagasihoidlik seos rahuloluga kuid  parem suhe positiivsete emotsioonidega . Kõige enam heaolu soodustavaks ajaperspektiiviks  osutus positiivne minevikuorientatsioon. Positiivse minevikuorientatsiooniga inimestel on kõige kõrgem enesehinnang ja nad on rahul nii oma mineviku kui ka olevikuga. Kuid ka sellel oma puudused: liigne konservatiivsus ja ettevaatlikkus, vastumeelsus muudatuste ja uute elamuste ees, tung oma status quo säilitamisele.

Kas selle pärast ongi vanemad inimesed õnnelikud ? Lehest lugesin, et Ameerikas tehti  suuremahulise küsitlusega kindlaks, et inimene on kõige õnnelikum 85. aastaselt. USAs viidi läbi telefoniküsitlus, kus osales 340 000 inimest. Selle tulemused näitasid, et kuigi õnn paistab kuni 50. eluaastani vähenevat, siis pärast seda vanust tundub kõik taas ülesmäge minevat.

Boniwell oma raamatus küsib hästi: kas minevikuperspektiivi arendamine on parim, mida inimene teha saab ja pakub tasakaalustatud  ajaperspektiivi: kõrged tulemused tulevikuperspektiivi osas, positiivne mineviku perspektiiv, keskmine või alla selle tulemus hedonistliku olevikuperspektiivi skaalal ning madalad tulemused negatiivse minevikuperspektiivi skaalal.
Ehk lihtsalt öeldes: head mälestused minevikust, olevikus  kõik korras, kuid mitte liialt nautlemist, kõrged ootused tulevikule.

Raamatust saab teada, mis on Berliini elutarkuse paradigma.
On viis kriteeriumi, mida peetakse elutarkuse jaoks hädavajalikuks:
·        
Põhjalik faktiline teadmine elu pragmaatilistest aspektidest e. faktidest.
·         Põhjalikud teadmised, kuidas nende pragmaatiliste aspektidega toime tulla - oskus langetada otsuseid ja lahendada konflikte;
·         Teadmised paljudest eluvaldkondadest ja kontekstidest, kaasa arvatud inimene ise, perekond, töökoht, nende omavaheliste suhete ja selle mõistmine, kuidas need suhted vastastikku mõjuvad.
·         Veendumuste ja väärtushinnangute erinevuste tunnustamine ning nende sallimine;
·         Määramatuse tunnistamine ja mitmetähenduslikkusega leppimine aktsepteerides tõsiasja, et inimteadmistel on piirid ja me ei saa kunagi sajaprotsendise täpsusega ennustada, mis tulevikus juhtub.

Võiksin nimetada mitmeid inimesi elutarkadeks aga mitmetel neist üks oluline puudujääk, puudub veendumuste ja väärtushinnangute erinevuste tunnustamine ning nende sallimine;

Huvitav peatükk ka „ Valikuvabadus ja kuidas sellega toime tulla“.
Autor tsiteerib kedagi Tofflerit, kes 1970.aastal kirjutas:
„See, kas inimene on valmis toime tulema talle pakutavate materiaalsete ja kultuuriliste kaupade suurenenud valikuga, on siiski hoopis teine küsimus. Sest kord jõuab kätte aeg, kui valikuvõimalus ei mõju inimesele mitte vabastavalt, vaid osutub nii keeruliseks, raskeks ja kulukaks, et avaldab hoopid vastupidist mõju. Üsna varsi on tulemas aeg, kus valikuvõimalusest saab valikute üleküllus ja vabadusest saab vabaduse puudumine.“
Nüüd on see käes, olen küll vahest vihastanud valikute ülekülluse üle, mõnikord on lihtsam pimesi valida, jääb ajakulu ära.

Seesama Toffler oma raamatus „Tulevikušokk“ pakub välja mitu  toimetuleku-meetodit.  Ega jalgratast ei leiutata, ikka need meetodid, mida inimesed alateadlikult kasutavad. Näiteks „me võime säilitada pikaajalised suhted materiaalse keskkonna objektidega ning luua stabiilsed suhted.“ Ehk: me jääme truuks oma asjadele ning suhetele.

Lk.136 on tabel võimete ja vooruste kohta.

Loomulikult on peatükk Armastusest, armastuse mudelitest ja armastuse stiilidest.
Armastusest ajas. John ja Julia Gottman lõid teooria nimega „Apokalüpsise neli ratsameest“, mis võimaldavad neil 90% tõenäosusega ennustada , kas abielupaar on teel lahutuse suunas või ei: kriitika; põlgus; kaitseseisund; blokeerimine.

Viimastes peatükkides positiivse psühholoogia arengusuunad, voorused ja puudused.
Ja siit tahaks refereerida lk. 201 Positivism kui  ühiskondlik surve.
Positiivse psühholoogia liikumise kõrvalmõju on, et ebasoodsate olude ohvriks langenud inimesi ja teisi kannatajaid peetakse ise oma hädade põhjustajaks. Kui sellised inimesed ei suuda näidata välja piisavalt optimismi, võimeid, voorusi ja tahtejõudu, peetakse seda nende endi süüks. Positiivse suhtumise türannia võib paradoksaalsel kombel vähendada subjektiivset heaolu, sedasama, mille suurendamiseks ta on loodud.  

Seega jõuan algusesse, negatiivsus ja positiivsus on teineteisele vajalikud vastandid. On õigus olla kurb ja õnnetu. Ja ei tasu uurimusi ning teooriaid liiga tõsiselt võtta. Võib täheldada, et need on muutuvad. Tuleb elada elutarkusele tuginedes oma elu, tunda end hästi, teadmata midagi positiivsest psühholoogiast.

Aga raamatut oli väga huvitav lugeda. Muusikaliselt illustreerin hedonistliku õnnekäsitlusega. Väga hea duett!




Selle kuu luuletus

Kaevasin välja oma Lõuna-Eesti juured.

Artur Adson
Oll varajane kevväi.

Kui havve’ mõrran, aeli müüda osse
tuul. Lumi abras: raud, mis söönü rosse.
Oll varajane kevväi.

Teid edimätsi rajama koon tõtlimi
-ei mäleta, mis tõine tõisel ütlimi-,
sääl äkki, uutmata, Sa naarma pahvatit,
ma saisma jäi: mu imelikult jahmatit-

kuis oless lindu nõsnu nigu noole’
parv tirke Sinu rinnast taiva poole,
kõik mõtsa oless siivalöögi’ täutnü
ja kaonu kui kaar, mis välk om läutnü.

Kui havve’mõrran, aeli müüda osse
tuul. Lumi abras: raud, mis söönü rosse.

Oll varajane kevväi.

28. aprill 2015

Jaana Davidjants "Minu Berliin".

Jaana Davidjants
„Minu Berliin.
Pidu kunstnike Paabelis.“
Petrone Print 2014
298 lehekülge.








Raamat kuulub minu Berliini reisipaketti.

Olen Berliinis käinud, toona oli hotell Kurfürstendammi lähedal Gedächtniskirche juures ja siis sai rohkem n.ö. vanas Lääne-Berliinis kolatud.  
Saabuva maikuu reisil asub hotell Alexanderplatzil  ning plaan on ringi vaadata vanas Ida-Berliinis.  








Jaana Davidjantsi kirjeldused elust Kreuzbergis on üsna värvikad. Pärast lugemist mõtlesin, et kas ma ikka olen nii julge ja ida poole üksi kõndima lähen. Loodan siiski, et ehk sõidab mõni turistidele mõeldud bussituur ka sealt läbi.

Raamat jutustab  noorte kunstnike elust Berliinis. Muidu ma noorte kunstiinimestega kokku ei puutu, nii et oli huvitav lugeda.

Üks raamat on mu Berliini reisipaketis veel. Döblini „Alexanderplatz“. Alustan juba teist korda, pole kindel, et ka seekord lõpuni jõuan.
Illustratsiooniks riputan siia oma lemmikpoliitiku pintsakud.




26. aprill 2015

Minu selle kevade aiaraamatud.

Kevad on saabunud ning töövälisel ajal on raskuskese kandunud ilukirjanduse lugemiselt ja kultuuriüritustele sõitmiselt aiatöödele.
Juba 25 aastat oma praeguses kodus elades mõtlen, et kui pensionile jään, teen aia päris korda- selliseks nagu aiad ajakirjades. Aga pensionile ei ole jäänud ja aed on nn. laisa inimese aed. Mõnel aastal on aiapisik suuremal  määral kallal, teisel aastal võtan lõdvemalt. Tänavu on aiapisikuga nakkus üsna tõsine tänu eelmisel aastal Saaremaal külastatud Heli Kuuse aiale. Mulle meeldivad aiad, kus kõik, mis kasvab, ka suhu pista kõlbab.

Sellel kevadel ostsin endale sellised aiaraamatud:
„Kodune mahepõllundus.“
Autorid: Katrin Uurman, Tairi Albert ja Kaire Talviste
Kirjatus Pegasus 2014

Selle raamatu vastu tekkis huvi kui lugesin Aidi Valliku blogi. Eelmisel suvel jagas ta muljeid permakultuuri viljelemisest. Otsisin, mis eesti keeles permakultuurist kirjutatud ja leidsin selle raamatu.
Väga kasulik raamat. Nagu ikka aiandusraamatutes on peatükid: aia planeerimine; külvamine ja taimede hooldus; puud põõsad ja marjad. Näiteks aia rajamise peatükis väetiste all sõnniku, sõnnikuleotise, komposti, taimeleotiste, bioväetiste, maheväetiste, mereadru ja haljasväetiste kasutamisest. Ja mis juhtub kui väetamine üldse unarusse jätta.
Lisaks ülevaade Lilleoru permakultuuri viljelemist ja maheaednike tegemistest mujal Eestis. Huvitavad oli kuhikpeenrad, teen endale ka.
Kogu jutt liigendatult, lühidalt, kuid siiski piisavalt.  Nutikalt vormistatud  raamat, kastikestes eri värvidega esile tõstetud „Hea teada“ ja „Pane tähele“.

Mulle ei meeldi  oma väikesel köögiviljalapil käpuli käia ja põlvitada, seetõttu äratasid mahepõllunduse raamatus huvi tõstetud peenrad.
Kuna sellest oli kirjutatud lühidalt, otsisin põhjalikumat käsitlust ja leidsin sellise raamatu:
„Ruutaiandus.
Rikkalik saak väikeselt pinnalt.“
Anne-Marie Nageleisen
Saksa keelst tõlkindu Moonika Reedik
Kirjastus Varrak  2015








Tänu sellele raamatule avaneb mu köögiviljalapil nüüd selline pilt:


Mitmeti kasulik.
·         Ma ei pea enam  põlvitama vaid istun kasti serval.  Järele proovitud, eile tegin esimese  külvi salatite kasti.
·         Külvid on kaitstud koerte eest.
Pildil vasakul on näha uus kasvuhoone, mille tellisin just eelmisel suvel Heili Kuuse aeda külastades. Sel kevadel valmis, abikaasa ja laste ühise töö tulemusel. Kasvuhoones on praegu ainult minu lugemislaud ja tool.

„Aiast siin- ja sealpool aknalauda.
Nõuandeid taimekasvatajale läbi aasta.“
Eneli Käger
Kirjastus Varrak  2015
Selles raamatus on juttu nii  toa- kui ka aiataimedest. Põhjalikud tabelid ja värvipildid. Sirvinud olen ning kasulikke teadmisi  saanud. Puudust tunnen liigendatusest nagu mahepõllunduse raamatus, tähestikuline loend raamatu lõpus tuleks ka kasuks. Tänapäeval ei kärsi ju pikka liigendamata teksti lugeda.



Aed annab mulle asendamatu võimaluse lõõgastuda pärast päevatööd. Olen märganud, et isegi kepikõndi tehes või joostes vallutavad mind mõtetes tööprobleemid. Aiatöid tehes olen siin ja praegu.
Kuid aiatööd tehes ei koge tunnet, et nüüd teen ja nii jääbki. Alles augustis on tulemuste nautimise aeg, saak hakkab valmima ja umbrohi ei tülita nii hoogsalt. Igatsen midagi lõpetatut. Meenuvad aiad Hiinas: kivid, rohelised taimed ja vesi ning aia lõputult uuenevad vaated. 

Kuulsin poole kõrvaga kui aiasaates tutvustati Hollandi (?) aeda, mis oli üles ehitatud nagu maja erinevate tubadega. Idee hakkas huvitama. Aed kui eluruum, maja erinevate tubadega. Kui pensionile jään, teen ära.

23. aprill 2015

Anna Jansson "Ulm sinu eksitas ära"

Anna Jansson
„Ulm sinu eksitas ära.
Rootsi keelest tõlkinud Riina Jesmin.
Sari „Mirabilia“ 2015
254 lehekülge












Motoks Rootsi poeedi Nils Ferlini luuletus Ene Mäe tõlkes:
„Eksinud.
Päike loojub ja kuu tõuseb külm,
ulm sinu eksitas ära.
Piibelehiste aastate ulm
aina meid eksitas ära.
Ohakaradu ja kõrbenud maad
räbaldund saapais nüüd tallata saad.
Piibelehiste aastate ulm
su kaugele eksitas ära. „

Maagiline sissejuhatus. Samuti on maagiline tutvustuses viide vanale Gotlandi müüdile merineitsist, noorest naisest, kes oma pulmaööl uppus ja sellest ajast alates ei saa rahu ja püüab mehi sügavikku meelitada.

Lugu ise maagiline ei ole, kuid on üle hulga aja väga põnev kriminaalromaan. Kusagil 100. leheküljel märkasin, et mul pole veel mitte ühtegi tõsiselt võetavat kahtlusalust. Umbes 100 lehte enne lõppu sain kahtlusaluse, kes lõpuks ka süüdi osutus. Olin endaga rahul.

Hästi kirjutatud, parajal määral vihjeid. Huvitavad tegelased ja neist tulenevad kõrvalteemad: hüpohondrik, uneskõndija arst, medõde, kellel suhe patsiendiga ja mitmed teised.  Olulise kõrvalteemana vägagi aktuaalne privaatsuse kaitse ja turvalisus interneti ja ID ajastul. Kui avalik, jälgitav ja haavatav on inimene.

Sümpaatne naisuurija Maria Wern, kelle tegelaskuju tundus mulle küll poolik. Tõenäoliselt selle tõttu, et see on Anna Janssoni üheteistkümnes  Maria Werni raamat, eesti keeles esimene.

Guugeldades leidsin, et 1958.aastal Visbys sündinud Anna Jansson on meditsiinilise haridusega. Sellest siis  ka raamatus tegelaste hulgas mitmeid meedikuid ja kõrvalepõiked meditsiini.  Kirjutama hakkas  Anna Jansson  alles 1997.aastal, esialgu lasteraamatuid ja kirjutisi  meditsiinieetikast . Esimene Maria Werni raamat ilmus 2000. aastal, käesolev 2010. Anna Janssoni lasteraamatute tegelane muuseas on Emil Wern, Maria Werni poeg.





Anna Jannsoni Maria Weni raamatute järgi on Rootsis ülesvõetud teleseriaal, kus peategelast mängib  Eva Röse.











Nils Ferlini  luuleraamat on raamatukogus olemas, peaks lugema.









Raamatus on tunda, et autor tunneb ja armastab Gotlandi.  Kuna ma pole Gotlandil käinud, tekkis kohe huvi ja kiikasin reisibüroode reisikalendreid. Veel jõuaks ka sel suvel. 
Kaunis Gotlandi loodus ja filmimuusika Magnus Strömbergilt:
.

Krimisõpradele vägagi soovitan seda raamatut.